Harri Kingo: Kompromissi võimatus. Toomas Jürgensteiniga

Arvamus,
- Updated
Paljud ideoloogiad on asunud Piiblit omatahtsi tõlgendama. Pilt on illustratiivne.

Kristlane ja poliitikavaatleja Harri Kingo kirjutab vastulause punapreestrile Toomas Jürgensteinile, kes on väitnud: “Hämmastav, kuidas jõulusõnum lepitab lühikeseks ajaks nii Trumpi usuekstaasis nõustaja kui LGBT eestseisja.”

“Jürgenstein on taas asendamas Jeesuse õpetuste põhiväärtusi poliitilise korrektsuse pidetusega. Ja otsib nende vahel kompromissi. Ta püüab taas leida (õigemini: leiutada) sallivust kõikide vastandlike poolte vahel.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Jürgenstein: “Küllap on tõsi, et jõulude maailma terviklikkusele suunatud sõnum suudab lühikeseks ajaks lepitada karismaatilise usupoliitiku, LGBT inimeste eest seisja ja kompromissitu looduskaitsja. Samas on kurb reaalsus, et sellist terviklikkuse tajumist ei jätku kauaks. /…/ Mõistan religioosseid hoiakuid alati uuenevatena, kus püsivale maailmavaatelisele alusele lisandub aja jooksul üha kasvav mõistmine, ja seda kindlasti ka kunagi kõrvaleheidetud ideede ja inimeste vastu.”

Kuigi Jürgenstein unistab sellisest lõplikust leppimisest, pole see kunagi võimalik. On asju, mille puhul kompromiss on võimatu. Miks?

Alustan sellest, et nn. totaalne sallivusele rajatud ideoloogia on enesega vastuolus olev ideoloogia. Absoluutsel relativismil põhinev eluvaade kuulutab mistahes tõekspidamised ju võrdseiks, teenigu nad millist eesmärki tahes, olgu suunatud millele tahes. Kõigesallivus kuulutab seeläbi arengu võrdseks destruktiivsete mõtte- ja tegevussuundadega, seega on midagi loodusseaduste ja sealhulgas inimeksistentsi – arenemise, evolutsiooni – enese vastast.

Loomist ja destruktiivsust, rumalust ja tarkust, armastust ja vihkamist, vabadust ja kaost jne. ei saa kuulutada “võrdselt õigeiks”. Areng looduses pole võrdne taandarenguga – meie eneste eksistents inimestena oleks sel juhul looduse suur eksitus ja peatunuks ja takerdunuks juba kusagil bakterite või vetikate tasandil. Oleme muud – oleme osa arengust, evolutsioonist, mis toimub ja toimib võrdselt maailmas ja inimeses, nii elusas kui elutus. Astuda selle vastu valimatu sallivuse põhimõttega tähendab teisisõnu sõja kuulutamist loodule ja elule enesele.

Kõikesalliv ja kõike mehhaaniliselt võrdsustav eluvaade omab destruktiivset mõju eranditult kõigile eluvaldkondadele ja inimsaavutustele, eeskätt sellele vaatele ja selle kandjale enesele. Selline eluhoiak on ennasthävitav ja kompromiss sellisel kombel osutub väärastumuseks.

Kompromiss selle mõiste vaimses tähenduses ei saa olla leppimine halvaga, kurjaga, ebaõigega, hävitavaga. Selline kompromiss oleks õige ja vale, oleks headuse ja kurjuse olemuslikult võrdseiks tunnistamine. Selline kompromisse tegev maailmapilt ja sellele vastav käitumine (elamine) on seeläbi paratamatult destruktiivne.

Seepärast on vaimset ideaali eneses kandja kompromissitu. See ei tähenda kurjust, hoolimatust, egokesksust. See tähendab muud – armastust. Mõelgem: lapsevanem on kompromissitu – ta ei lase mingil tingimusel oma lapsel teha ja toimida selliselt, et saabuks tema lapsele destruktiivne tagajärg, et temas kasvaksid ja kannaksid oma vilju kurjuse õied. Ta toimib kompromissitult ei millestki muust kui armastusest ajendatuna – hoolimisest ja hoolitsemisest oma lapse vastu ning uskumisest tema tulevikku – et laps õigustab oma vanema lootusi.

Ehk annab see võrdlus aimu vaimse isiku olemisest, olemusest ja motivatsioonist ja sellest, miks ei saa minna kompromissile halva, kurja, vale ja hävitavaga. Ja miks vaimsest lähtuv ja vaimset püüdlev isik põlgab teatud kompromissid ära, ei aktsepteeri neid kunagi ega tee neid.

Enesehävitus läbi kõigesallivuse on nagu Titanicu hukkumine – viib kaasa hulgaliselt neidki, kellel pole selle põhimõttega midagi ühist. Nad on paratamatud ohvrid selles egoismil põhinevas “mängus”.

Armastus piirneb teise üliolulise sõnaga: “mõistmine”, “mõistvus”. Kui me oleme mõistnud teist tema vigades ja eksimustes, siis me ei saa teda enam hukka mõista. Selline mõistvus on armastuse algus – on teise inimese reaalse abistamise ja aitamise algus.

Selline on vanema suhtumine oma lapse eksimustesse – mõistev ja seeläbi armastav. Ta ei mõista oma last hukka lapse eksimuste pärast, sest ta mõistab oma lapse arengutaset ja sellest tulenevaid paratamatuid vigu. See ei tähenda teise vigade heakskiitu, ka mitte ükskõiksust, vaid tähendab sellises kontekstis aktiivset teise abistamist, aitamist, teenimist, et ka teine edeneks oma teel.

Kuni pole avatud enda jaoks mõistet “armastus” ja “armastamine,” on kõik targutused selle “tolerantsuse” ja “sallivuse” üle sisutühjad ja vastuolulised. Sallivus ja tolerantsus on väga lahja ja hale armastuse aseaine. Pigem on see mürk, mis armastuse tapab.

Kui armastuse ja armastamise olemus on ära mõistetud, siis jätab inimene oma tolerantsused ja sallivused sinnapaika – ta ei vaja sellist ersatsi ja kommertsi, kitši ja hävitavat poliitkorrektsust.”

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused