Film islamistlikust veretööst Bostoni maratonil on häirekell ka Eesti ühiskonnale

Möödunud reedel võis ühel Eesti Duo telekanalil näha hoiatavat, tõsielul põhinevat filmi 2013. aastal Bostoni maratonil toimunud terroriakti kohta, kus tšetšeenidest vendade korraldatud plahvatustes hukkus kolm inimest ja üle 260 inimese sai viga.

See film avas õõvastavalt nii islamiäärmusluse jõhkruse kui ka Lääne ühiskonna võimetuse usufanatismile vastu seista. Ennekõike aga peaks see ütlema nii Eestile kui kogu kristlikule maailmale – ei islamimigratsioonile! Selle võõra religiooni koht ei ole meie maailmas.

Vähemagi kahtluseta tembeldatakse eelmine lõik vasakliberaalide poolt vihaõhutuseks ja islamofoobiaks. Aga olgu religioon milline tahes, kui seda on võimalik tõlgendada nii, et praegu käib umbes 30 maailma riigis islamiäärmuslik sõda, siis on põhjus ka usus, ning teise kultuuritaustaga inimestel on õigus seda oma kodumaalt eemale tõrjuda.

Kui tšetšeenidest vennad Džohhar ja Tamerlan Tsarnaev tundusid filmis tavaliste äärmuslastest jõhkarditena, kes arutlesid teles verd ja küljestkistud jäsemeid nähes, et pidanuks pommid kõrgemale seadma, siis Tamerlani noor islamiusku pöördunud ameeriklannast naine oli tõeline usufanaatik, vendadest isegi hullem ja murdumatum. Islamiäärmuslus tundubki moonutavat kõige rohkem “ümberpöördunuid”.

Tõsieluainetel põhinevas filmis hargnesid lahti väga paljud lääneliku ühiskonna väärnähtused. Ühe venna kolledžikaaslased (sealhulgas asiaat ja mustanahaline) leidsid pärast plahvatust ühikas tema kotist pommi valmistamisel kasutatud materjale, kuid varjasid seda infot politsei eest, sest tšetšeen oli nende narkodiiler. Telekanal Fox News sai fotod võimalikest terroristidest infolekke tõttu kätte ja santažeeris FBI-d, et kui nemad politseilt infot ei saa, siis avaldavad need pildid, kuigi politsei tahtis ise asja varjatult uurida.

Politsei tegutses vendade kinnipidamisel väga mannetult, tulevahetuses olid tšetšeenid igati üle ja Džohhar Tsarnaev suutis pärast mitmete politseinike tapmist isegi autoga minema kihutada. Kogu loost paistis välja see, kuidas Ameerika politseil on käed seotud ja nad ei suuda eriolukorras toimuvast üle olla. Või kui üritavad, siis läheb nagu kurjategija George Floydiga. Rääkimata sellest, et alles terroristide tuvastamise järel avastati, et Tamerlan Tsarnajev on juba politsei terrorismis kahtlustatavate nimekirjas.

Omaette kurvakstegev oli see liberaalsele ühiskonnale omane sõnavaht, mis terroriaktiga kaasnes. Nii näiteks deklareerisid poliitikud, et nemad vastasid kurjusele armastusega ja et ühiskonda ei õnnestu hirmutada, võitjaks jääb igal juhul Ameerika.

Kuigi armastuse all mõeldi seda, kuidas ühiskond reageeris kannatanute abistamiseks, on väide kurjusele armastusega vastamisest absurd – kurjale ei saa armastusega vastata, eriti kui tollel on seljas lõhkeainet täis seljakott. Terrorismi ei võideta sallivusega.

Poliitikute jutt on üdini vale – Ameerika ei võida, mida näitab see, et USA lahkub Kabulist ja Talibanil, tšetšeenidest vendade mõttekaaslastel, on võim Afganistanis kohe-kohe käes. Terroristid võidavad ka Ameerika pinnal, pannes ühiskonna oma tahtmist mööda elama – nad muutsid isegi noore kauni valge ameeriklanna, Tamerlan Tsarnajevi naise, usuhulluks. Võitsid ka Charlie Hebdo veresauna korraldanud terroristid, sest ajakiri avaldas pärast terroriakti veel ühe pilapildi prohvet Muhamedist ja vaikis siis viieks aastaks. Kui ta nüüd seda kordas, tulid uued rünnakud – islamistid kujundavad sündmuste käiku, mitte liberaalsed Lääne valitsused.

Lääne ühiskonda saab hirmutada küll – kui pärast Charlie Hebdod tuli Lääne-Euroopas tänavatele miljon inimest äärmuslastele “ei” ütlema ja riigijuhid marssisid kõige ees, siis Bataclani rünnaku järel oli protest märgatavalt nõrgem ja Brüsseli rünnakute järel politsei koguni keelas ohutuse kaalutlusel tänavatele minna.

Kuigi Lääne riigid teevad terroriaktide järel kõlavaid sõnu, on fakt see, et islamiäärmuslased, kes ei karda ka ennast õhku lasta, dikteerivad olukorda, eriteenistused saavad vaid terroristid õigeaegselt tabada. Lääne ühiskond elab seetõttu varjatud hirmus, Prantsusmaa hoiab juba aastaid tänavatel umbes sada tuhat politseinikku, sandarmi ja sõjaväelast, mis on selle hinnaks, et tänu valvsusele ei lõhke enam nii palju pomme, vaid rünnakuid tehakse nugadega, mida on peaaegu võimatu ennetada.

Kõike seda saab ennetada vaid ühe asjaga – mitte lasta läänelikku, suhteliselt vabasse ühiskonda sügavalt religioosset islamimigratsiooni. Mida suuremad on moslemikogukonnad, seda lihtsam on terroristidel leida varjupaika, uusi liikmeid ja pinnast oma ideedele, seda enam, et neomarksismist nakatunud liberalism on loonud ühiskonna, mida moslemid suuresti põlgavad ja mida nad hea meelega oma kanna all vingerdamas näeksid.

Eesti peab jääma riigiks, kuhu ei tule esimest mošeed – nii saab eemale hoida ka Džohharid ja Tamerlanid. Kuigi nad on vist juba kohal.