Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Erik Boltowski: Putini pokker 2 – kõik ühel kaardil. Raevukas viimane bluff

14.02.2022
Maailma mängud.
© Scanpix

Kremlis otsustati …otsustavalt hirmutada. Iga teatrirežissöör karjataks aga saalist: “Ei usu!”

Just enne nädalavahetust tuli uudis, et Vene väed on lõppude-lõpuks täiesti valmis ründama…

Lääne sensatsioonimaias “vaba” ajakirjandus hakkas paaniliselt sebima. Välisministeeriumid alustasid seepeale oma kodanike Ukrainast evakueerimisega. Kuupäevad aga, mida luured (tegelikult ajakirjandus), välja käivad, st mida venelased neile ette söötsid, ei kattu. Ühed allikad jahuvad järgmise nädala teisipäevast, teised kolmapäevast… kuulsin, et ka neljapäeva nimeti, aga mina pole sellist uudisteksti isiklikul näinud. Vana uudistekütina ütleksin seepeale ajakirjanikest kolleegidele: poisid, krt nii ei saa! Otsustage lõpuks siis ära, millal rünnak ikkagi toimub!? Ja kui te Putini pähe juba oskasite vaadata, kas te lahkudes, viisakalt, sellele potile ikka kaane panite peale tagasi?

Ameerika Biden ilmselt muuga enam ei tegelegi, kui Vene agressiooniga. Üks uudis oli, et ta kavatseb jälle Putinile helistada ja …lugeda Vene diktaatorile ette viimase hoiatuse. Teate küll, viimase, kõige viimastest. Samal ajal olevat Lääs saavutanud (taas: kuuldavasti) oma täieliku ühtsuse sanktsioonide asjus ja otsuste paketid on allkirjastamiseks valmis. Piltlikult öeldes on vaja ainult POTUS’e kätt ja tinti. Aga see käsi ju väriseb nagu tallesaba.

(Eesti mõisapreilna kukuks sellises olukorras minestusse ja nutaks piripillina, et tema sellises kriisis riigi juhtimiega üldse tegeleda ei saa… Eneseõigustuseks võiks ta ju öelda, et Lääne eeskujud on nakkavad)

Täna, esmaspäeval 14. veebruaril, on üheks oluliseks uudiseks, et Ukraina ei loobu NATO-sse kandideerimisest. Rinderiigi meelekindlus on Venemaa ähvardustest hoolimata aina kasvanud, mis ennustab sõja korral mitte suurt, vaid metsikult suurt verevalamist. Putini sõjaplaanijad alahindavad ukrainlaste kuulsat jonnakust (aga sellest hiljem).

Paljud vaatlejad hindavad Venemaa sõjalist komponenti ja selle valmisolekut üle, jättes hindamata juhtide isikliku/inimliku- ja riikide majanduslikud komponendid.

Kindlasti on see sõjaliselt ülioluline, kui palju vägesid on koondatud, kuhu nimelt ja mida nendega annab/annaks teha. Et Vene dessantlaevad on Mustal merel, allveelaevad on sadamatest välja sõitnud, et suur hulk tanke on Ukraina piiril ja et Iskandereid on paigutatud ka Valgevenesse ja et Lukašenka on kuulutanud, et Valgevene armee on koos venelastega samuti valmis Ukrainale kallale tungima…

Kõik see on kindlasti õige, aga sõjavägi vajab KÄSKU(!). Käsu andmiseks on vaja poliitilist otsust, mis võetakse vastu vaid siis, kui Vene Föderatsiooni juhid saavad kindlustunde, et neid isiklikult ei saa kuidagi karistada ega nende võimu neilt ära võtta. Praegu on aga ka Vene vägede edu sõjaliselt kahtlane. Jutud, et kahe päevaga vallutatakse Kiiev, pole muud, kui šantaaž, propaganda ja tüüpiline vene ärplemine (allpool kirjutan ka sõjaliste ekspertide arvamustest).

