25.01.2021
EKRE lippude alla tuleb üha rohkem naisi.
Eelmine valitsus on nüüdseks peaaegu minevik, kuid tema mõju on tänu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna valitsemisjulgusele ilmselt pikalt tunda – Jüri Ratase teises valitsuses julgesid EKRE ministrid muutusi teha.
Esimene läbimurre oli laenu võtmises – aastaid oli valitsenud Reformierakonna subjektiivne arvamus, et eelarve peab olema tasakaalus, seda ka hoolimata eriti soodsatest laenutingimustest, meie võimest laenusid kinni maksta ja võimalusest selle rahaga oma maa heaks palju ära teha.
Enamik valitsusi on tegutsenud tiksumise meetodil ehk siis jätkanud laias laastus eelmiste valitsuste poliitikat, tehes ise vaid kosmeetilisi muudatusi, mida saaks nendega seostada. Midagi suurt ei tehtud juba ammugi, ei RE peenhäälestajate ega KE põlveväristajate aegadel.
Rahandusminister Martin Helme julges ka ette võtta sellise sammu, et taotles Reformierakonna ja Jürgen Ligi valitsemise ajal läbi Eesti kulgenud rahapesu eest selles osalenud pankade trahvirahadest osa Eestile.
Siseminister võttis ette jõulise sammu sõjaväestatud piirivalve taastamiseks ja sisekaitsereservi loomiseks. EKRE tõstis üles keskmaa-õhutõrje ja rannakaitse loomise, massimigratsiooni, sealhulgas ülikoolide kaudu toimuva, pidurdamise, sisseveetud võõrideoloogiate taltsutamise ja palju muud.
Siinkohal ütlevad paljud kindlasti, et enamik neist asjadest jäid ju pooleli. Tõepoolest, kahe aastaga kaasaegseid Augeiase talle tühjaks ei roogi. Pealegi polnud Jüri Ratase teises valitsuses maailmavaatelist ühtsust – olid venekeelsetele toetuvad liberaalid, eurousklikud konservatiivid ja EKRE rahvuskonservatiivid.
Sellises koalitsioonis on raske maailmavaatelisi eelistusi ellu viia – EKRE-l olid selleks massimigratsiooni takistamine, suveräänse rahvusriigi säilitamine, eestluse, eesti keele ja kultuuri edendamine, kristliku kultuuriruumi väärtuste hoidmine ja nii edasi.
Selliseid asju saab ellu viia ainult ise peaministripartei olles. Nii vastuolulises koalitsioonis tuleb teha palju kompromisse ja omad prioriteedid jõuliselt välja võidelda. EKRE-le ei antud selleks kahjuks piisavalt aega, seda just partnerite reetlikkuse tõttu, kes oma võtmeasjad said kätte, rahvuskonservatiivide oma abielureferendumi näol aga hülgasid viimasel hetkel. Eks seegi ole õppetund, valus, aga siiski õppetund.
Ometigi on isegi EKRE vaenlased tunnistanud, et erakond tõi võimupoliitikasse sirgeseljalisuse, julguse otsustada ja põhimõttekindluse, mis ei taandunud ka siis, kui suurtele ja vägevatele mingi väiksema riigi algatatud asi ei meeldinud. Isegi Kaja Kallase loodav valitsus korjas üles palju EKRE algatusi üles ja kleepis neile omad sildid külge.
EKRE-l tuleb nüüd panna kõik oma jõud tööle, et järgmise valitsuse moodustaja oleks rahvuskonsrvatiivide erakond – siis saab oma eesmärgid ellu viia. Valitsemiskogemus on juba olemas ja selle väärtust on kinnitanud ka oponendid.