Euronõukogude Liit tungib peale, pidevalt remonditav Vabadusrist aga sümboliseerib priiuse kadumist

Pidevalt remondis olev ja varjatud Vabadusrist sümboliseerib seda, et vabadus on kergelt kaduv nähtus.

Hiljuti värises kogu “progressiivne” Euroopa Liit nördimusest, kui teda võrreldi Nõukogude Liiduga, ise selle tõelähedust mõistmata.

Selle “patuteoga” sai hakkama Briti välisminister Jeremy Hunt, kes rõhutas just seda karistamistaktikat, mida kasutatakse Brüsseli poolt Brexiti takistamiseks ja mis sarnaneb üks-ühele Nõukogude Liidu tegevusele oma lagunemise eel. Välisminister hoiatas EL-i ka vanglaks muutumise eest.

Eesti suureneb üha enam see põlvkond, kes pole ise Nõukogude ajal elanud või olid liiga väikesed, mäletamaks sellal toimunut. Seetõttu kasvab ka nende inimeste hulk, kes ei tea ega hooma, kui täppi pani Jeremy Hunt oma võrdlusega. Olen ise öelnud, et NLiidust eristab meist vaid kaks asja – kaupa täis poed ja suur reisimisvabadus. Kõik muu on Nõukogude Liit 2.0, alates ühest ja ainsast (Brüsseli) tõest ning lõpetades “rahvavaenlaste” tagakiusamise ja tsensuuri õhutamisega, venestamisest rääkimata.

EKRE-ga liitunud ERSP üks asutajatest Eve Pärnaste juhtis ühes oma kõnes tähelepanu sellele, et me võitleme praegu täpselt samade asjade nimel, mille eest olime barrikaadidel 1988. aastal – suveräänsuse taastamise eest, mille on Brüssel (tollal Moskva) ära võtnud; massiimmigratsiooni vastu (tollal liidutehaste töölisteks toodud venelased, nüüd neegrid, araablased ja ukrainlased); eesti rahvuskultuuri ja keele hävitamise vastu (tollal vene keel kui rahvustevahelise suhtluse keel ja “vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik” kultuurirevolutsioon, nüüd Kaljulaidi “uuseestlased”, Repsi kakskeelsus ja sotside multikultuursus); Moskva tollaste üleliiduliste seaduste ja Brüsseli praeguste ahistavate eurodirektiivide vastu – neid näiteid leiab igalt elualalt! Isegi Junckeri kõne lõpeb brežnevlike “kestvate kiiduavaldustega”.

Noored ei tea, kuidas on meieni jõudnud ka nõukaajast pärit nn Pavlik Morozovi efekt – juba koolist saati vasakliberaalse ajupesu saavad lapsed ja noored hülgavad kodused tõed ning astuvad avalikkuse ees vastu oma vanemate-vanavanemate konservatiivsusele, traditsioonidele ja elulaadile. Kõigest sellest räägib väga hästi Mihhail Šolohhovi raamat “Doni jutud”, mis kirjeldab eredalt, kuidas Uljanovi revolutsiooniliste ideede saabumisel Doni kasakastaniitsadesse läksid noored neist segi, andsid oma isasid tšekaale välja või isegi tapsid oma vanemad. Seegi kordub täna, sest mille poolest on teiste pereelus soriv Postimees nagaaniga poliitkomissarist parem?

Noored on alati vanematest radikaalsemad olnud – kindlasti olid seda ka nende praegused isad ja vanaisad oma isade ja vanaisade traditsioonide vastu kriitilised. Nii olgugi, noorus on edasiviiv jõud, aga uusi ideesid saab ellu viia ka oma vanemaid risti löömata, eriti veel avalikkuse ees. See ei ole enam südametunnistuse vabadus, vaid eetiline ja moraalne kõrvalekalle, lugupidamatus ja ebaviisakus oma vanemate vastu! Noored, vaadake, kes selle noa selga löömise peale aplodeerivad – kas need inimesed tulevad teile appi, kui teil raske on? Aga vanemad tulevad…

Eestis kanda kinnitanud vasakliberaalne ideoloogia tahab minister Repsi käte abiga lapsed varakult pere juurest eemaldada, nad koolis ajupesta, “rahvavaenlaste”, sealhulgas oma vanemate vastu ässitada ja suunata siis uhkes rivis marssides multikultuurse tuleviku poole.

Kerge on hävitada nii laste ja vanemate head läbisaamist kui ka esivanemate väärtustel põhinevat ühiskonda, aga raske selle asemele midagi toimivat luua. Eesti ühiskonda naasnud Pavlik Morozovid ei ole mitte osake demokraatlikust Läänest, vaid tagasi tulnud Nõukogude Liit. Ainult et need kaks on juba nii segunenud, et võibki rääkida Euronõukogude Liidust.

Eesti Vabariik ei lähe enam seda teed, millele lootsid 1987.-1991. aastatel tänavatel võidelnud inimesed. Nii on alatasa tellingutes ka meie Vabadussõja Võidusammas, mille kallal on pidevalt remondimehed – Eesti riik on sama murenev, nagu meie Vabadusrist…

 

Kommentaarid