Esimene tunnus, et tegemist on vaid Putini šantaažiga, on Vene vägede avalik, laua demonstratiivne paigutamine Ukraina piirile. Kõik ettevalmistused tehakse karjuva propaganda saatel. Isegi verevarude viimisest sõjaväe välhospidalide tarvis ja Gruz200 “utiliserimise” eeskirjadest, sh ühishaudade kaevamise insenertehnilistest joonistest, tehti show, mille pressiteateid levitati üle maailma. Päriselus, kus sõda tõepoolest planeeritakse, need asjad sedasi aga ei käi.

Venemaa ise on aga seejuures haavatav – ennekõike poliitiliselt ja majanduslikult.

Majandusest

Venemaa majandus pole nii tugev, et Lääne vastuhoopi välja kannatada. Hiina ei saa toetada Venemaad majanduslöögi pareerimisel, sest Vene agresiooni tagajärjed Ukrainas oleksid nii suurte ohvritega, nii masendavate tagajärgedega, et seda ei suudaks taluda ka prokommunistlik Hiina. See rikuks Pekingi suhted läänemailma riikidega. On võimalik, et Lääne sanktsioonid laieneksid ka kõikidele teistele riikidele, kes agressiivset Venemaad ja Valgevenet julgevad aidata ja toetada. Need tagajärjed oleksid isegi superriikidele ebameeldivad.

Õnneks pole hiinlased Venemaa toetamiseks erilist tahtmist ülesse näidanudki. Õigupoolest pole suurel Hiinal selleks eriti võimalusigi, sest nt 80% toiduteraviljast, mida Hiina tohutu elanikkonna toitmiseks on vaja, tuleb Hiinasse Ukrainast(!!!). Ukraina toodab Hiina armee jaoks olulisi reaktiivlennukite mootoreid ja kuuldavasti ka lennukite õhk-õhk rakette. Miks peaks siis Hiina rikkuma lõplikult suhted nii vajaliku ja usaldusväärse tarnijaga? Hiina soovib avada uut suurt Siiditeed Euroopasse. Milleks talle just nüüd ebameeldivused Euroopa Liiduga? Hiina majandus on läbi põimunud USA turgudega – vaevalt, et Peking tahab kujunenud suhteid kahjustada. Probleeme on seal ju niigi.

Seevastu Venemaal tekiks agressiooni käivitumisel aga otsekohe probleem näiteks gaasi müügiga, mis on ju üks tema põhilistest tuluallikatest. Venemaa ei suudaks gaasitarneid Hiinale ümber suunata, sest olemaolevates torujuhtmetes puudub läbilaskevõime suurendamise võimalus ja Hiinal poleks ka nii palju seda gaasi otsekohe tarvis. Kuhu Venemaa oma gaasi siis müüks, kui EL sulgeks (nt USA survel) kogu Nord-Streami juhtme?

Saksamaa mõnede poliitikute jutumull, et Vene gaasitarned on apoliitilised… ajavad juba ka sakslaste avalikku arvamust irooniliseks. Ukraina sõjategevuse alates ja venelaste julmust näitavate televisioonikaadrite ilmudes muutub see arvamus aga vihaks. Edasi võivad protsessid Nord-Streami täielikuks (sh ka esimese juhtme) sulgemiseks kulgeda väga kiiresti.

Venemaa karistamise võimalusi on aga veel ja veel. SWIFT väljalülitamine on pisiasi (siin saaks Venemaa ehk tõepoolest kuidagi osa arveldusi läbi Hiina suunata), aga USA on ähvardanud kanda kõik Venemaa pangad musta nimekirja, kellega koostöö on täiesti välistatud. Välistatud on koostöö ka kõigi teiste maailma pankadega, kes Vene pankadega arveldamist jätkavad. See lööks SWIFT’ist valusamini ja tõenäoliselt halvaks Vene ekspordimajanduse pea täielikult.

Plaanis on (nagu varasemates artiklites mainitud) ka isiklikud sanktsioonid nii Putini enda kui ka Venemaa tippjuhtkonna, äriringkondade ning ka nende lähiringi kuuluvate vähemate kaastööliste ja omakorda kõigi nimetatute kodakondsete vastu  – isast-emast, naisest-lastest kuni lähedaste ja kaugemate sugulasteni välja. USAs koostatakse vene ametnike ja oligarhide lähikondade salajasi(!) nimekirjasid – mitte keegi ei tea viimase minutini, kes on nimekirjadesse kantud – see hoiab Venemaa kuluaarides hirmuõhkkonda(!). Britid aga koostavad kuuldavasti ülevaadet venelaste varandustest Suurbritannias, mida kavatsetakse (kohtuotsustega) konfiskeerima hakata.

Mis juhtuks Vene ühiskonnas, kui Putin käsiks alustada sõjategevust?

Esiteks muidugi koonduks vene rahvas täiesti mõistetava paratamatu instinkti põhjal, vähemalt sõja alguspäevadel, oma riigi ja selle juhi ümber. Patriotism on täiesti reaalne emotsioon ja siin pole midagi imestada. Venemaal on patriotismi üles köetud juba aastaid ja see on võtnud täiesti ebaadekvaatseid värdvorme. Sõja alguses toimuks selle patriotismi mingisugune “plahvatus”, mis annaks rahvale energiat mõnda aega erilise fanatismiga lahingusse tormata.

Kuna Ukraina pole aga lihtne saak ja ukrainlasedki on patrioodid – pealegi praegu juba väga hästi relvastatud patrioodid, siis järgneks Venemaal varsti sõjatüdimus ja pettumus. Saabuma hakkaksid hiigelkoormad Gruz-200 ja veel suurem hulk vigaseks tulistatud sõjamehi (Gruz-300). Küsimus on vaid, kui suurt kogust hakklihaks muudetud kodanikke Venemaa avalik arvamus välja kannataks? Et telepilt kaotustest ja kannatustest venelaste kodudesse toimetatakse, selles pole kahtlust.

Lääne TV-satelliidid ja internett hoolitsevad psühholoogilise sõja ja režiimivastase selgitustöö eest kindlasti eeskujulikult. Seejuures Venemaa osalusega telekanalid Läänes ilmelt suletakse või surutakse maha, et Putini propaganda ei jõuaks läänemailma vaatajat mõjutama. Võimalik, et elektroonikas võimekate Ukraina liitlaste jõud käiks üle ka venelaste enda loodud võrkudest. Võidab kindlasti aga see, kellel on orbiidil suurem ülekande- ja satelliidivõrk ja kes kamandab internetti. Elik asi on siingi juba ette ära otsustatud.

Ma kuulasin oma analüüsivaid artikleid ette valmistades Raadio Ehho Moskvõ sõjalist eksperti Pavel Felgengauerit, vene-ameerika politoloogi Andrei Piontkovskit, vene-iisraeli ajakirjanikku Viktor Šenderovitšit, endist luurajat Juri Švetsi, ukraina poliitkommentaatorit Vitali Portnikovi ja veel nelja-viit sõjalist eksperti ja vähemtuntud poliitikavaatlejat (teiste seas ka majandusanalüütikuid). Arvamused on seinast seina – kas Venemaa ründab või mitte. Aga ühes enam-vähem kõik ühte meelt: loogika järgi ja jõudude vahekorra järgi oleks sõja tulemus Venemaale katastroof. Isegi, kui Venemaad saadaks Ukrainas lahinguline edu. Muidugi, Ukraina kannaks väga suuri kaotusi, aga Venemaa häving oleks sisuline(!).

Sõda oleks seega vaid mõttetu Venemaa kättemaksurünnak “reeturlikele hohollidest bandeeralastele”. Pärast seda sõjakäiku vihkaksid ukrainlased Venemaad (ka Valgevenet!) leppimatult mitusada aastat. Raevuka, ennastohverdava vihaga. Võimaluseta rääkida veel kunagi vennalikest slaavi rahvastest… Suured rahvad võivad vihkamisele pühenduda sedasi, nagu pisikesed rahvad endale lubada ei saa. Meil tuleb rusikat taskus kanda ja otsida suurte vaenlastega modus vivendit elik paratamatuid kooselamise võimalusi, aga ukrainlased on üle 40 miljoniline suurrahvas, nagu nt ka poolakad. Ja suurrahvad, kui tema hinge on vägivallaga sülitatud, ei oskagi ennast kollektiivselt tagasi hoida. Nad ei peida rusikat taskusse ja suudavad partisanisõdagi pidada väga, väga kaua.

