Eksamite kaotamine koolides langetab hariduse taset ja tõstab selle hinda

Ettepanekuga kaotada eksamid ei tohi nõustuda, leiab EKRE haridustoimkonna liige Eda Rüütel.

„Igasugune normide langetamine hariduses langetab senist hariduse taset, milleni Eesti oma tõsise töö ja aastatega on lõpuks välja jõudnud. Maailmatasemel teadlased ja spetsialistid, PISA testid – kõik need annavad kinnitust senisest heast haridusest Eestis.

Normide ja sellest tulenevate nõuete tühistamine hävitaks kogu senise saavutatu ja viiks meid tagasi „metsa ja puu otsa”. Kuna Aafrikas on suvi pea aasta ringi ja alati leida midagi söödavat, siis põhjamaalane saab loodusliku saagi vaid üks kord aastas, ning ülejäänud ajal tuleb tal oma tarkusega ise toime tulla.

Kuna eksamite nõude tühistamisega kaob põhimõtteliselt ka õpilase kohustus koolis oma hariduse nimel tööd teha ja teatud eesmärgini jõuda, siis me ei saa ühel hetkel enam rääkida heast ja tasuta riiklikust haridusest. Kõrgetasemelise hariduse monopol jääb erakoolide kätte, kes seda kalli tasu eest rahvale võimaldama hakkavad.

Selle käiguga luuakse odavtööjõuga vasallriiki, kus töötajad orjavad palukese pärast, suutmata endale head haridust lubada. Samas tegeleb üks klikk nende juhtimise ja valitsemisega. Suurte kasumite tootmine välismaistele kontsernidele ei ole eestlaste huvides aga kunagi olnud.

Keskerakondlik haridusminister Mailis Reps näib oma eesmärgis järjekindel olevat ning surub selle läbi mitmel põhjusel:

Sisserändajatel, keda järjekindlalt siia tuuakse, puuduvad selles kultuuris toimetulekuks omased harjumused ja geneetika, mis ilmselgelt raskendavad kohanemist ega lase pürgida kohalike tasemele oma õpingutes. Ja et neil seda valus taluda poleks, langetatakse meie inimeste latt nende tasemele. Seega on valitud odav ja mugav tee, et mitte tõsta muulaste haridustaset, ja teha kulutusi meie rahva arvelt.

Tuues põhjuseks aga siinsete laste vastu suunatud kaastunnet ja heasoovlikkust, on välja toodud alatu, silmakirjalik ja vale põhjendus. Tegelikult on teravik suunatud otseselt haritud ja iseseisvalt mõtleva noore vastu, et nõrgestatud üksikisikute kaudu rahvusriike globalistide huvides painutada.

Teised, meist suuremad rahvad, ei ole loobunud eksamitest. Mainekad riigid ja kõrgkoolid (Oxford, Cambridge) ei ole loobunud traditsioonilisest õpetamisest, kuna teaduslikult tõestatud ja ajas läbi proovitud meetodid on tõhusad. Ja heal haridusel baseerub kõik!

Miks peaksime olema ise nõus oma riigi maine ja hariduse allakäiguga? Ja miks peaksime selle tõttu ohtu seadma oma rahva ja rahvusriigi? Sellega ei tule ega tohigi leppida!

Järsult ja kindlalt teeb seda aga eksamite kaotamine, kuna õppekavadel kaob senine eesmärk ja mõte. Tekib ka küsimus, kes otsustab õpilase  vajaliku programmi ja selle piisava läbivuse üle? Kui õpetaja otsustab oma vaatluse ja kogemuse põhjal, siis millised on tema kriteeriumid ja kas see on pädev ning usaldusväärne?

Kuid kes vastutab siis ebapädevate (keele, matemaatika jmt ) oskuste eest järgmisse etappi minnes? Ja sellest tuleneva elukvaliteedi languse pärast riigis? Annab see ju tunda teeninduses, ehituses – kõiges.

Õpetajate ainuisikuline vastutus kooli lõpetamisel seab õpetajad äärmiselt suure surve alla, kus õpetaja on sunnitud tunnistuse välja andma. Paljuski see praegu muulaste puhul nii ka ongi. Valitsus, ministeerium ja minister pesevad oma käed süüst puhtaks. Ühiskondliku vabalanguse eest jäävad vastutama õpetajad, õpilased ja lapsevanemad. Kui seni peeti õpetajat  teed valguse poole näitajaks, siis nüüd saab õpetajast uks pimedusse ja orjusesse?

Absoluutselt aga ei vasta tõele väide, nagu eksamid kiusaksid õpilasi. See on hoopiski oluline ja viimane mõõdetav osa terves õpiprotsessis.

Kui õpilane on koolis vastava ainega järjekindlalt ja süstemaatiliselt tööd teinud, siis pole tal probleemi eksam ka rahuldavalt sooritada. Aine ülekordamine vaid tõstab vaid edukuse protsenti. Selle võrra oskab õpitut paremini meenutada ja teadmisi ülesande lahendamisel rakendada.

Kui eksamiga kaasnevat stressi pidada patoloogiliseks, siis tuleks elamine üldse ära keelata, kuna elu on täis erinevaid väljakutseid, kus lisaks teadmistele on vaja stressitaluvust ja kainet mõistust olukordade lahendamisel. Et selleni jõuda, tuleb eelnevalt läbida treening, kus põhjalikule tööle järgneb finaal, mis näitab õpilasele endale ja teistele, kuhu ta on oma arengus jõudnud ja mida omandanud.

Paraku on eksamid maailmas ainus adekvaatne ja mõõdetav viis, tõendamaks üleminekuks vajalike teadmiste ja oskuste omandamist ning nende regenereerimist pingelistes elulistes situatsioonides.

Kool kui haridusasutus on õpilasele õppimise koht, kehtivad eksamid selle motivaatoriks ning sooritatud ülesannete adekvaatseks mõõdupuuks!