Els Heinsalule: te tahate valikuid tegemata eestlust ja kodakondsust mugavustsoonist võimalikult palju lüpsta 

Kuigi Eesti pass on ka Euroopa Liidu pass, ei tähenda see, et poleks enam rahvusriiklust ja föderatsioon elaks ühtses hingamistaktis. Pilt on illustratiivne.

Postimehes on Els Heinsalu tõstatanud küsimuse eestluse kohta, kirjutades selle kohta: välistav eestlaseks olek. Kuigi välistaja on vaid tema ise.

Laias laastus on lugu selles, et proual on abikaasa itaallane ja kui rahvaloendusel küsiti talt, mis panna kirja laste rahvusena, siis vastas ta: “itaallane ja eestlane”. Ametnik vastas seepeale, et kodakondsusi saab kaks olla, rahvus ainult üks.

Edasi arutleti, kumba keelt laps räägib ja selgus, et mõlemat. Veel selgus, et laps on sündinud Itaalias ja elanud mõlemal pool, nii Eestis kui Itaalias. Ametnik otsustas kirja panna, et laps on eestlane, ema aga ohkas, et pigem itaallane.

Edasi küsibki proua, et mis värk eestlastel selle rahvusega on, et peab tingimata valima isa ja ema rahvuste vahel. No minul tundub küll, et vanemad valigu ikkagi “eestlane-itaallane” asemel üks rahvus välja. Sest kui nende laps abiellub nigeerlasega, siis kuidas hakkab rahvus olema? Itaallane-eestlane-nigeerlane? Pangegi siis rahvuseks “kosmopoliit”! Lisaks on ju ka mingid pidžin-mõisted…

Järgmisena küsib proua, et mis jama on eestlastel topeltkodakondsusega – Itaalias ei pidavat kedagi häirima, kui kodakondsusi on kaks. Mina arvan, et üks kodakondsus on vähemalt Eestis ainuõige – selleks, et kahe passi omanik ei põgeneks Vene tankide ilmudes Itaalia passiga teisele kodumaale ja meil polekski kaitsjaid; et näiteks Vene-Eesti kodakondsed (sest kui topeltkodakondsus kasvõi ühe riigi osas kehtestatakse, siis see laieneb, sest keegi ei saa enam võrdsusnõudele vastu hakata) ei peaks valima Putini armee ja Eesti kaitseväe vahel, ja nii edasi. Kodakondsus on ennekõike lojaalsus ja kes on lojaalne paljudele, pole õieti kellelegi lojaalne.

Els Heinsalu ütleb, et vanemad peaksid andma lastele võimaluse olla mõlemast rahvusest. Nõus, kui te seda suudate! Itaalia ja eesti keel pole probleemiks, küll aga üldine kultuuritaust. Kas laps ikka suudab mõlema poole kultuuri piisavalt omandada, olemaks mõlema edasikandja nii, et säiluks mõlema originaalsus? Sest kahe kultuuri segunemisel tekib uus subkultuur, mis erineb igal juhul originaalkultuurist – aga väikerahvaste puhul, nagu eestlased, on oluline võimalikult algse kultuuri säilimine. Rahvuslased teavad, et keelt ja kultuuri ei saa muutumatuna hoida, kuid nad üritavad mõjusid vähemalt leevendada. Teie endi valik on, kas te liitute eesti kultuuri kaitsjatega või mitte – võite ju olla ka kosmopoliidid!

Ükski maailma väikekeel ja -rahvus pole väljasuremise eest kaitstud (igal aastal kaob kümmekond neist olematusesse) ja nende keelte rääkijatel on kohustus olla kaitsjad – selle juhtumi puhul aga ei taheta eesti keele ja rahvuse eest seista.

Heinsalu räägib väga palju hukkamõistust – pidevalt mõistetavat nendesuguseid vanemaid hukka? Kas see pole ikkagi mitte teie endi probleem, sest te tunnete, et ei suuda kahte kultuuri hoida? Kogu see kosmopoliitide kisa eestluse ümber ongi ju sellest, et nad ise loobuvad sellest vabatahtlikult, aga ennast maha kanda ei luba! Mina rahvuskonservatiivina ei mõista teid hukka, kui te lapsed itaallasteks hakkavad, ainult et siis pole nad minu jaoks enam päris eestlased – aga see ei mahugi ju teile hinge! Te tahate saada tunnustust omale variandile omadel tingimustel ja ei midagi muud!

“Või arvame me, et eesti keel ja kultuur on teistest kultuuridest nii palju parem, et igaüks, kelles voolab natukenegi eesti verd, peab valima ja valibki eestlaseks olemise?” küsib Heinsalu, lisades, et üks tema lastest tunnebki ennast juba un italiano vero. Ema soovib varianti, et ta võiks olla natukegi eestlane ka, kuigi tundub ise Itaalia identiteeti toetavat.

Mina vastaks, et eesti keel ja kultuur ongi parimad, sest need on MINU keel ja kultuur. Aga eestlaseks olemist ei pea keegi kohustuslikult valima. Heinsalude lapsed oleks võinudki ju itaallastena kirja panna, kodakondsus on neil nagunii – las ollagi eesti verd itaallased. Milles küsimus? Aga ikka vaja suskida, et kuskilt võiks ju ka eestlane kirjas olla…

Kogu see teemakäsitlus on tegelikult jabur. Üks pere on otsustanud lõigata kasu kõigest, millest saab – rahvusest, kodakondsusest, rahvaloendusest, sõnastusest. kajastustest? Te ei üritagi olla keegi, vaid nõuate õigust olla võimalikult paljud. Teis pole tegelikult uhkust ei itaalia ega eesti vere vastu – miks muidu kõlab ähvardus “Mina ei ole üldse nii kindel, et minu lapsed eelistavad Eesti kodakondsust Itaalia omale?” See kõik tõestab – te oletegi kosmopoliidid, kelle juured aina rebenevad, nii Itaalias kui Eestis.

Mina soovitaks Heinsaludele – pange oma lastele mistahes rahvus kirja, valige mistahes kodakondsus, aga ärge hädaldage meedias, et eestlased on jälle rassistlikud, natsionalistlikud ja paremäärmuslikud, sest ei anna teile piisavat mugavustsooni. Mis aga puutub minusse, siis ka minus on läti verd, kuid olen valinud eestluse, mu lapsed on eestlased ja me viime edasi eestlust. Teie ei pea sellist varianti valima – lihtsalt ärge hädaldage!

Kommentaarid