Emotsionaalne ebaobjektiivsus ehk sõnade pärast ei tohi asjalikke inimesi kõrvale heita

Inimeste hindamisel peaks aluseks olema teod, mitte väljenduslaad, mis mõnele ei meeldi, leiab sulemees Priit Tali.

„Suur hulk täiesti tavalisi inimesi on sotsiaalmeedias ja mujal häälekalt ning vihaselt EKRE, eriti Helmede vastu. Täiesti mõistan ja igati aktsepteerin. Kuid ühe rohkem hakkab kinnistuma veendumus, et lõviosa sellisest meelelaadist on kaugel ratsionaalsusest.

Helmed käivad närvidele, kuna nad eriti ei hooli formaalsest korrektsusest, seltskondlikust viisakusest, heast toonist ja muust. Põrutavad mahlaselt, ausalt ja varjamatult ning tagasi hoidmata. Muidugi ei meeldi see mitmele viisakale ja poliitkorrektsele kaasmaalasele. Aga kas ilmtingimata peaks?

Minu naine peab mulle sümpaatne olema. Minu koer peab mulle meeldima. Kui oluline aga on, et mulle meeldiks mõni minister? Kui me valitsuse moodustamisel lähtuksime ainult sellest, kes kellele oma jutu, näo või muu subjektiivse „parameetri“ poolest meeldib, siis istuksime ilma valitsuseta.

Oluline on hoopis muu. Oluline on, mida keegi teha tahab, teha suudab ning lõppkokkuvõttes ka reaalselt teeb. Kas ta teeb seda armsalt naeratades või ülbelt irvitades, see on kõrvaline. Asjalik tegu kasvõi rõveda jutu saatel on kordades parem kui meeldiva tekstiga kaasnev mõttetu või kahjulik tegu.

Ülbe olemisega, kuid kompetentse kirurgi kätesse usaldan ma end hea meelega. Kobakäpast kirurgi aga kuidagi ei tahaks, kuitahes kenad maneerid ja armastusväärne jutt tal ka ei oleks.

Valitsejate hindamisel peaksime endalt küsima – mis meie elu reaalselt mõjutab? Kas meid mõjutab mõne ministri kõnepruuk või kehakeel või ilme või muu käitumine? Või mõjutavad meid selle ministri otsused omas valdkonnas?

Kui otsused on rumalad, lühinägelikud või kahjulikud, siis on minister nõme, pole kahtlustki. Ja tema laitmatu keel ning etiketitunnetus ei aita.

Kui otsused on mõistlikud ja õiges suunas, miks peaksin ma siis pöörama tähelepanu tema žestidele või ütlemistele?

Muidugi oleks ideaalne, kui kõik ministrid ja parlamendisaadikud oleksid lisaks kompetentsusele, aususele, sihikindlusele, töökusele ja rahvale orienteeritusele ka imeilusad, sportlikud, stiilsed, armsad, nunnud, korrektse keelekasutusega ja kauni lauluhäälega. On see ka reaalne?

Näib, et tänases suurimas „kliimaprobleemis“ – infokeskkonna saastatuses – ei jagu inimestel enam aega ega viitsimist pisukeseks süvenemiseks ja analüüsiks. Keegi ütles inetult – järelikult mölakas! Aga miks ta nii ütles, kellele ütles, millega seoses ütles, millises kontekstis ütles, mida veel ütles, mida lisaks ütlemisele tegi – nende küsimusteni paljud sageli ei jõua.

Lõputult äranämmutatud mustale ukse näitamise väljend on nii paljude jaoks rassismi ülim ilming, mida tõlgendatakse üleskutsena mustanahaliste väljatõrjumiseks. Ja kuidagi ei viitsita süveneda, millise teema arutelus see välja öeldi, millist strateegiat sellega „luuleliselt“ illustreeriti.

Nii käib see päevast päeva. Kuuleme mingit lauset (vahel poolikut lauset) ja teeme koheselt järelduse. Millist sisu meile meeldiv (või ebameeldiv) kõnekujund kandis – see meid enam ei huvita.

Kui paljud on viitsinud mõtiskleda sellest, et lisaks meedias ülespuhutud „skandaalidele“, „retoorikale“, „mainekahjule“ ja muule on valitsus igapäevaselt ja reaalselt mitu kuud töötanud? Võtke ette tehtud otsuste loend, vaadake kabineti arutelude teemasid jne.

Ja mõtelge siis sellest, mida tegelikku ja kasulikku on teinud need, kes eelmainitud „skandaale-retoorikat-mainekahju“ avalikkuse ees ennastunustavalt lahkavad.

Haritud rahvana peaksime ometi olema suutelised hindama igat inimest, ka poliitikut, reaalset mõju omavate tegude järgi. Mitte üksikute sõnade, üksikute emotsioonipursete, üksikute kehakeeleilmingute järgi.

Jah, vahel võib ka sõna olla tegu koos tagajärgedega. Mõelgem ka sellest.

Kes võiks meie paljukorrutatud rahvusvahelist mainet rohkem kahjustada? Kas poliitik, kes rüütab soovi kahtlase ja musta taustaga võõramaalasi riiki mitte lubada poeetilisse vormi „kui on must, näita ust“ või teine nimekas poliitik, kes räägib rahvusvahelistele meediakanalitele tõsimeelselt, et Eestis on võimu haaranud aktiivsed rassistid?

Katsugem käituda haritud rahva vääriliselt ning vähemalt üritada vaadata välistest ja kohe silmatorkavatest ilmingutest kaugemale, nende sisse ja nende ümber. Ning teha oma järeldusi ja otsuseid mõistuse, mitte emotsioonide pinnal.”