EKRE pole ei Vanapagan ega sorts, vaid üks ontlik vargamäelik talumees

Kui rahvuskonservatiive illustreerida, siis sobiks ehk see pilt?

Rahvuskonservatiivid on meedia ja poliitilise süsteemi poolt juba nii ära demoniseeritud, et mõnigi küsib üht sellist nähes – kus su saba, sarved ja kabjad on?

Täiesti uskumatu, aga üks poliitik kiitis provokaator Tarandit pärast tema eurokannikate masseerimist: “Aga mis saanuks siis, kui see märatsev jõuk oleks all-linna tulnud – see oleks maha põletatud!” Tundub lolli naljana, aga mõned inimesed mõtlevadki nii!

Üks noor käis kunagi EKRE Riigikogu fraktsioonis ja tunnistas pärast, et kujutaski rahvuskonservatiive mingite natsi-Saksamaa rünnakrühmlastena ette – ning ta tunnistas, et nii südamlikke ja oma ideedest innustunud inimesi ei lootnud ta küll eest leida.

Mõistusvastasena tundub seegi, et paljud noored mõtlevadki tõsiselt Eestist lahkumisele, sest nende nägemuses hakatakse teatreid sulgema, raamatutest jäävad vaid propagandistlikud köited ja geid aetakse keldritesse. Kes inimesed küll nii ära hirmutas?

Aga hirmutuskampaania on olnud lausa riiklik ettevõtmine. See algas siis, kui poliitikamaastikule ilmus EKRE. Riik oli selleks ajaks juba stagnatsiooni teele asunud, elatudes iganenud eduloost ja kõige krooniks oli lapspoliitik Taavi Rõivas, kes väitis, et riik on valmis, tuleb vaid peenhäälestada.

EKRE-s aga olid (ja on) inimesed, kes mõistsid, et Eesti liigub tagasi Brežnevi aega, kus seisva veega tiiki varjatakse Potjomkini külaga. Rahvuskonservatiivid nägid, kuidas RE juhitav riik hülgas majandussurutise ajal oma rahva ja sundis ta soojaarvete nimel välismaale tööle minema. Nad võinuks muganduda, aga otsustasid ikkagi hakata ühiskondliku tardumuse vastu võitlema. Sellega häirisid nad paraku ennast paksuks söönud ja mugavuses lesivat Reformierakonna toiduahelat.

Rahvuskonservatiivide jutt on juba legendaarselt käre. Millest see selliseks kujunes? Sest teisiti polnud võimalik, õõnsaid sõnu võis kaitsesse sundida muuta vaid ehe šokk. Rahulikud jutud arvamusfestivalidel ja jääkeldrites ei mõjunud enam kuidagi, sest pärast suuri kärajaid sõideti ikkagi tagasi oma konnatiigikestesse. See, et EKRE poliitikute jutt käredaks kujunes, oli paratamatu – ainult nii jõudis see pärale poliitikutele, kes tahtnuks isekeskis rääkida vaid lilledest ja liblikatest.

Nii saigi EKRE-st mugavat elu nautivate kartellipoliitikute ja -erakondade sihtmärk, sest nad muutsid nende elu ebamugavaks. Kõik, mis juhtus rahvuskonservatiivide ümber, keerati äraspidiseks – see on olnud kaua-aegne teadlik poliitika. EKRE-st kujundati homofoobne partei, kuigi rahvuskonservatiivid tahavad vaid kaitsta traditsioonilist peret agressiivse homoagenda eest.

Ja see agenda on pealetükkiv, sallimatu ja agressiivne. Võtke vaid ette pildid või videoklipid geiparaadidest – suurte kõhtudega mehed, ainult genitaalid varjatud, peas päitsed, talutamas rihma otsas teist samasugust, avalik käperdamine, ekstravagantsed riided ja maalingud ja muu taoline – see hirmutas paljusid konservatiivseid inimesi. Kuna sellise asja heakskiitmine muudeti kohustuseks ja kooseluseadus seati lausa demokraatia tippsaavutuseks, järgnes ka avalik vastuseis geiagendale – ja selle varjus kujundati välja EKRE sallimatuse müüt.

Sama oli ka pagulaste ja rändepaktiga. EKRE nägi ette selle migrandiuputuse, mis saavutas tipphetke siis, kui Merkeli pagulaskutse peale Saksamaa võõraid täis valgus ja selle sümboliks sai Kölni käperdamisöö. Rahvuskonservatiivid võitlesid oma rahva püsimajäämise eest, aga isegi selle keerasid kartellipoliitikud äraspidiseks. Nimelt tehti EKRE mure Eesti riigi ja rahva pärast ksenofoobiaks, arendades asja sellise absurdini, nagu oleks rahvuskonservatiivid igasuguse sisserände, ka hindust programmeerija  ja itaallasest baaripidaja vastu.

Kõik EKRE vastu suunatud libaasjad on alguse saanud väiksematest ja lokaalsematest konfliktidest. Rahvuskonservatiivid sattusid tülli kaheldava väärtusega teatriga NO99 – sellest kujundati arvamus, nagu oleks nad kogu kunsti vastu, kuigi näiteks Vana Baskini teatri kaitseks astusid rahvuskonservatiivid karmilt välja. EKRE poliitikud rääkisid õõnespeadest ehk välistudengitest, kellel pole ka tegelikkuses kõrgkoolides õppimiseks põhja all, kuid see keerati üldiseks välistudengite ja kõrgkoolide vastaseks vaenulikkuseks. Nüüd tunnistab õõnespeade olemasolu isegi kapo.

Ei maksa lasta ennast heidutada EKRE lubadustest vähendada kellegi rahastust – selle alla ei lähe ei kunst ega loomeinimesed, vaid ideoloogilised MTÜ-d, näiteks marufeministlik võõrideoloogiline Feministeerium. Neidki ei hakka keegi kinni panema, vaid neil tuleb äraelamiseks lihtsalt endil tööle ja teenima hakata.

Neid näiteid on palju, kus rahvuskonservatiivide vastuseis konkreetsele asjale on keeratud vastuseisuks kogu valdkonnale. Need väärarusaamad aga on nii kõvasti paljudes peades kinni, et EKRE inimeste selgitusi lihtsalt ei kuulata ega usuta. Just loomeinimestes on välja kujundatud arusaam, et eks EKRE võimule tulles järgnevad pikkade nugade ööd, vandaalide rüüsteretked kunstitemplitesse ja kõrgema IQ-ga inimeste massihukkamine. Ja nad usuvad seda nii kindlalt, et on valmis isegi emigreeruma.

Tegelikult käivad EKRE inimesed teatris, loevad raamatuid, kuulavad muusikat, verd nad ei joo ja vägivallafilme naudinguga ei vahi. EKRE tähendab tavalisi inimesi ja nende valitsuses olek tähendab normaalse elu jätkumist, muudatused aga tulevad täiesti demokraatia raames.

Seega lihtsatele inimestele vana hiidlase soovitus – ära kuula hülge möla! Rahvuskonservatiivid on tulnud selleks, et Eesti elu paremaks muuta, paanikanupu otsas aga istuvad need, kelle stagneerunud võim on ohus!

Kommentaarid