Ettevõtja ja linnavolinik Argo Luude: riik tuleb ametnikelt ja kohtunikelt tagasi võtta!

Arvamus,
©UU
Argo Luude: Juba praegu otsustavad meie elukorraldusest väga suure osa üle inimesed, , kes ei vastuta avalikkuse ees oma tehtud otsuste või otsustamatuse pärast.

Kui tegelikku võimu teostavad inimesed, kellele pole selleks mandaati antud, kes ei vastuta oma otsuste eest ja kelle üle puudub järelevalve, siis ei ela me vabas ja demokraatlikus riigis, vaid diktatuuris. Sellistele arengutele tuleb tõmmata pidurit nii kiiresti kui võimalik, kirjutab Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsiooni liige ja AS Eesti Keskkonnateenused juht Argo Luude.

Ei ole palju aega möödas sellest, kui tähistasime 25 aasta möödumist taasiseseisvumisest. Nõukogude Liidu lagunemise järel oli Eesti Vabariik raskes seisus, majandus oli kokku kukkunud, kaubaturud ära kadunud, raha odavnes meeletu kiirusega jne. Isegi õiget oma valitsemisaparaati ei olnud. Midagi siiski oli ka – see oli inimeste suur tahe hakata üles ehitama oma riiki ja elu, see oli vaimustus võimalusest ise otsustada, ise teha, ise tehtust osa saada ja ka ise vastutada. Selge, et tehti ka palju vigu, sest kõike seda tehti ju esimest korda elus ja nõu polnud küsida eriti kelleltki. Seda enam, et paljud ei uskunud üldse, et üks natuke üle miljonilise rahvaarvuga riik selle kõigega hakkama saab. Aga sai. Püsitati lihtsad ja arusaadavad eesmärgid – minna üle oma rahale, aidata jalule eraettevõtlus, panna paika riigi ja kohalike omavalitsuste roll jne.

Arengu asemel taandareng

Kindlasti sai muudatuste käigus palju inimesi ka kannatada ja iseolemise ning -otsustamise vaimustuski hakkas tasapisi lahtuma, mõne aja pärast lausa garanteerituna tunduma. Aga riik muudkui jätkas arenemist, tasapisi said remonditud teed, kontorihooned, majade fassaadid, uuenes autopark. Seda kõike arvestades võiks oodata ja arvata, et nüüd, üle 25 aasta hiljem, kui meil on raha, võimalusi ja kogemusi kordades enam, liigume me edasi veelgi kiiremini, areneme ja saame üha paremaks. Aga kahjuks see nii ei ole ning kurvastusega peab tõdema, et pigem on olukord kohati lausa vastupidine.

Pole vist väga suur saladus, et juba hea mitut aastat tegeleb riigivõim asendustegevustega. Selleks, et oma vajalikkust kuidagi õigustada, luuakse esmalt ise probleemid, mida siis hiljem suure kisa ja käraga lahendama asutakse. Kui asutakse. Alles hiljuti kuulsime, kuidas riik on tegelikult valmis ja peale peenhäälestamise (mis tõlkes tähendab igapäevategevuste suuremat reguleerimist riigi poolt) polegi vaja midagi muud teha. Viimane valitsus on aga lausa arvanud, et kui enam üldse midagi teha pole, siis võiks igavusest vähemalt maksudega mängida, et siis kogutud maksuraha hiljem rumalate projektide peale laiali jagada.

Seda, et nii riigil tervikuna kui ka enamikul olulistest valdkondadest puudub pikaajaline visioon, ei märka keegi. Mõni konsultatsioonifirma vahel siiski märkab ja nii õnnestub müüa mõnele ministeeriumile kalli raha eest maha ilus värviline presentatsioon nimega see ja see 2025 või 2030. Aga peale ilusate piltide ja hüüdlausete ei leia sealt midagi. Või kui, siis mõne soojaveekotti meenutava rohelise kivi.

Valitud rahvaesindajatele paistab nimetatud olukord samuti sobivat. Kui pole pandud paika eesmärki, siis puudub ka oht, et äkki jääb eesmärk tähtajaks täitmata. Kui pole täitmata jäänud eesmärki, siis ei küsi keegi küsimusi, millele on raske anda häid vastuseid ja nii puudub ka oht, et valijal võiks tekkida soov valida asemele mõni tegusam ja eesmärgile paremini pihta saav isik. Tõsiste ja Eesti jaoks oluliste küsimuste lahendamise asemel saab nüüd keskenduda pseudoprobleemidele või üritada progressiivsuse egiidi all juurutada mõnd ühiskonda lõhestavat veidrust.

Riigivõim kaugeneb nii rahvast kui ka tegelikust võimust

Selle kõige tulemusena on riigivõim jäänud rahvast järjest kaugemale ja nii paradoksaalne kui see ka pole – riigivõim on jäänud järjest kaugemale ka tegelikust võimust. Loodus tühja kohta ei salli ja kui need, kes tegelikult on valitud võimu kandma, võimu kasutades suuniseid rakendama ja otsuseid langetama – ning ühtlasi teostama ka järelevalvet selle üle, et otsused ja suunised täidetud saaksid – , seda ei tee, siis võtavad selle rolli üle teised. Eestis on tegelik võim liikunud Riigikogust ja valitsusest üha enam ja enam ametnike ning kohtunike kätte. Juba praegu otsustavad meie elukorraldusest väga suure osa üle inimesed, kelle pilte me ajalehtede esikaantelt ei leia. Need on inimesed, kes ei anna valimislubadusi, mille täitmist saaks neilt hiljem nõuda, kes ei vastuta avalikkuse ees oma tehtud otsuste või otsustamatuse pärast, kelle nimed ei ütle meile midagi.

