“Faktikontrollidest” on saanud progressivistlik-globalistliku maailmavaate propagandamehhanism

Ajakirjandusuurija Marju Himma kirjutab oma ERR-i arvamusloos sellest, et faktikontroll ajakirjandusžanrina on ohtlik ning seda seisukohta kommenteerib ja täiendab ühiskonnateadlane Peeter Espak.

“Üle pika aja peab olema Marju Himmaga üldjoontes nõus! Tunnistan, et ma ise ja vist suur osa meie elanikkonnast samamoodi poleks elu sees isegi kuulnud mingitest kummalistest vandenõuteooriatest (sh asjaolust, et vaktsineerimine muudab õla magneetiliseks, jne), kui “faktikontroll” ise poleks vastavaid vandenõuteooriaid, mida täiesti valdav osa elanikkonnast nagunii ei usuks, võimendama hakanud.

Faktikontrollide stiiliks ongi saanud otsida mingeid täielikult jaburaid vandenõusid või marginaalseid inimesi, kes neid levitavad – ja siis asuda neid ümber lükkama nn ühiskondliku kasu sildi all tõe eest võitlejana.

Küll pole aga karvavõrragi nõus sellega, nagu teeks faktikontrollid oma tööd hästi. Esmalt juba seetõttu, et ülimalt sageli on faktikontrolli analüüside tekstid paksult ise faktivigasid täis – täiesti elementaarsetel teemadel ning just faktiliselt.

Ning teiseks seeläbi, et faktikontrollidest on peamiselt kujunenud progressivistliku-globalistliku maailmavaate propagandamehhanism. “Kontrolli” alla võetakse eelkõige progressiivse või vasakmaailmavaatega mitteühilduvad “arvamused” – olgu need siis seotud pagulastega, väidetava konservatismi seosega Putini ja Kremliga, võrdõiguslikkusega, jne.

Faktikontrollid tegelevad pigem omakorda hoopiski võltsuudiste ning väärinfokampaaniate käigus väljamõeldud poliitiliste võitluspunktide edendamisega – samal ajal jättes täiesti kajastuseta väärinfo, mis levib “vasakult” poolt.

Asjaolu, et Trumpi seotus Venemaaga mõeldi välja USA demokraatliku partei poliittehnoloogilise valmisvõitluse narratiivina, on tänaseks fakt ja isegi vastava väärinfo loojad on valetunnistuste andjatena kohtu all USAs – vastavat väärinfot aga pole mitte ükski faktikontroll ümber lükanud.

Valdav osa USA ja muu maailma konservatiivide ja eriti Trumpi kohta levivaid “uudiseid” on väljamõeldud võltsuudised – kuid neid ei kontrolli keegi. Väited Poolas, Iisraelis või Ungaris toimuvast väidetavast diktatuurist või erinevad väited sõnavabaduse (sh ajakirjandusliku) allasurumisest on selgelt poliitilised väljamõeldised. Nende tõesust ei kontrolli keegi – väärinfot ja võltsuudiseid esitatakse kellegi isikliku poliitilise arvamuse baasilt kui fakti.

Faktikontroll võiks erapooletu ja teadusliku maailmapildi levitajana muuhulgas püsivalt ka faktitruult tõestada järgnevaid teaduslikke fakte: “sugusid on kaks”, “inimene ei ole see, kellena ta ise tunneb ennast olevat”, “kliimasoojenemise tulemusel ei saabu peatselt maailmalõppu ning elu planeedil ei muutu võimatuks”.

Selle nurga alt ei kontrolli aga teaduslikku paikapidavust mitte keegi. Teadus tekib ja kaob seal, kus ta on ideoloogiliselt vajalik. Meie faktikontroll on sageli üle terve läänemaailma “liberaalse ajakirjanduse” eelkõige progressiivse ja globalistliku maailmavaate propagandamehhanism – ning ühtlasi traditsionalistliku, konservatiivse, rahvusliku, parempoolse maailmavaate vastane propagandamehhanism.

Hoolimata sellest aga Himmaga nõus, et ka arvamuslugudes sisalduvaid fakte peaks kontrollima enne avaldamist ning toimetaja võiks autorile teada anda, kui mingi väide või fakt tundub kas kahtlane või suisa vale. Kuna ise oma arvamuslugusid koostades konsulteerin pea eranditult enne lõpliku teksti saatmist olgu islamiteemal islamiuurijate või mingi loodusteaduslikul alal omakorda loodusteadlastega – st ei esita kunagi tuimalt väiteid, mis võiks olla teaduslikult valed, kasutan alati võimalust “küsida sõbralt, kelle CV näitab, et ta on eriala täielik asjatundja mitte ainult Eestis, vaid ka maailmas” – siis iseenesest ka arvamuste puhul peaks siiski faktiline paikapidavus olema väljaande “vastutus” enne avaldamist.

Täiesti selge teadusliku valeväite peaks keegi, olgu või keeletoimetaja, siiski ära tundma. Pärast “kontrollida” on aga tõepoolest hilja – kes käskis faktiliselt ebatäpse arvamuse üldse trükki anda, autorile oleks saanud ju teada anda, et “palun vaadake või kontrollige see seisukoht üle”.

Siinkohal tõesti – kapitalism versus kommunism on veel võetav igati “arvamuse ja hinnanguna”, kellelegi ei saa keelata olemast marksist ka juhul, et eelnev teaduslik ja ühiskondlik kogemus näitab vastava ühiskonnakorralduse mittetoimimist. Aga näiteks asjaolu, et sugusid on inimliigil kaks, on loodusteaduslik fakt. Fakte aga erinevalt arvamusest või suhtumisest on võimalik siiski kontrollida.”