23.10.2020
Traditsiooniline mehe ja naise abielu on kultuurimarksistide rünnaku all. Pilt on illustratiivne.
“See, et Armin Kõomägi on kirjanik, ei tähenda, et tal oleks ka adekvaatne arusaamine inimelust ja inimsuhetest. Piisab ühest lausest ja saab selgeks, et inimene räägib sellest, millest ta aru ei saa ja mille üle ta pole kunagi vaevunud midagi teada saama ega isegi mitte mõtlema.
A.K.: “Ma ei saa üldse aru, miks peaks riik toppima oma nina sellistesse asjadesse nagu abielu.”
See välja öeldu on sedavõrd absurdne ja äraspidine, et ma ei teagi, millest alustada…
Hästi, alustan sellest, et abielu ilma riigita polegi olemas. Meil sõlmib abielu riik. Ning ka mõned kirikuõpetajad, kellele on antud riigi poolt õigus riigi nimel seda teha. Niisiis, isegi kui abielu sõlmib kirikuõpetaja, on tegelikult abielu sõlmija riik. Küsida, miks riik oma nina abielusse topib on… sama tark kui küsida näiteks, et miks üldse naised topivad oma nina sellisesse asja nagu sünnitamine.
Vaba kooselu ja abielu erinevust on kerge mõista. Kui jätta lapsed kõrvale, siis vabas kooselus elavad koos kaks inimest ja see kooselu on nende eraasi. Abielus on aga osapooli kolm – mees, naine ja riik. Riigi ülesanne abielus on vaidluste tekkimisel vaidlused lahendada ja tagada poolte õigused ning poolte kohustuste täitmine. Ja seista kõige nõrgemate eest – laste eest.
Vaba kooselu on midagi sarnast sotsiaalsete utoopiatega, mida ajaloost on teada päris mitmeid. Nendes sotsiaalsetes utoopiates eeldatakse, et inimese teadlikkus, kohusetunne, vastutus ja selle kõige aluseks olev eetilisus käitumises ja moraalsed tõekspidamised on juba nii arenenud ja kõrgel tasemel, et ühiskond tervikuna ei vajata enam kõrgemat, vajadusel sunniga tagatud välist – riiklikku seadust ega inimsuhete normeerimist, et tagada kõigile ühiskonnaliikmetele õiglus suhetes. Vabas kooselus elavad inimesed on selliste sotsiaalsete utopistide moodi, lootes ise oma pere ringis toime saada, seda ilma välise seaduse reglementeerituseta.
Ja toime saadaksegi, kuni peresuhete aluseks on armastus – hoolitsemine üksteise eest, vastavalt ka kohustuste kandmine oma pere liikmete ees.
Häda aga saabub siis, kui armastus, mis sageli on vaid pindmine emotsioon ja kiindumus pluss palju ilusaid fantaasiaid teineteise ja ühise tuleviku kohta, mehe ja naise vahel üle läheb. Siis ilmneb, et panustamine teineteise aususe, õigluse, kohusetunde, vastustuse, korralikkuse, inimlikkuse, mõistvuse jms. peale oli väär panustamine, sest koos armastuse kadumisega on teises pooles – ja ka iseendas – need kõrged moraalsed põhimõtted ja eetilised normid kadunud.
Kui vabaabielulisse perre on sündinud lapsed, siis tavaliselt on see naine, kes on lastega kodune ja loobub oma töökohast. Seega, sellisele perele jääb laste sünni korral leiba teenima vaid mees. Naise aktiivsus on paratamatult suunatud kodule ja perele. Kui tuleb lahkuminek, on naine väga raskes olukorras – ta peab laste kõrvalt tööle käima ja sageli üksi enda ja lapsed ära toitma. Ka pole sellisele naisele garanteeritud, et ta saab mingi osa mehe tuludest, kui mees juhtub olema edukas. Kui mees läheb, siis ta läheb koos kogu varaga, kuigi naine oli see, tänu kellele mees sai oma töös edukas olla.
Sellisest vabast kooselust ei saa naine reeglina midagi peale laste, kibestumuse, vastutuse, kulude ja mure. Eks ta saab ka rõõmu oma lastest, aga sellest on ära elada ja lapsi üles kasvatada siiski raske.
Arvata, 95% kohtus vastastikustest vaidlemistest abikaasade lahkuminekul on vaidlemised vara üle, mis tuleb kuidagi jagada. Kui abielu on registreeritud, saab riik olla kohtunikuks, kes vaatab, et vara jagamine oleks õiglane ja arvestaks kõigi – esmaselt aga kõige nõrgemate – laste huve. Vabaabielus on aga tavaline, et tugevam võtab kõik ja armutult – “The Winner Takes It All” (ABBA). Kui elatakse vabalt, siis on tavaline džungliseadus – tugevam ja kavalam lihtsalt võtab lahkuminekul, mis võtta annab, ja naudib oma võitu.
Vaba kooselu kõlbab ehk noortele ja neile, kel midagi hinge taga pole. Kõlbab ka lühinägelikele, naiivsetele, rumalatele. Kuid teisalt – on väga sobiv ka omakasuliselt arvestavatele egoistidele, kes teise poole sellise lühinägelikkusega arvestavadki.
Nagu sotsiaalsed utoopiad ei tööta ühiskonnas, nii ei tööta need ka perekonnas. Kõik on ilus kuni on armastus. Kui armastus aga kaotatakse on asi seda julmem, mida ilusam ja ülevam kõik alguses oli. Seepärast – isegi kui iseendast ei hoolita, isegi kui ollakse ise võimelised leppima totaalse kaotusega lahkuminekul, siis oma laste kindlustatuse ja tuleviku pärast peaks pooled oma kooselu riigi ees registreerima. Sest praktika ja reaalsus ütlevad väga selge fakti, millega pole võimalik vaielda: Eestis on kümneid ja kümneid tuhandeid mehi, kes jätavad oma naised viletsusse ja kes pärast lahkuminekut ei maksa oma laste ülalpidamiseks sentigi.
Et meie ühiskonnas levinud mentaliteedi kohaselt on kõik ise ülimad targad, siis eks igaüks ise ka teab, millise tuleviku ja millised garantiid ta endale ja oma lastele tulevikuks valib.
Miks nii taibutu kirjamees nagu Armin Kõomägi on äkki suur ekspert abielu asjades? Eks ikka seepärast, et järgmise aasta kevadel on ees referendum ja opositsioonil on vaja abielu porri tallata. Et see pole midagi ja on minevikuigand jne. Opositsioon kardab referendumil põruda. Seepärast ongi Eesti Päevaleht oma mentorile truu ja juba ongi vastav abielu porri tallamise kampaania alanud.”
Harri Kingo, poliitikavaatleja