09.09.2016
IMG_3374[1]
Elame uues reaalsuses, kus peaaegu iga päev võime lehest lugeda tervele inimmõistusele vastuvõetamatutest ohvriterohketest terroriaktidest läänemaailma liberaalse ühiskonna vastu. Meid valdab hirm teadmatuse ees ja turvatunde puudumine omaenda riigis. Kiiresti muutuvas julgeolekukeskkonnas on ELi ülesanneteks tegeleda lisaks kodanike kaitsele ka pagulaskriisi, terrorismi ja integreerumisprotsessidega.
Sellest tulenevalt näib järjest keerulisemana seletada enda valijatele, et terroristid ja islamiäärmuslased ei ole sünonüümid ning rünnaku võib toime panna iga vaimselt tasakaalutu ilmakodanik. ISIS-e irregulaarne sõda Euroopas valitsevate liberaalsete väärtushinnangute, individualismi ja ilmaliku eluviisi vastu muudavad sellevahelise piiri ähmaseks.
Tunnetades islami väärtuste ähvardavat pealetungi, on palju meediakajastust pälvinud endise Prantsusmaa riigipea ja uuesti presidendiks kandideeriva Nicolas Sarkozy avaldus burkiinikeelu kehtestamise kohta kogu Prantsusmaal: “Meie identiteet on ohus, kui me kavatseme nõustuda immigratsioonipoliitikaga, millel puudub loogika.”
Aasta tagasi oleks sellised konservatiivsed väljaütlemisi tõlgendatud radikaalse vihakõne või absurdsusena. Sarkozy on läinud vastuollu Euroopat juhtiva alusprintsiibiga, et kõik inimesed, religioonist või rassist olenemata, väärivad võrdset kohtlemist. Siinkohal tuleb aga mängu inimese enesealalhoiuinstinkt, mille liberaalsed väärtused on meis alla surunud. Inimene hakkab tunnetama eksistentsiaalset ohtu rahvusriikidele omaste traditsioonide hääbumisele. Ta tunnetab, et on külaline iseenda kodus, sest ta peab juhinduma sellestsamast printsiibist, mis ei lase tal ennast kaitsta.
Kuid kuidas kasutab ISIS enda huvides ära ühiskonnas suurenevaid pingeid ja millise signaali annab see põgenikele või siin elavatele moslemitele? Ennast diskrimineerituna, riigi poolt hüljatuna tundvad teise ja kolmanda generatsiooni sisserändajatest noored ja äsja saabunud pagulasstaatust ootavad enamjaolt 20-30 eluaastates mehed otsustavad ise liituda terroristlike grupeeringutega või on potentsiaalsed sihtmärgid värbajatele. Sealt edasi ei ole enam keeruline veenda inimest, kes tunneb, et riik on tema aitamise asemel ta hoopiski hüljanud, selles, et tal on eriline roll islamistliku kalifaadi taastamisel võttes elu nii endalt kui ka kümnetelt ja sadadelt süütutelt inimestelt. Näite võib tuua Saksamaalt: lootused helgemale tulevikule võttis jäädavalt ära võimude poolt tagasi lükatud asüülitaotlus, mis võis olla otsustavaks tõukeks 27-aastasele süürlasele korraldada enesetapurünnak riigi lõunaosas Ansbachi linnas asuvas toidukohas, vigastades seda tehes mitutkümmet inimest. Meile endalegi märkamatult on äärmusliku islami pooldajad ära kasutanud demokraatlikke väärtusi meie endi vastu, kus kaitstes neidsamu liberaalseid väärtusi unustame järk-järgult n.-ö. “vabadustel põhineva” identiteedi.
Saksamaal elab hetkel 5 miljonit moslemit, Euroopas kokku 45 miljonit. Avatud uste poliitika tulemusena on Saksamaale suundunud hiljutiste andmete kohaselt džihadiste hinnanguliselt 7900 ringis ning lisaks olemasolevatele aktiivsetele toetajatele ühiskonnas võib see arv ulatuda kümnetesse ja sadadesse tuhandetesse. Prantsusmaal arvatakse olevat hinnanguliselt 8250 radikaaset moslemit, kelle arv suureneb iga aasta 50%. Ma ei väidagi, et kõik on potentsiaalsed terrorirünnakute korraldajad või läbiviijad, kuid tuleb tõdeda, et oleme potentsiaalse julgeolekuohu suurendamises suuresti just ise vastutavad. Reaalsuses aga piisab eduka terroriakti elluviimiseks ühest vaimselt tasakaalutust äärmuslike vaadetega isikust, kes vajab teinekord vaid väikest julgustavat lisatõuget.
Merkeli toetus praegusele pagulaspoliitikale on järsult langenud, sest Euroopat laastavad rünnakud tõestavad valitsuste jõuetust tagada rahva turvalisus. Terrorirünnakute eskaleerumisel hakkab rahvas kas siis teadlikult või alateadlikult süüdistama inimkannatuste põhjustamises moslemikogukondi üldiselt. See võib olla lõplikuks murdepunktiks ühiskonna lõhestumisel. Hakatakse rakendama omakohut, mis võib areneda etnilisteks kokkupõrgeteks. Sellised üksikjuhtumid on juba aset leidnud New Yorgis, kus terrorirünnakutest ajendatuna tulistas tundmatu isik imaam Maulama Akonjeed ja tema abilist mošee vahetus läheduses.
Kujutan ette, et laieneva terrorivõrgustikega võitlemiseks on vaja keerukaid vastavalt vastase eesmärkidele väljatöötatud julgeolekumehhanisme.
Ma ei ole pädev vastamaks küsimusele, kuidas selle vastu võidelda praegu, kui olukord juba kontrolli alt väljunud on, kuid alustuseks võime lõpetada elamise illusioonis, et suudame panna ennast maailmapäästja rolli, mida nõuavad liberaalsed väärtused. Keskendugem parem neile väärtustele, mis olid aluseks rahvusriikide loomisel.