26.02.2022
Kümnesse.
Putinit süüdistati nii palju agressiivses bluffimises, et teda isiklikult tundvad inimesed arvavad nüüd, et argpüksist blatnoi, keda naeruvääristati, pidi lõpuks ennast üle jõu käiva otsusega tõestama…
Putin ründas. Selles rünnakus on aga mingi surma haistva roti meeleheide. Just seda mitte keegi ei uskunudki, sealhulgas ka mina ise, oma varasemalt kirjutatud artiklites Putini bluffist. Selgus siiski, et lääneriikide luuretel oli õigus ja nad kandsid näiteks USA presidendile ja Briti peaministrile ette tõese info, et tagasipöördepunkt on ületatud. Sõda Ukrainas on nüüd fakt.
Meie jaoks on muidugi kurb, et 24. veebruar, Eesti riigi iseseisvuspäev – aasta üks rõõmsamaid ja helgemaid päevi eestlastele – on nüüdsest maailma silmis määritud ukrainlaste verega…
Kuritegelikust vargabandest juhtkonnaga Venemaa jaoks on kaks bandiitlikku oblastit, DNR ja LNR, tunnustamistväärt “riigid”, aga rahumeelne Ukraina, mis tahab elada vaba ja demokraatliku riigina, on neile fašistlik värdmoodustis… Isegi Ehho Moskvõ jahub seda putinoidlikku jama, kuigi intervjueerib otse-eetris ukraina poliitikuid ja politolooge.
Kui Venemaa väitis olevat rahumeelse Ukraina endale julgeolekuohuks (kõik nõuka aja üle elanud ju teavad: tegelik põhjus on hoopis venelaste hüpernatsionalistlik-mustasajalises ning lausfašistlikus suhtumises kõigisse teistesse rahvastesse), siis nüüd ilmselt, on ka läänemaailma kodanikud hakanud mõistma, et Venemaa ise on julgeolekuohuks tervele maailmale.
Kreml otsustas äsja isegi Soomet sõjaga ähvardada (!), kui too peaks tahtma NATO-sse astuda… Millist tõestust Lääne riigijuhid ja poliitikud veel vajavad, et aru saada – moskoviitlik-putinoidlik terrorirežiim on läinud karistamatuse tundest täiesti ülbeks ja just nüüd neid tulebki sundida sööma seda vilja, mille nad ise külvasid.
Parafraseerin siinkohal Cato kuulsat tsitaati Vana-Rooma senatis Kartaago suhtes peetud kõnedest: Ceterum censeo, Moscoviam esse delendam. (ld. – Ja peale selle arvan, et moskoviidid tuleb hävitada.) Väldime esialgu(!) kogu Venemaa mõistet selles lauses… Esialgu. Tingimustega.
Kuid kui Venemaa ei taandu, tuleb tema riiklus panna küsimärgi alla nagu Hitleri Saksamaa riiklus 1940-ndatel. Maailmal on tiblade ja kopnikute laiamisest, mida vene rahva üks osa ei taha ja teine osa ei suuda talitseda, villand. Venemaa ei oska ausalt võita ega kaotada. Ei oska elada väärikalt rahus, ega oska sigatsemiseta isegi tülitseda.
Putin ise ning tema lähimad satraabid on saavutanud Vene riigi ressursside varastamisega isikliku “kommunismi” ja ülejäänud Venemaa võib nende arvates elada ka poolnäljasena sõjakommunismis, nagu see oli 1920-1930-ndatel, II maailmasõja ajal ja järel N.Liidus. Gebiitliku türannia jaoks ongi see ideaalne olukord Venemaal – et kõik oleks tasa lülitatud ja diktatuur saab terroriseerida kodanikke nagu ta tahab ning sundida enda eest sõdima. Pööbel on Venemaal orjamiseks, mitte maa valitsemise asjades kaasarääkijaks.
Seepärast: Lääs peab kiiresti aru saama, et majandusmeetmetega pole Putini bandet võimalik enam tagasi hoida. Kärbikuga vehkivat hullunud vene blatnoid ei peata miski peale jõu. Kauboi peab oma Colti kabuurist välja võtma ja tulistama. Seda on vaja teha niikuinii – varem või hiljem, sest iga väikesegi võiduga, kui Lääs sammukese taganeb, läheb mustasajaline tibla aina ülbemaks. Parem siis juba varem tulistada. Oleks vähem kahjusid ja vähem hukkunuid… Võib-olla oleks pidanud tulistama juba 2008 või 2014. aastal, aga võibolla juba Korea-sõja ajal…
Kohutav on, et Lääne poliitikud, olles reaalsusest irdunud, aina otsivad endale vabandusi (Briti kaitseminister Wallace ajas eile juttu, et õhuruumi kontrolli kehtestamine Ukraina üle tähendaks sõda Venemaaga…).
Esiteks: võib olla peaaegu kindel, et Putin ja tema satraabid ei julgeks mitte midagi teha, kui NATO esimese kaitse eesmärgiga sammu astuks ja teiseks: just praegu ongi aeg märatsevale putinoidlikule režiimine korralikult vastu hambaid anda. Sest võites Ukrainas läheb Putin, nagu öeldud, aina ülbemaks, tema karistamatuse tunne kasvab mõõtmatult. Tema himu, kõiki enda ümber paika panna, kasvab aina suuremaks.
Täpselt seesama toimus 1930-ndatel Hitleriga! Meenutage Winston Churchilli öeldut 1939: “Valides häbistava rahu saame häbi ning sõja pealeselle.” Nii juhtuski. Ja juhtub uuesti, kui ajaloo kogemustest ei õpita!
See pole enam argument, et Ukraina pole NATO liige. Lääs on Ukrainat kehutanud oma iseseisvuse eest seisma ja nüüd on aeg Läänel Ukraina eest ka välja astuda. Hiljem on liiga hilja. Vere hind kasvab.
Rahumõte kannatab niikuinii tugeva inflatsiooni all. Kui NATO juhid praegu ei tegutse, siis aasta pärast ei julge nad ka Balti riikide eest välja astuda ja lõpuks ei juleta enam oma riikegi kaitsta – ikka otsitakse vabandusi ja ettekäändeid selleks, et mitte otsustada. Ikka tahetakse veel sentimeetrikese taganeda, lootes, et see agressorit kuidagi lepitab. Ei, taganemine ei lepita!
Erik Boltowski