Harri Kingo: “Headuse” kurjus ehk õnneliku maailma ehitamine teisitimõtlejate kontidele

“Selles, et vasakpoolsed on üha vägivaldsemad, pole midagi üllatavat. Kui meenutame Marxi õpetust, siis kesksel kohal selles oli vägivald.

Marx kui materialist pidas vägivalda õigeks ja õigustatud viisiks, mille abil kehtestada oma utoopiat – kommunismi. See vägivalla vorm, milles Marx nägi võimalust hävitada vana maailmakord, oli proletariaadi diktatuur. Vana maailmakorda hävitati sel teel, et klassikuuluvuse alusel hävitati kõik need, kes olid pärit nö. “valest klassist” – olid kas kapitalistid, kodanlased või neile kaasatundjad – näiteks intelligentsi hulka kuuluvad isikud. Marxi jaoks õigustas tulevane headus tänast kurjust.

Lenin rakendas Marxi õpetust juba reaalselt, kehtestades Venemaal nn. punase terrori ajastu. Sama tegevust jätkas Stalin ning terror kestis edasi ka Brežnevi ajal, kuigi juba leebemas vormis.

Veel suuremate jubedustega sai hakkama Mao Zedong Hiinas ja teised idamaade kommunistlikud liidrid (Põhja Korea, Kampuchea, Vietnam). Vägivald on omane ka Ladina-Ameerika kõikvõimalikele vasakpoolsetele revolutsionääridele ja sissidele. Marxi õpetustest leiavad endale õigustuse ka terroristid.

Sama vägivaldne mõtteviis on omane uusmarksismile. Taas tehakse sama viga, kui arvatakse, et headust on võimalik teostada läbi vägivalla – läbi otsese totaalse kurjuse ning repressioonide.

Uusmarksism ei näe enam proletariaati ühiskonda muutva jõuna (proletariaat on vähearvuline ja sel puudub igasugune klassiteadvus). Nad näevad sellena kõikvõimalikke kaasaja äärmuslasi. Äärmuslased oma utoopiliste ideedega on need, kellele panustatakse. Kõikvõimalikesse äärmuslikesse gruppidesse kuuluvad uusmarksistid – oma sõnul headuse eest võitlejad – oma vihkamise ja vägivaldsusega silma paistavad.

Marx maalis oma vägivallaõpetuses ühiskonna ette helge ideaali – ilusa kommunismi. Kommunismi poole liikumine pidi vägivalda õigustama. Uusmarksistidel selline ilus ideaal puudub.

Nad ei kirjelda seda nende “uut maailma” koos selle “uue inimesega,” nad ei ava kuidagi oma utoopiat, mille poolest see on parem nn. vanast maailmast. Nende “uus maailm” jääbki ähmaseks. Nende jaoks on oluline revolutsioon – vana korra muutmine, hävitamine, purustamine. Neil aga pole aimu, mis pärast nende revolutsiooni peaks tulema ja kuidas seda ilu, mis nende fantaasiates elab, reaalseks muuta.

Sellised igavesed revolutsionäärid olid näiteks Mao ja Che. Neil polnud aimu, mis tuleb pärast revolutsiooni. Mao mõtles välja üha uusi revolutsioone, sest ta muud teha ei mõistnud. Sama Che’ga – kui Kuubal revolutsioon võitis, siirdus ta teistesse riikidesse revolutsioone tegema – ta ei osanud muud teha.

Ka meie revolutsionäärid on samas olukorras – nad ei tea, mis saab edasi. Seda ei tea ka näiteks BLM USA-s. Reaalsus on, et neid pole enam tarvis ja nad on esimesed, kes ajaloo prügikasti saadetakse.

Eks seepärast öeldaksegi, et revolutsioon sööb esimesena ära oma lapsed. Uutes oludes on vaja ülesehitajat, mitte revolutsionäärist riigipöörajat, lammutajat, võitlejat. Revolutsionäärid on pärast revolutsiooni tarbetud ja nad heidetakse kõrvale. Eks sama juhtub ka tänaste revolutsionääridega.

Nende kaasaja marksistide “uue maailma” ja “uue inimese” suunas liikumine toimub kaasajal vägivalla teel. Nii on see ka varemalt olnud – vägivald on olnud revolutsioonide lahutamatu osa.

Vägivald on praegu veel suhteliselt varjatud ja sordiini all, püüdes ära kasutada demokraatiat, õigussüsteemi ja inimõigustele ning võrdsele kohtlemisele keskendunud ideoloogiat.

Liberaalid pole veel avalikult tunnistanud, et vägivald on nende meetod, millega end ühiskonnas kehtestada. Kuid nende retoorika ja reaalne tegevus – üha enamad repressioonid “valestimõtlejate” suhtes – räägivad enda eest ise. Kardan, et vägivalla avalik eskaleerumine Eestis on vaid aja küsimus.”

Harri Kingo, poliitikavaatleja