31.10.2021
Need mehed saavad oma aktsioonideks uue varustuse. Pilt on illustratiivne.
Tänasel päeval pole vist vaja imestada, kuidas president Päts ja ülemjuhataja Laidoner 1934. aastal nii kindlalt “vaikiva ajastu” suutsid kehtestada – eestlasedki tunduvat olevat “kõva käe”usku.
Kui EKRE oli võimul, siis karjus vasakliberaalne leer ahastavalt sellest, et rahvuskonservatiivid haaravad eriolukorra raames võimu, koguni sõjaväestatud piirivalve loomine tembeldati Mart Helme eraarmee loomiseks. Muidugi mingit võimupööret ei kavandatudki, kuid seda kavandavad nüüd tollased kriitikud.
Viimasel ajal on sotsiaalmeedias uskumatult palju üleskutseid õiendada arveid kodanikuaktivistidega – seda tegid näiteks Saaremaa vallaametnikud, kes arvasid Vabaduse väljaku meeleavalduse kohta, et “ongi hea, kui need tüübid väikese pinna peale saab, lihtsam nuuti ja taserit manustada”.
Kui vaadata, kes need tegelased on, siis valdavalt ikka Reformierakonna leerist, aga on ka sotse, keskisid, kahesajatajaid ning muud vasakpoolse ja liberaalse leeri rahvast. Eks kõik sai alguse Indrek Tarandi sugustest, kelle üleskutse “kodanikele natsionalistidele kuul kuklasse” ei huvitanud ei politseid ega prokuratuuri.
Liberaalid peaksid olema justkui vabaduse usku, aga mitte kedagi neist ei huvita enam vabadused – ka pandeemia olukorras nõutakse laiaulatuslikku vabaduste piiramist, unustades, et sellest ei pruugi enam ärgata, eriti kui võimuerakondade toetajad soovivad taserite, nuutide ja politseikoerte “manustamist”.
Meedia loob selleks aktiivselt aluspõhja – nii on algatatud hüsteeria “vaktsiinivastaste” väidetavast sissetungist haiglatesse, mis on ilmselge ajakirjanduse Gleiwitz, et “manustamisega” alustada.
Nüüd on siis üks erakond veel diktatuuri nõudmas – selleks on Eestimaa Rohelised, sest meedia kirjutab: “Roheliste esimees – vajame kindlakäelist juhti. Ainus pääsetee on eriolukorra kehtestamine”. Ehk siis Züleyxa Izmailova eeskujuks on saanud Aserbaidžaani president İlham Əliyev.
Rohelised olid varem keskkonnakaitsjad, kuid põhieesmärgist taganemine on uskumatu – algul muututi homoparteiks ehk geiõiguste kaitsjaks, nüüd siis diktatuuriparteiks. Ometigi korjavad jõustruktuurid just rohelisi kaitstavate puude küljest ära – nemad peaksid olema esimesed vabaduste kaitsjad. Aga ei ole.
Eestis on demokraatia lagunema hakanud, sest võõrsilt sisse toodud “väärtused” on hakanud ennast 1934. aasta viguritega kehtestama.
