24.02.2018
eesti lipp
Eesti rahvas on saanud olla iseseisvana pikemalt, kui oldi ajavahemikus 1918-1940. Meie iseseisvusest on saanud iseenesestmõistetavus. Ent kas on meil lootust tähistada saja pärast Eesti Vabariigi 200. sünnipäeva, küsib kirjanik Roland Tõnisson („Gosudar“, „Maarjamaa Pentagoni ja Kremli vahel“).
„Küll suur on minu isamaa ja suur on minu rahvas:
ta üle kõige ilmamaa mul üle kõige armas.“
„Küll väike on mu isamaa ja väike minu rahvas,
ja siiski üle ilmamaa mul üle kõige armas.“
„Hm — sõber, — veidi värvilik on sinu arvamine.
Sa oled — veidi närvilik, vast — tohtri juure mine.“
Mõeldes meie omariikluse juubelile tõin mälusopist välja Juhan Liivi „Kahekõne“, kirjutatud ajal, mil Eesti- ja Liivimaa kubermange venestati, levis kadakasakslus ja pajuvenelikkus. Mil poeet õhkas priiuse järgi ja pani oma igatsuse luuleridadesse.
Sellise lootusega priiusele on seotud ka üks isiklik mälestus aastast 1989, mil palavikuliselt avaldati, võimaluse lõppemise kartuses, artikleid teemadel, mis aasta-paar tagasi olid olnud mõeldamatud. Seisin ühe perioodikakioski ees ning vaatasin imestades, mida kõike „riigivastast“ seal leida oli. Minu kõrval seisatasid kaks vene rahvusest neidu. Suurem, umbes aastat 14-15 vana, muutus kioski vitriine vaadates väga ärritunuks ning selgitas oma poole nooremale kaaslannale, kes teda ammulisui kuulas: „Mida need eestlased „põrgivad“! Ma saaks aru, kui neid oleks vähemalt kolmkümmend miljonit, nagu poolakaid! Siis oleks neil õigus midagi nõuda!“
Suur- ja väikerahvaste psühholoogia on mõnel puhul lausa kardinaalselt erinev. Lihtsalt võttes on meil tegemist massiteadvuse ja indiviidi teadlikkuse vastandumisega ja kuigi võime leida mõlemat nii suurte kui väikeste juures, ei kujune isegi laulupidudel eestlastest sellist biomassi, mis otsiks kedagi, keda maha lüüa või oksa tõmmata. Mõnedel suurrahvastel on see aga siiani veres.
Punastega võidelnud kindral Denikin pani emigratsioonis kirja oma mälestused, mis avaldati 1920. aastate alguses Nõukogude Venemaalgi. Seal meenutab ta oma suvist puhkust Saksamaal 1914. aasta suvel, mil ta pargis jalutades kuulis puhkpilliorkestrit mängimas. Kontsertpaigale lähemale jõudes märkas ta, et tegemist on õige omapärase üritusega, sest parki oli seatud püsti Moskva Kremli papist kujutis. Pillide vaikides süüdati see pargis patseeriva rahva rõõmuhõisete saatel pidulikult põlema. Denikin otsustas siis oma supelpuhkuse katkestada ja kodumaile naasta. Peagi puhkenud suurrahvaste omavahelisse verevalamisse haarati ka eesti rahvas ning sõja jooksul mobiliseeriti tsaari väkke umbes sada tuhat eesti meest. Siit algas Eesti Kaitseväe sünd, edasised sündmused valmistasid ette pinnase omariikluseks.
Eesti rahvas on saanud olla nüüd iseseisvana pikemalt kui oldi ajavahemikus 1918-1940. Meie iseseisvusest on saanud iseenesestmõistetavus. Pidulikel päevadel võime endale korrata Jakob Hurda öeldut: „Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab.“ Nii võis kirjutada Hurt umbes 130 aastat tagasi, mil eesti rahvas koosnes suuresti noortest inimestest ja perekonnad olid suured. Kuidas muidu oleks võinud tsaaririik nii palju eesti mehi püssi alla panna.
Tänasel päeval võiks Hurt tõdeda, et armas eesti rahvas hakkab juba kärbeste moodi välja nägema. Iibega on meil lood kehvad, aga kui keegi teeb rahvale ettepaneku muuta oma mõtlemist enesekeskse asemel rahva- ja rahvusekeskseks, saab ta kaela sõimuvalingu. Kui keegi räägib vajadusest säästa ka sündimata eestlasi, tembeldatakse ta fašistiks, kes piirab inimese enesemääramise õigust. Visadusest, ehk tahtest kõige kiuste ellu jääda, ei ole palju alles jäänud. Neid, kes ei lähe kaasa ajavaimuga, ehk enesehävitusliku enesekesksusega, vaadatakse kui dinosauruseid, kelle koht on tohtri juures, nagu soovitab suurrahvuslane Liivi luuletuses. Kadakasakslase ja pajuvenelase asemel kohtuks Juhan Liiv tänapäeval parketi- või pigem briketibrüssellasega, kes soovib kõike kokku suruda ühetaoliseseks massiks, mille tükke enda ja oma peremehe soojendamiseks moodsasse rahvaste sulatusahju loopida. Kui tugevalt peab põlgama oma maad ja rahvast, et käivitada praktiliselt tagasipöördumatuid protsesse kellegi võõra meeleheaks? Iseenda kasu silmas pidades?
Nii oleme muutunud iseenda suurimaks vaenlaseks, sest laseme poliitilisel parasiitlusel oma väikesel, piiratud inimressurssidega maal vohada. Lihtne on näidata näpuga kellegi teise peale ja otsida vigu mujalt. Ent oma elu saame õnnelikuks või õnnetuks teha olulisel määral me ise. Ka öelda otsustav „ei“ maa ja rahva alatule represseerimisele on meie eneste võimuses. Elades mitte ainult omaenda kitsastele huvidele ja astudes julgusega välja oma tõekspidamiste eest, teenime me tegelikult lisaks rahvale ka iseennast. Tõeliselt hea egoism on hoolitseda oma rahva eest, sest sealt saab tagasi jäävaid väärtusi nii füüsilisel kui mittemateriaalsel kujul. Kirjanik Tammsaare on seda nimetanud truuduseks oma rahva vastu. Tema mõtisklused avaldati ajakirjas „Eesti Noorus” detsembris 1939. Ajal, mil teatud asjadest ei saanud enam otse rääkida. Nagu ka tänapäeval. Eesti rahva suurmees suri 1. märtsil 1940. Ajakiri avaldas tema mõtted seejärel uuesti. Seekord esikaanel.
Anton Hansen kirjutas: „Truudus on üks neid inimlikke voorusi, mida ülistavad luuletajad, usukuulutajad, ajaloolased, riigimehed ja moraaliõpetajad. Üteldakse: mis maksab sõprus, mis armastus, kui ta pole truu. Sellepärast tähendab suur sõprus ikka truud armastust.
Ilma truuduseta ei saa olla ei perekonda, ei mingit ühingut, ühiskonda ega riiki, isegi mitte röövjõuku. Nii pea kui kakski kokku heidavad, et ühiselt midagi toimetada, on esimeseks eelduseks, et nad teatud määralgi teineteist usaldavad – et nad oma lubadustele ja kohustele truud on, muidu pole vähimgi koostöö, kooselu võimalik. Eriti tähtis on usaldus ja truudus rahvaste ja riikide elus ajaloo rasketel silmapilkudel.
Õnnelikud on need maad ja rahvad, kes jäävad iseendale truuks sisemisest veendumusest. Sest truudust võib nõuda ka hirmuga. Pole vaja, arvavad mõned, et inimene oleks truuduse tarvilikkuses veendunud, aitab sellestki, kui ta kardab karistust, mis teda tabab, kui ta murrab truudust. Ometi on sageli nõnda, et truuduse murdmine ei too mingit karistust ei riiklikus, rahvuslikus ega eraelus. Jäetakse oma maa ja rahvas maha, et võita uusi isiklikke hüvesid. Mis on nende karistus? Ehk ainult mahajääjate põlgus, ei midagi muud. Hirmutab see kedagi? Pole sellest kuulda olnud. Sellepärast, kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.”
Meil ei ole mõtetki rääkida projektist „Eesti 200“, kui riik ei anna eeskuju suhtumisse perekonda ja töötavasse eesti inimesse. Väljaränne on praegu suureks väljakutseks ja suurt osa maalt lahkunuid ei saa enam kunagi tagasi. Ent EKRE nägemus Eesti maa ja rahva tulevikust ja selle kindlustamisest teeb temast ainsa tõsiselt võetava erakonna Eesti poliitmaastikul.
Roland Tõnisson,
kirjanik
Fotol: Kas sinimustvalge lehvib Eesti tänavatel ka saja aasta pärast?