Euroopa rahvuslastel on Brexiti järel aeg ühised seisukohad selgeks rääkida

Arvamus,
- Updated
©Uued Uudised
Suurbritannia ei luba EL-il ennast valitsema jääda.

Uute Uudiste kaasautor Kaspar Arro kirjutab Euroopa arengutest Brexiti valguses.

Brexit kui Euroopa rahvuslaste jaoks kahe otsaga mõõk

Nüüd peale Suurbritannia parlamendivalimisi tundub, et Brexit on siiski teostatav ning üks Euroopa Liidu suurimaid partnereid lahkub liidust. Konservatiivid üle Euroopa peamiselt juubeldasid ja põhjusega. Tunneme me ju rõõmu, et üks Euroopa suurrahvas sai teostada oma demokraatlikku tahet ning taasalustada iseseisva ühiskonna korraldamisega.

Teisalt on olukord palju pilvisem väikestele riikidele, kes jäid Euroopa Liitu sisse. Suurbritannia oli suurim hääl, mis seisis demokraatia ja konsensusliku otsustamise eest liidu organites. Seal, kus Ida-Euroopa häälest kahe suure vastu puudu jäi, seal tuli tihti just London väiksematele liikmesriikidele appi. See tugi ja abi on kadunud, liidusisese demokraatia peamine garant otsustas mängust üldse väljuda. Saksamaa-Prantsusmaa telg on otsustavalt tugevnenud, surve suveräänsetele väikeriikidele Ida-Euroopas tugevneb. Nii Merkel kui ka Macron on lubanud konsensuse otsimise liidus peale brittide lahkumist lõpetada.

Prantsuse-Saksa teljel koos Brüsseli bürokraatiaaparaadiga on kõik eeldused oma ähvardused teoks teha. Jäme ots liikmesriikide santažeerimiseks on juba ennast Euroopa Liidu eliidiks pidava seltskonna käes, aina tugevnevat jõudu kasutatakse igasuguse alternatiivse idee vastu. Merkel ja Macron kinnitasid taas üle ja tihendasid sümboolselt Aachenis liitu Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, otsese vastusena Brexitile. Mille kohta märkis kriitiliselt Alexander Gauland erakonnast Alternatiiv Saksamaale, et “Euroopa Liit on niigi sügavalt lõhestunud. Saksa-Prantsuse erisuhe eraldab teisi eurooplasi meist veelgi.”

Brexit iseenesest ei tähenda aga kindla peale Brüsseli impeeriumi loomise plaanide teostumist. Prantsuse-Saksa telg töötab vaid siis, kui mõlemis riigis on võimul impeeriumimeelsed valitsejad. Kuid mõlemas riigis on tekkinud ja üha tugevnemas alternatiivsed hääled vabamüürlastele. Nii sedastas Prantsuse Rahvusrinde juht, potentsiaalselt tulevane Prantsuse president Marine Le Pen, et britid küll lahkusid Euroopa Liidust, kuid nad ei ole lahkunud Euroopast. Ühendkuningriike oodatakse tagasi reformeeritud Euroopa Liitu, mis on Euroopa rahvusriikide allianss.

Rahvuslaste ülesanne on välja töötada Euroopa Liidu reformi plaan

Siinkohal on Marine Le Pen sõnastanud välja suurima ülesande Euroopa rahvuslastele – töötada välja Euroopa Liidu reformi idee ja kavand. Täna on see kindlasti vabamüürlike ajakirjanike, politoloogide ja poliitikute ridades naeruvääristamise koht. On ju enamikes liikmesriikides nemad võimul, neil on europarlamendi rõhuv enamus ning Euroopa Komisjon on ringkaitseliselt mehitatud vaid vabamüürlastest ametnikega. Kuidas on võimalik rahvuslastel vabamüürlaste aastakümneid ehitatud ringkaitse murda, naeravad nad omakeskis viskiklaaside taga. Kuid ajalugu on korduvalt näidanud, et ka pealtnäha kõige kindlustunum võim – salapolitsei ja suukorvistatud meedia abil tugevdatud võim – võib kukkuda ja asenduda rahva seast tulevate liikumistega.

Meie ise aga peame olema selleks ajaks valmis. Euroopa rahvuslastel peab olema ühine generaalplaan või vähemalt arusaam tulevase Euroopa koostöö osas. Kuidas tulevast Euroopa koostööd arendada nii, et see ühelt poolt ei rõhu ega ohusta rahvusriike ega Euroopa kodanikke indiviididena? Kuid teiselt poolt on oluline tagada, et suure revolutsioonilise tuhinaga ei visataks koos loputusveega minema ka last ennast. Euroopa integratsiooni on ka positiivsed viljad, kultuuriliselt ühtekuuluva Euroopa koostöö. Inimeste, riikide ja regioonide tasandil. Majanduskoostöö, julgeoleku tagamine, kultuuriliste kogemuste vahetus.

Esitan omalt poolt mõningaid mõtteid tulevasse suurde debatti – ehkki enamus neist on kõike muud kui originaalsed. Ega head ideed muidugi ei peagi originaalsed olema. Rahvuslus põhineb ju üldjoontes samadel printsiipidel, mis on olnud üldkehtivad sisuliselt kogu tsivilisatsiooni ajaloo vältel, lihtsalt aja jooksul tugevnenud ja täienenud vormis. Selline uus tugevnemine toimub ka nüüd, kui euroopa rahvuslased teevad koostööd ühise tsivilisatsiooni katuse all.

Euroopa poliitiline ühendus peab jääma tsivilisatsiooni raamidesse

Esiteks, põhimõte, et Euroopa Liit saab ulatuda vaid meie tsivilisatsiooni piirideni. Me ei saa inkorporeerida oma rahvusriikide allianssi riike, kes üldse Euroopaga ühiseid tsivilisatsioonilisi norme ega ajaloolist kogemust ei jaga või on need sidemed nõrgad. Tuleb maha matta imperialistlik unelm Türgi kaasamisest, lõpetada senises vormis integreerimisprotsess Marokoga. Samuti peame valmis olema tõdemuseks, et Ukraina riik tänasel kujul ei saa Euroopasse kuuluda. Kuna kultuuriline lõhe jookseb riigi keskelt, on mõeldav kunagi kaugemas tulevikus edasine integratsioon Lääne-Ukrainaga, juhul kui tänane riik lõheneb ja kultuuriliselt Venemaaga ühenduses olevatel slaavlastel võimaldatakse liituda Venemaaga.

Tsivilisatsiooni moodustavad rahvused, kes on omakeskis saatusekaaslased mitmest tsivilisatsioonist koosnevas maailmas. Meie tsivilisatsioon on kristlik, põhineb kreeka-rooma pärandil ning on edasi viidud germaani-romaani kultuurilise ja filosoofilise mõtte arenguga. See on lähtekoht, millest tuleks Euroopa Allianssi loomisel lähtuda.

Teiseks, kui me tahame hoida avatud piire alliansi riikide vahel, siis selleks läheb vaja toimivat ja tugevat Euroopa Liidu välispiiri. Selleks on mõistlik panustada kogu Euroopaga koos – mõnel riigil on ju piir pikem ja/või raskemini valvatav, nagu Itaalial, kuhu saab öö varjus siseneda mööda suurt raskesti kaetavat merepinda. Nii on näiteks Ungari, kes on turvanud oma riigipiiri, lubanud aidata ka teisi Euroopa Liidu riike oma know-how´ga selles vallas.

Tuleviku Euroopa jääb rahvusriikide liiduks

Reformitud Euroopa Liit tähendaks võimu detsentraliseerimist ning ühiste poliitikate väljatöötamist riikidevahelises koostöös, mitte tsentraliseeritud keskuse kaudu. See tähendab Euroopa Komisjoni rolli otsustavat kärpimist, Euroopa Komisjonist peab (taas) saama vaid liikmesriikide ühispoliitikate tehnilise väljatöötamise ja analüüsi keskus, mitte projektide initseerija, algataja ja läbisuruja. Samuti tõenäoliselt pole tuleviku reformeeritud Euroopa Liidus vaja europarlamenti, kuna seaduseid võetakse vastu siiski liikmesriikides ning ühised projektid või harmoniseeritud seadusandluse valdkonnad lepitakse kokku Ülemkogus (riigipeade vahel).

Küll aga tasuks hoolega ette läbi mõelda valdkonnad, millistes poliitikates kokkuleppimine eeldab konsensust kõikide liikmesriikide vahel, milline aga kvalifitseeritud häälteenamust või lihthäälteenamust. Tõenäoliselt poleks mõistlik kõikide poliitikate puhul rakendada konsensusnõuet, eriti arvestades, et alati on oht, et üks või rohkem riike võivad olla mõjutatud mõne välise suurriigi poolt, nagu Venemaa või Ameerika Ühendriigid. Kuid konsensuspõhimõte peab jääma siiski esimeseks eelduslikuks lähenemiseks enamiku küsimuste lahendamisel.

Sõjaline koostöö ühisarmee asemel

Euroopa võib vabalt kaaluda kas osalemine NATOs muutuva maailma kontekstis on otstarbekas või mitte. Kui NATO on muutunud oma liikmesriikeid kaitsvast organisatsioonist rünnakumehhanismiks kolmanda maailma riikides (Afganistan, Iraak, Liibüa jne.), siis uuenenud Euroopal ei ole vaja USA kapitali projekte laias maailmas relva jõul toetada.

Küll aga ei tähenda otsus NATO laialisaatmiseks automaatselt praegusel kujul pakutud Euroopa Armee loomiseks. Pigem on mõistlik ja uuenenud Euroopa eripära arvestades keskenduda rohkem koostööle rahvusriikide armeede vahel, ühiste relva- ja logistikastandardite loomisele, nii et häda korral saaks kiirelt erinevate riikide sõjajõududest moodustada efektiivselt koostööd teha suutvat ühisrinnet vaenlase vastu. Täiesti föderaliseeritud armee oleks aga ohuks demokraatiale, seda võidakse kuritarvitada tulevikus liidusiseselt mõne liikmesriigi “korralekutsumiseks”, mis oleks aga lubamatu.

Euroopa huve kaitsev tolliliit ja ühisturg

Euroopas peab säilima tolliliit ning ühisturg, mis on meie majandusliku õitsengu alus ja mis seob meid kokku ka igapäevaeluliselt. See küll ei eelda ühist raha, kuigi kokkuleppel võib euroraha projekt jätkuda. Selle mõttekuse paneb paika nii majandusmeeste kui ka poliitikute terav debatt – täna tundub olevat nii poolt- kui vastuargumente. Pigem jääb ühise eurovaluuta saatus tänases eurotsoonis osalejate poliitiliseks kokkuleppeks.

Küll aga tähendab ühisturg liidusisest vabaturgu kaitstud välispiiridega (tollidega), mis endiselt kitsendaks klubis olijate võimalusi täiesti iseseisvaks kaubanduspoliitikaks kolmandate riikidega. Samuti peaks ühine Euroopa tulema senisest enam välja Washingtoni mõjuvõimu alt ja hakkama teostama iseseisvat kaubanduspoliitikat. Puudutab see kauplemist nii Venemaa kui ka Hiinaga, kelle mõlemaga kauplemine on Euroopa rikkuse allikas ning garanteerib selle, et justnimelt Euroopast saab taas maailma tipptehnoloogia keskus. Projektid nagu Nord Stream või Huawei kaasamine Euroopa järgmise generatsiooni kommunikatsioonivõrgu väljaehitamisel on puhtalt eurooplaste otsus, mitte Washingtoni sanktsioonide mõjutada. Nii on näiteks rahvuslasest Ungari peaminister Viktor Orban tõdenud, et koostöö Hiinaga on Ungari moderniseerimisel hindamatuks abiks osutunud ning liitumine Hiina “21. sajandi Siiditee” vabakaubandusprojektiga on täielikus harmoonias Ungari huvidega.