Mihhail Hodorjonok, endine VF relvajõudude peastaabi operatiivsektsiooni juhtivohvitser, erupolkovnik, rääkis nädalapäevad tagasi Vene armee edu võimalustest hüpoteetilises sõjas Ukraina vastu. Ta lammutas sõna otses mõttes maatasa Vene psühholoogilise sõja spinndoktorite poolt leiutatud ning Eestiski aktiivselt peavoolumeedias paljundatud rumala jutu sellest, et paari tunniga lüüakse Ukraina vägesid ja vallutatakse Kiiev. Hodorjonok kritiseeris profisõjaväelasena Kremli legendi, et Ukraina juhtimispunktid ja valitsushooned purustatakse ühe võimsa suurtükiväe ja raketilöögiga. Ta ütles, et isegi kui Vene üksused saaksid segamatult nagu tiirus märki lasta, siis moodustaks tabamistäpsus parimal juhul vaid 60-70 protsenti. Kuid ka ukrainlastel on jalamaid võimalus avada vastutuli… sest rünnaku algusaeg ja venelaste positsioonidki on juba teada. Kui ka ukrainlastel endal seda infot poleks, antakse see neile Läänest.

Muidugi, venelaste löök tekitaks ukrainlastele suuri purustusi ja elavjõu kaotusi, aga arvata, et ühe löögiga hävitatakse kogu Ukraina armee, kuulub muinasjuttude hulka. Huvitav, mis venelaste arvates välistab, et ukrainlased ei asu otsekohe ka vastupealetungile, viies sõjategevuse hoopis Venemaa territooriumile? – Kasvõi näiteks partisanisõjana, milles just ukrainlased olid juba II maailmasõja ajal meistrid.

Ka Vene õhujõudude üleolek Ukraina taevas pole kindlustatud. Afganistanis valitsesid venelased õhuruumi täpselt nii kaua, kuni vastasel puudus õhutõrje – st hetkeni, kuni modžaheedidele anti Stingerid. Ukraina armeel on aga õhutõrje olemas ja Stingerid said nad samuti. Meenutame, et 2008. a. Gruusia sõja ajal oli Vene väejuhatus tõsises šokis grusiinide õhutõrje poolt neile tekitatud kahju pärast. Ukraina armee, sh ÕT, on aga kümnetes kordades võimsam. Viimase seitsme aastaga on ukrainlased oma sõjväge tundmatuseni edasi arendanud, ostnud ja saanud tipptasemel relvastust ning väljaõpet.

Kuid, nagu öeldud, iga sõjalise konflikti võimsaim kütus on rahvuslik viha ja seda komponenti on Vene sõjapropagandas täiesti selgelt alahinnatud. Leiva-soolaga venelasi Ukrainas kindlasti vastu ei võeta.

Viimast lõiku kirja pannes tulid meelede ajalootunnid ja -raamatud: Venelased ärplesid ka 1905. aastal Jaapani vastu peetud Mandžuuria sõja alguses, et nad löövad jaapani armee põgenema juba ainuüksi mütse loopides (...да мы их шапками закидаем ). Ärpleva ja kerglase suhtumise tulemuseks oli Venemaa sisuline kaotus selles konfliktis. Väljend: шапкокидательсво (mütsiloopimine, elik raske probleemi napakas naeruvääristamine) saigi sealtmaalt rikkas vene keeles täiesti kindla tähenduse ning ilmus ka eesti keelde väljendis “mütsiga lööma”. Järgmine “mütsiloopimine” toimus venelastel 1939 detsembris, kui mindi kallale väikesele Soomele… Kas Venemaale on vaja veel ühte kogemust?