Tasapisi ja märkamatult oleme juba harjunud sellega, et kohtunikud on võtnud seadusemõistmise sildi all endale ka seaduse tõlgendamise ja vajadusel lausa seaduse looja rolli. Riigikogu aga, selle asemel, et jõuliselt sekkuda, pühib rõõmsalt laubalt higi – väga hea, ei peagi ise enam vaeva nägema.

Teame, kuidas maksuametnikud tõlgendavad järjest enam ja üha jõulisemalt maksuseadust, ning seda ikka endale kasulikus suunas. Täna oleme jõudnud sinna, kus maksuametniku arvates tuleks ettevõtlusest teenitud ja dividendidena välja makstud kasumi eest ostetud, näiteks, burgeri pealt maksta lisaks veel sotsiaalmaksu, sest süüa ostetakse ikka ju palga eest ja palga pealt peab sotsmaks olema tasutud. Kohtunikud loomulikult kiidavad sellisele tõlgendusele takka ja Riigikogu on jälle rõõmus – pole küll sellist asja seadusesse kirjutanud, aga kui tõlgendamisega õnnestub inimestelt rohkem makse välja pigistada, siis on see ju tore. Jälle rohkem raha, mida saab arutult laristama tormata.

Tõlgendab, otsustab, aga ei vastuta

Töötan ise keskkonnavaldkonnas ja näen ametnike nn tõlgendamisvõimu kasvu igapäevaselt. Näiteks näeb seadus ette, et jäätmeloa taotlus tuleb menetleda kolme kuuga. Riigivõim aga selle seadusepunkti täitmisega hakkama saada ei soovi ja nii on loodud veider olukord – kui oled esitanud jäätmeloa taotluse, siis hakatakse seda küll menetlema, aga esmalt kõigest mitteametlikult. Küsitakse vajalikke küsimusi, vajadusel peetakse kohtumisi, aga menetlus kui selline justkui ei käi. Niimoodi võib kogu protsess kesta pool aastat või aasta. Kui siis kõik küsimused on vastatud ja jõutud on arusaamisele, et loa võib väljastada, võetakse see nii-öelda ametlikult menetlusse ja hopsti!, luba on mõne nädalaga käes. Ametlik statistika näitab, et load menetletakse nõutud tähtaja raames, tegelikkus on hoopis midagi muud.

Mõni teine ametnik jälle on jõudnud veendumusele, et kui taastada mõnda vana ja tühjakskaevatud karjääri (karjäär täidetakse erinevat liiki pinnase ja vajadusel ka püsijäätmetega), siis juhul, kui täitmiseks kasutatava pinnase hulgas on klaasikilde, kipsi või kivivilla, on tegu kuriteoga. Mis siis, et eelpool loetletud materjalid on püsijäätmed ja vastavad nii seaduse kui ministri määruse nõuetele. Mis siis, et need samad materjalid on looduslikud ja pärit toorainena võibolla sellest samast karjäärist. Tema ametnikuna ei pea vastama küsimusele, miks peab tema arvates vedama sellise pinnase olmejäätmete prügilasse, mis oleks oma olemuselt väga rumal tegu ja kalli ressursi raiskamine. Ametnik ei pea vastama küsimusele, miks ta keelab midagi, mida seadus lubab. Tema käes on võim. Tema ei pea vastama, tema ei pea aru andma. Tema otsustab. Kui lähebki jamaks, siis tema ei vastuta. Vastutab see poliitik, kelle pilti me ajalehes näeme ja kes on anud ametnikule oma võimu. Ametnikust ei tea avalikkus midagi. Väga mugav positsioon. Aga riigile kahjulik, ja lausa ohtlik.

Kui Eestis teostavad tegelikku võimu inimesed, kellele pole selleks mandaati antud, kes sisuliselt ei vastuta oma otsuste eest, kel on eluaegsed töökohad (kohtunikud) ja kelle üle puudub järelevalve, siis ei ela me mitte vabas ja demokraatlikus riigis, vaid totalitarismis, diktatuuris, kus mingil kildkonnal on õigus teostada võimu selle eest vastutust kandmata. Sellistele arengutele tuleb tõmmata pidurit nii kiiresti kui võimalik, sest tendentsi süvenemisel võivad olla fataalsed tagajärjed kogu meie riigile. Imelikul kombel oleme taas jõudnud olukorda, kus me peame hakkama vabastama oma riiki totalitarismi ahelatest ja taastama õigusriigi põhimõtteid. Oleme jälle olukorras, kus riik on vaikselt kaaperdatud ning selle säilimiseks ja õigele kursile pööramiseks tuleb see tagasi võtta.

Järgmisel kevadel on valimised. Need on väga olulised, sest kui võim jääb jätkuvalt täna riiki tüürivate erakondade kätte, siis võime olla ühel päeval olukorras, kus uusi valimisi enam ei tulegi. Mingi ametnik otsustab lihtsalt seekord seadust selliselt tõlgendada. Ja Riigikogu plaksutab kaasa. Meil on võimalus asju muuta. Sinul on võimalus asju muuta.

Argo Luude

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused