14.11.2020
Eesti 200 on igati äärmuspopulistlik partei.
“Müstika on see, kuidas erakond, keda pole ei Riigikogus ega ka pildil, kes pole teinud ühtegi reaalset tegu, kes on otseselt ja varjamatult deklareerinud oma eestluse vastasust, korjab Eestis üldse mingi protsendi pooldajaid.
Meenutame koos: oli ju Kristina Kallas see, kes seletas, et viimased aastakümned on venelastel olnud Eestis elada väga raske ja et eestlased peavad kõik koos venelaste ees vabandama… Ilmselt selle pärast, et meil on eesti riik, et me oleme eestlased omas riigis.
Meenutame koos: just Kristina Kallase partei rahvusi teravalt vastandavad plakatid kleebiti üles Tallinna kesklinna. Nende tänane idee on segada kokku eesti ja vene koolid. Eks täiendage mind, kui ma kõike nende ideestikust ei mäleta. Kas see kõik on tõesti meelest läinud?
Nad seletavad tänaseni, et venelased on represseeritud, rõhutud, alandatud, kannatama pandud jne. jms. Ja vaatamata sellele ilmsele valele on meie seas nii palju neid, kes seda valet usuvad ja neid pooldavad!?
Ausalt – ma ei saa sellest reitingute statistikast aru. Ja seepärast ma ka ei usalda seda statistikat. Sest ma ei mõista, kuidas on võimalik, et sellise jutuga grupp inimesi saab üldse mingi protsendi minu kaasmaalaste hääli!?
Meil on suur hulk inimesi, kellel on täiesti selged poliitilised eelistused. Ja nad ei vaheta neid, olgu kellegi möödalaskmised ja skandaalid millised tahes. Sellised inimesed jäävad oma erakondlikele eelistustele lojaalseteks, vaatamata millelegi. Nad ei vaheta oma eelistusi iga uue küsitluse korral. Nende seast 200-lased oma hääli ei korja.
Ilmselt peab siis kusagil meie rahva seas olema mingi päris suur protsent neid, kes oma eelistusi pidevalt vahetavad. Seda kontingenti nimetatakse tavaliselt sõnaga “soo.” Ehk siis see rumal hall mass, kelle jaoks tõde on see, mida nad viimati telekast kuulsid ja viimasest lehenumbrist lugesid. Mul pole teist seletust nendele pidevalt muutuvatele reitingutele.
Kui aga nii ongi, siis just see “soo” on see, kes määrab suuresti ära meie oleviku ja meie tuleviku. Noh, seda on päris jube teada – me oleme siin suuresti lollpeade pantvangid!
Jah, on veel üks võimalus, mis seletab seda arusaamatust, kuidas protsendid nädalast nädalasse kõiguvad ja olematud erakonnad korjavad endale uskumatuid numbreid: reitinguagentuurid lihtsalt valetavad. Nende tulemused pole ausad. On see teadlik vale, ekslik metoodika, äraostetavus või midagi muud, ma ei tea.
Mina neid reitinguid ei usu ja minu usaldamatuse põhjus on just see 200-laste uskumatu ja üha kasvav populaarsus juba pikema aja kestel. See kuulub minu jaoks müstika, lapiku maa ja reptiilide vandenõu maailma.”
Harri Kingo, poliitikavaatleja