Muidugi, põhjusmõtteliselt, marasmides vaevlev Putin võib mingil hulluse hetkel rünnakuks käsu anda. Väidetavalt on Kesk-Aafrikast (kus tegutsevad prantslaste partneritena ka Eesti rahutagajad) ära toodud kõik “wagnerid” elik vene palgasõdurid ja viidud need kõrilõikajad Donetski ja Luganski “rahvavabariikidesse”.

Lääne analüütikud teevad siit järelduse, et mingi provokatsioon on ettevalmistamisel. Teisalt – ükskõik kuidas Venemaa seda ei serveeriks – kõik teavad juba, et isegi, kui venelased kordavad räpakalt Gleiwitzit, siis selle taga on vaid Putin.

Aga ka Moskva kindralite ja ohvitseride sõjavastane mäss kindralpolkovnik Leonid Ivašovi juhtimisel on Venemaal enneolematu ja tõsine asi (kas viimati oli sellised juhtumid Venemaal dekabristide- või koguni Peeter I ja streletsite ajal?). Ohvitseride mässu taga on ilmselt ka oligarhid oma rahaga, sest neil on hirm räigete isiklike sanktsioonide ees. Elik paleepöördeks Moskvas on olemas kõik tingimused. Putin tahab minna ajalukku impeeriumi taastajana, aga sõjaväelise- ja ärioligarhia liit tahab ellu jääda. Ellujäämise motiiv on, mulle tundub, tugevam. Muidugi, oleneb, kuidas keegi asja näeb. Keegi võib ju eeldada, et Putini “Triumph des Willens” on vägevam, aga vene-ameerika politoloog Andrei Piontkovski, kes eeldatavasti taustu tunneb, viskas paar päeva tagasi võllanalja, et Putini järgi igatseb hoopis krahv Claus von Stauffenberg…

Putin tõstab panuseid ja mängib sõja ja rahu piiril närvide kurnamise mängu

Vastase tahte ärakulutamine ongi šantaaži eesmärk.

Kindlasti on ka Valges Majas tunda stressi märke. Käsk hakata ameeriklasi Ukrainast evakueerima on signaal sellest. Samas: umbes eelmisel nädalavahetusel olevat Valge maja saatnud venelastele kuluaaride kaudu ebaametliku signaali (ajakirjanduses pole sellest mitte ridagi – info on ameerika-vene poliitvaatlejatelt), et kui tegelased Kremlis maha ei rahune, võib USA anda ise strateegilise löögi. See on juba täiesti uus keel. Elik, kauboi panigi noaga vehkiva vene blatnoi nina all käe oma Colt’i kabuurile… Eeldatavasti (see on artikli autori isiklik arvamus) mõeldakse “strateegilise löögi” all ähvardavast kõlast hoolimata siiski ülitugevaid majandussanktsioone, mis Venemaal majanduselu peaaegu täiesti halvaksid, kuigi ei saa välistada ka võimalust, et mõeldakse piiratud vastutegevust relvadega.

Kui ma ei eksi, on kusagilt umbes kuu-poolteist tagasi läbi jooksnud vihje (kahjuks hajameelne autor ei märkinud siis allikat üles), et USA, koos mõnede liitlastega, võib ekstreemses olukorras enda kanda võtta osa Ukraina õhuruumi katmisest. Kas mõeldi vaid õhuruumi seiret ja eelhoiatust või ka õhutõrjet, on nüüd tagantjärele raske kontrollida. Kuid viimase piiri hoiatusena Vene sõjarditele peaks mõjuma (väidetavalt juba kinnitatud) plaan saata 150 Briti SAS (maailma parimat!) eriüksuslast Ukrainasse, lisaks mitmesajale Brit sõdurile, keda lubati juba novembrikuus Ukrainasse saata otsekohe, kui Venemaa sõjategevus algaks.

Lisaks, kuna NATO, ehk suure alliansi tegevus on raskepärane ja aeglane, on välja käidud kava luua sellest sõltumatu nn “väike NATO”, mis võib Ukraina osalusel tekkida teljel Kiiev-Varssavi-London. Britid võtavad Ukraina küsimust äärmiselt tõsiselt.

