29.09.2018
Est-Foril on üha raskem oma tehast müüa.
Sel nädalal saabus teade, et Tartumaale tselluloositehast rajada soovinud Est-For on nüüd pilgu pööranud Seto- ja Pärnumaale.
Eestisse tselluloositehasele kohta otsiv Est-For Invest uurib võimalusi rajada tehas Pärnumaale Saarde valda, kirjutab Pärnu Postimees.
Setomaa vallavolikogu esimees Rein Järvelill kirjutas sotsiaalmeedias, et tema ja vallavanem Raul Kudre kohtusid kolmapäeval Est-For Investi esindajatega, kes soovivad jätkuvalt leida võimalusi ja asukohta puidurafineerimistehase rajamiseks, vahendab BNS.
Jättes kõrvale kõik jutud miljardiinvesteeringu vajadusest ja Eesti puidu väärtustamisest, peab nentima, et Est-For on juba algusest peale asju valesti ajanud ja see võib viia olukorrani, kus keegi seda tehast enam ei taha, sest kõik selle ümber on kahtlane. Selline tunne lihtsalt on tekkinud ja jäänud – kui üks kositav andis korvi, siis järgmine peaks ennast halvemini tundma, sest tema on juba asenduseks.
Nii on Est-For varem väitnud, et muu koht peale Tartumaa tehasele ei sobi. “Tehase rajamisel on kolm olulist eeldust: paiknemine tooraine keskel, mageveeressursi lähedus ning transpordiühenduste olemasolu. Need eeldused on täidetud vaid Suur-Emajõe piirkonnas, mistõttu pole arendajal huvi uurida puidurafineerimistehase rajamist mujal Eestis.” (Lääne Elu, “Est-For Invest vaidleb vastu Tartu apellile”, 22. mai 2018).
Nüüd on leitud, et mõni teine koht ka sobiks, kuid paraku näitab just see, et ettevõtte loojaid ei maksa väga sõnast võtta. Kui üks asi on kahtlane, siis võib kogu nende jutt ebasiiras olla.
Algas ju kogu saaga küsitavusest, mis puudutas huvide konflikti ehk siis Est-Fori ja RMK seotust teatud inimeste ja organisatsioonide kaudu. (“Est-Fori tselluloositehas. Kes on kelle palgal ja mida keegi tahab?” (Ärileht, 07. märts, 2018). Neid näiteid kahtlastest punktidest võib igaüks ise otsida, üks aga on selge – nii neid asju ei aeta! Kui Est-For soovib oma tehast kord püsti lüüa, pidanuks kõik algusest peale läbipaistev olema!
Üks asi, mida tahaks Est-Forilt väga kuulda, on nende kapitali päritolu ehk võimalik seotus Hiinaga, sellega seotult ka tasuvus võimsas konkurentsis. Nimelt kirjutas Äripäeva tööstusuudised.ee 3. mail:
“Metsanduskontserni Metsä Group kuuluv Metsä Fibre alustab uurimist, kuidas uuendada Kemi tselluloositehast, üks võimalus on ehitada täiesti uus tehas.
Boreal Bioref teatas märtsis, et Hiina metsandusfirma Shanying ostab ettevõttes enamusosaluse ja võtab oma kätte ka Kemijärvile kavandatava tehase juhtimise, mille ehitustööd peaksid algama juba suvel. Tehase valmimisajaks on planeeritud aasta 2020 ja see läheb maksma 950 miljonit eurot.
Sel kevadel andis ka Finnpulp teada, et nende plaan ehitada Kuopiosse okaspuutselluloosi- ja biotoodete tehas on sammu võrra edasi liikunud. Ettevõte otsustas tehase planeerimise, kui selle üheks omanikuks sai Hiina pehme paberi valmistaja Hengan International. Tehase hind on 1,4 miljardit eurot. Tselluloositehaseid on planeeritud ka Paltamo ja Haapajärvi piirkonda, aga need on alles algusjärgus.”
Kuidagi palju sigineb neid tselluloositehaseid Soome, Skandinaavia ja Baltimaade piirkonda ja kõigi taga on Hiina kapital. Seega tekib kahtlus, et jutud Eesti metsa väärtustamisest pole just kõige siiramaid, vaid kogu asja taga on areneva Hiina suur tselluloosivajadus – Eesti saab vaid paarsada keskmisepalgalist töökohta ning rikutud keskkonna. Tselluloosi tootmine ei tähenda kunagi senise keskkonnaseisundi säilimist ja kui üks riik saab vaid võõrhuvides töötava tehase, on kaotaja ikkagi Eesti.
Kui räägitakse kaasaegsest puhastustehnoloogiast, siis ei maksa unustada, et see tehnoloogiline puhastusprotsess on tegelikult üsnagi kallis – suured saastamised saavad alguse siis, kui ettevõtte majandusseis halveneb ja esimese kulude kärpena loobutakse heitvete puhastusprotsesside kallimatest osadest, asendades neid odavamate ja vähemefektiivsematega. Soomlastel on sellelaadne kogemus juba olemas – loe SIIT.
Est-For jääb tulevikuinvestoritele heaks näiteks, kuidas asju ei aeta. Sama võiks öelda ka Rail Balticu kohta, kus tohutud arvutusvead ei ole kedagi takistanud ülikallist ja suhteliselt tarbetut projekti läbi surumast.
Omavalitsused võivad ju piirkondliku arengu huvides tehase enda kanti vastu võtta, aga lugu haiseb juba enne tselluloositootmise alustamist.
Loe Soome tselluloositehastest ka SIIT.
Arvamuslugu väljendab autori isiklikke seisukohti.