EKRE on ainus erakond, kes paneb eestlased ennast peremeestena tundma

Suveräänne rahvusriik on Eesti ainus võimalus.

27 aastat pärast taasiseseisvumist räägitakse Eestis endiselt orjameelsusest ja küsitakse tõsimeeli, et kas me ikka oleme vabad.

Kui kuulata laulusõnu „Vabana võid, käis püstipäi, vabana olla võid, nii kuis näid“, siis tundub, et me vabad ikkagi ei ole, sest me peame olema sellised, et meeldiksime Brüsselile. Eks kogu see meie e-riigi kuulsus ongi rajatud sellele, et me ikka teistele tunduksime edumeelsed – mis riigis tegelikult toimub, pole justkui oluline.

Katsu vaid mõnele kartellipoliitikule öelda, et me pole vabad ja käitume orjameelselt, saad selga sõimuvalangu – me olevat ise osa suveräänsusest ära andnud ja saanud selle eest vastu NATO kaitse ning kuulumise läänemaailma, mis olevatki iseseisvuse tagatis.

Aga ometigi pole eesti rahvas enam peremees omal maal, sest sunni ja ähvardusega peame me vastu võtma pagulasi, keda me ei taha; meie põllumehed saavad ühiskassast vähem raha, kui suurte maade omad; me peame omaks võtma mingid perverssed „euroopalikud väärtused“ jne.

Ega keegi meie senistest juhtpoliitikutest tahagi vaba olla – nad ei taha iseotsustamist, sest nad ei saaks riigi valitsemisega hakkama. Euroopa Liidu sees on kõik lihtsam – annad otsustusõiguse ära ja maksad oma liikmemaksu ära ning edasi on kõik lihtne.

Ei pea otsima oma majandusnišši, sest EL-is on majanduskvoodid olemas; ei pea otsima, kellele oma toodang maha müüa, sest seda reguleerivad kaubanduseeskirjad; ei pea muretsema rahanduse stabiilsuse pärast, sest meil on ühisraha – see-eest aga tulevad eurorahad, kirjutad projekti, võtad omaosaluslaenu ja oledki ettevõtja igaveses orjuses.

Päris huvitav oleks vaadata, kui näiteks euroliit ja NATO lõpetaks mingil põhjusel üleöö eksistentsi – kuidas siis Eesti võimueliit iseotsustamisega hakkama saaks, kelle poole nad abi küsimiseks pöörduks? Sest ise nad enam hakkama ei saa, nad on alati olnud sulased ja mitte kunagi peremehed.

Ütlete, et pingutan retooriliselt üle? Aga vaadake seda hiljutist ettepanekut, et liitlasväed aitaksid meid rahutuste korral, tõrjuksid põgenikemasse ja tuleksid meile appi suurõnnetuste, sealhulgas metsatulekahjude kustutamisel (!). See tähendab, et võimurite arvates pole meie omad jõustruktuuridki enam võimelised efektiivselt tegutsema. Me anname isegi kodude kaitse ja õnnetuste likvideerimise võõrastesse kätesse!

Eestisse on jäänud vaid üks erakond, EKRE, kes soovib riiki, kes ise omade jõududega hakkama saaks. Ei, jutt ei ole EL-ist ja NATO-st lahkumisest, sest kui need on kui ühistud, kus liikmed on võrdsed, siis on Eestile kasulik neisse kuuluda. Aga kui Brüssel on isand ja kõik teised on vasallid või koguni sulased, siis tuleb selg sirgu ajada küll.

Järgmistel valimistel tulebki valida rahvuskonservatiivid, sest nende Eesti saab olema riik, kus on peremees, kes suhtleb teiste Euroopa peremeeste kui võrdsetega. Aeg on saata prügikasti erakonnad, kes mõtlevad ainult sellele, kuidas teiste silmis hea olla ja neile meeldida – aeg on selleks, et me oma eluterves egoismis mõtleksime kõigepealt enda peale ja teeksime nii, kuis endale meeldib.

Viimases Eesti Ekspressis väideti, et EKRE kogub populaarsust rahva lõhestamise hinnaga. Just nii ongi vaja – las ollagi ühel pool need, kes mõtlevad ennekõike oma maale ja rahvale; nendega, kes vaid võõraste valu endasse imevad ja sellega ka oma elu purustavad, pole meil üht teed!

Kommentaarid