Vene-ameerika politoloogide arvates pole ka USA’l enam kuhugi taganeda. Venelaste pealejäämine selles pokkeris oleks sisuliselt Ameerika lahkumine maailmapoliitikast (poole aasta jooksul kaks kapituleerumist – häbiga Afganistanist lahkumine ja allaandmine Ukrainas – seda ei elaks isegi USA maine üle). Mis omakorda tähendaks küllap kaudset lööki NATO’le, sest keegi ei usuks enam Artikkel 5 käivitumise võimalust. Selline allaandmine oleks absoluutselt võimatu tagajärg president Bidenile. See oleks ameeriklastele täielik näo kaotamine. Häbiga taandumine saab juhtuda ühe korra tehnilise äpardusena, aga teadliku valikuna pole selline asi Ameerika Ühendriikide, kui maailma liidri jaoks, variant. Pigem, sel juhul, juba avalik konflikt ärplevate vastasega.

Riigidepartemang olevat teatanudki Kremlile juba 03. veebruaril selgelt, et mingeid läbirääkimisi Venemaa “julgeolekuprobleemide” üle ei tule seni, kuni venelased ei korista Ukraina piirilt ära oma sõjaväeosaid ja tehnikat. Venelased vaidlevad ja jonnivad, ajades Putini “õigust” taga, aga juhul, kui Lääs käivitab vastumeetmed kasvõi osaliselt, on Venemaal vesi ahjus nii, et …uputab.

Kuid, nagu ma eelmises artiklis, “Putini pokker”, kirjutasin, pole Putini huvi üldse mitte Venemaa julgeolek. Putin tahab taastada impeeriumi piire ja minna sellega ajalukku kõrvuti Staliniga ja Peeter Suurega. Mistõttu puudub Läänel üldse igasugune põhjus milleski Venemaale järele anda. Kui venelased oleksid muretsenud oma julgeoleku pärast, oleks sellest viisakalt olnud aega rääkida-kaubelda alates 1997. aastast peale – elik aega oli veerand sajandit(!). Seda venelased ei teinud. Kuidas see probleem, nagu jänes kübarast, tekkis alles nüüd?

Järelikult pole probleem Venemaa julgeolekus, vaid milleski muus… Selleks “muuks” on kaua halvasti varjatud vene natsionaalpatriootlik-mustasajaline profašistlik revanšihimu, mida on vene interneti sügavustes kaks aastakümmet karistamatult soojendatud ja laiali levitatud. Kes asja vastu on huvi tundnud, need teavad, millest on siinkohal jutt. Eesti sai maitsta seda vene putinistlikku natsionaalpatriotismi mustasajalist purset 2007. a. aprillis. Meie lääneliitlasi hoiatati juba siis.

Appi-appi hunt on karjas!

Kui ka kuum sõda jääb ära, siis alanud Teine Külm sõda läheb edasi igal juhul.

Pingeid Ukraina piiril võib Venemaa hoida üleval aastaid. Okupeeritud Donbassi võib Venemaa samuti kuulutada Vene Föderatsiooni “seaduslikuks” osaks, aga see poleks seaduslik rahvusvahelise üldsuse jaoks ega kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Seepärast teeb Ukraina juhtkond põhimõtteliselt vale otsuse, kui ta ise hakkab maailma avalikku arvamust maha rahustama väidetega, et ega meil siin midagi erilist lahti ju ei olegi… Pole vaja trummi taguda, aga ka võltsrahustamise avaldusi pole vaja teha.

On olemas mõistujutt karjapoisist, kes hüüdis nalja pärast küla appi, et hunt on karjas… Kolmandal korral, kui hundid tõepoolest ründasid, küla enam appi ei jooksnudki. On suur tõenäosus, et Venemaa mängib ka sellisele variandile.

Homme-ülehomme on niisiis tõehetk.

Erik Boltowski, ajakirjanik