Loomulikult oleme avatud ka tänaste tihedate majandussidemete hoidmiseks Ühendriikidega ka tulevikus, kui viimane neelab väärikalt alla kibeda teadmise, et tuleme tema otsese protektsiooni ja mõju alt välja ja ajame iseseisvat poliitikat. Peame kauplema kui võrdne partner võrdsega (ääremärkus: konservatiivide lemmik Donald Trump ei jää igaveseks Ühendriikide presidendiks, riikide vahelises suhtluses ja pikaajaliste lepingute tegemisel tuleb lähtuda ikka Euroopa huvidest).

Rahvuslaste ühisplatvormi loomine ei saa olema kerge

Ei tasu eeldada, et rahvuslaste üle-euroopaline debatt saab olema kerge. Pigem on ühistele arusaamadele jõudmise rada pikk ja saavad ääristama paljud tülipostid. Nagu juba ainuüksi minu eelpool toodud ettepanekud põhjustavad kindlasti kohalikul tasandil väiksemat sorti tormilise arutelu, nii on ka need samad ning paljud muudki teemad vaidluse kohaks erinevate Euroopa rahvuslike jõudude vahel.

Nii võib eeldada, et baasvaidluskohaks saab küsimus, kui kaugele Euroopa Liitu detsentraliseerida. Kindlasti seisab debati ühes äärmuses seisukoht saata kõik laiali ja iga riik katsugu omal jõul hakkama saada. Teiselt poolt paljud skeptikud tahaksid suhteliselt väikesi reforme ning tuua Euroopa Liit sisuliselt tagasi piiridesse, mis sobisid kunagi näiteks Suurbritanniale. Kuid eks teravaid ja vastuolulisi vaidluskohti ole teisigi – küsimus toetumises Ühendriikide tuumakilbile versus täielik iseseisvus (oma tuumaportfelliga). Või Venemaa isoleerimise poliitika (populaarne Ida-Euroopas) versus majandusliku õitsengu taotlus täielises kaubavahetuses Venemaaga.

Eelolevad aastad saavad Euroopa rahvuslaste ridades olema huvitavad ja tormilised, kuid loodetavasti küpseb sealt välja koostöö formaat ja sõnum, mis aitab rahvuslastel saavutada üle Euroopa rahva enamuse kindel poolehoid demokraatlikel foorumitel – seda ka vastase hoolega disainitud ja hästirahastatud propagandamasina kiuste. Keskmine, nii-öelda mõõdukas Euroopa valija ootab meilt enamat kui vaid vastamist siseriiklikele küsimustele – koostöövõimekust ja visioone Euroopa tasandil.”

Kommentaarid

5 commentsOn Euroopa rahvuslastel on Brexiti järel aeg ühised seisukohad selgeks rääkida

  • Avatar
    uskmatu-toomas

    Kunagi ca 78 aastat tagasi kirjutas Päevalehe ajakirjanik “nüüd oleme kaitstud”,täna käivad meil siin kümned erineva auastme ja staatusega emissarid ja kinnitavad kogu aeg nüüd olete kaitstud,meie omad aga sõidavad mööda euroopat ühelt kohtumiselt teisele ja alati on päevakorras julgeoleku küsimused muutuvas maailmas.Vaikides minnakse mööda tõsiasjast,et mitmed USA kõrged valitsustegelased on öelnud,Balti riikide pärast nende riik teise tuumariigiga sõda ei alusta!
    Tegelikkuses on uppuja päästmine ikka maailmapoliitikas uppuja enda asi !

    • Avatar

      Täpselt sarnane on ka minu tõdemus. Eesti lootis enne 1939 mereriigi peale – Suurbritannia nii reetis meid Nõukogude Liidule (salapaktiga 1939, Jalta 1944) ning saati polnudki ta sõjaliselt võimeline Eestit kaitsma. Samas väljenas tollane Saksa riigijuht mitmel korral kahetsust, et kui Balti riikide poliitika poleks olnud eelnevatel aastatel nii avalikult saksavaenulik, poleks ta saanud MRP pakti sellisel kujul sõlmida, nagu ta lõpuks paberile sai.

      Nüüd loodame veel kaugema mereiigi – USA peale. Hea, kui meil on liitlasi, ma ei räägi sõjalise koostöö vastu USA-ga vaid pigem kuhu me strateegilised lootused peame panema. Allianss USAga plaanina B või C on alati väga hea, meie jaoks on ideaalne olukord kus üks ei pea välistama teist.

      Kuid maailm on muutuses, minusugusel põhulõual ja teoreetikul on võimalik kitsaskohtadele näpuga näidata. Eks valitsuse ministrid ise samas peavad strateegiate kujundamisel vähem muidugi lobisema, see on selge.

  • Avatar

    Poliitiline kirbutsirkus mille ohvriteks saavad Inimesed üle terve Euroopa.
    Ei maksa unustada, et EU “paberitesse” on tema looja Coudnehove Kalergi poolt sisse kirjutatud Euroopa põliselanike genotsiid.
    Tema 1929a välja käidud idee alusel võib meid alles jääda alla 10% “massist” – tehke arvutus ja vaadake palju VALGEID europplasi on EU valmis
    “konsenuse” nimel ohverdama ja seda otseses mõttes – asendades meid vallutajatega Aasiast ja Aafrikast.
    Vaadates seda mis toimub JUBA NÜÜD peab olema ikka väga tühja peage, et seda mitte näha.

  • Avatar

    … ning seetõttu Eestil olles Euronõukogude liidus see koostöö pole midagi rohkemat kui pigem nagu kassi ja hiire sõprus.

  • Avatar

    Naiivne, kohati lausa idealistlik lootus et ka nii läheb. Teades et mis on selle NSVL 2.0 autorite päritolu, siis nende jaoks on rahvusriigid pigem lausa verivaenlased, keda lammutatakse 101 erineval viisil, praegu juba on pöördumatud kahjustused tekkinud (või pikaajalised) ning tahetakse võimu saada üha rohkem tsentraalselt enda kätte, ning ka selleks ongi ühine valuuta. Venemaaga hirmutatakse, jajaa, aga Eesti puhul see esimene “pauk” ei tule sugugi mitte idast, vaid hoopis üleujutatud immigrantide poolelt, kes oma arvukusega tekitavad kaose ja laostavad, NING KELLELE ON ANTUD DIPLOMAATILINE IMMUUNSUS.
    (vaadake mis toimub Rootsis! Politsei teeb seal narritempe represseerides vaid kuulekaid kodanikke ja põlis-svenssoneid). Seega, protsess on samm-sammult toimumas. Viktor Orban hoiatas — Sorose nõue oli et “pagulased” saaks sama kuriteo eest kergema karistuse kui põliselanik.

    NIng mida ootab NATO jms? Lõpetage nali. See ei ole siin Eesti kaitsmiseks vist, sest Venemaaga tuleb suurtel dinosaurusriikidel hästi läbi saada Venemaal asuvate rikkuste pärast. Võib halvimal juhul juhtuda et väike riigid (terve baltikum siis) muutub jälle “käsirahaks” (Molotov-Ribbetropi pakti farsina kordumine).

    ON kirjas et Eesti peab 30 (60?) päeva sõjalise konflikti puhul ise vastu pidama, enne kui NATO sekkub. Millest selline kunstlikult pikk viivitus? 30 päeva pärast praeguse moodsal ajal saab vaid tulla varemeid kokku lükkama, ning uusi (kriminaalsed neeger/moslem)asukaid asemele tuua. Pigem võõrvõimu sõjavägi Eesti territooriumil omab teist rakendust ja seega teenib teiste huve.

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused