22.02.2021
Kumu tahab endale kunstitühistaja kuulsust. Pilt on illustratiivne.
“Meie ametnikud on taas teinud suure sammu selle suunas, et panna meid kõiki, kes me oma ühiskonnas ja kultuuris elame, elama absurdi.
Nimelt on KUMU-s üleval meie kunstnike tööd, kes on kujutanud teistest rassidest ja rahvustest isikuid. Kuid kus kõikide tööde pealkirjad on ära muudetud – muudetud nö. poliitkorrektseteks. Pealkirjadest on kas ära jäetud või neis on muudetud rassi ja rahvust tähistavad sõnad. Näiteks tööde nimetustest on sõna “neeger” kas muudetud sõnaks “mees” või “naine” või on sõna üldse ära kustutatud.
Minu taluvuse piiri ületas lõplikult see, kui uudistes seati kahtluse alla ühe mulati neiu portree pealkirja sobivus – esiteks muidugi seepärast, et teose pealkirjas oli sõna “mulatt.” Aga ka sellepärast, et pealkirjas oli sõna “neiu.” Viidates KUMU juhile Kadi Pollile selgitas reporter, et polevat teada, kas see pildil kujutatud, aga ammu ilmselt surnud mulatist neiu ise ennast ikka neiuks pidas. Äkki ta pidas ennast noormeheks või veel kellekski muuks. Seepärast polevat sõna “neiu” pildi pealkirjas kohane.
See pole ju enam nali ja see pole enam naljakas.
See on kogu rahvale äärmiselt oluline teema, sest sisuliselt on see ju meie kultuuri vägistamine, kui hakatakse muutma juba lahkunud autorite tööde nimetusi. Kust tulevad sellised ideed (või korraldused)?
Selgitused pildi pealkirja muutmiseks on ju puhas absurd! Miks meid sunnitakse elama absurdis? Kas me jõuame varsti ka sõnadeni ema, isa, vend, õde, mees, naine, tütar, poeg jne? Kas meil on tõesti vaja avada oma ust sellisele hullusele? Kas meist on arukas tuua ohvriks poliitkorrektsusele meie kunst, meie kirjandus, avaramalt aga meie kultuur, meie keel, meie mõtlemine, meie iseendast ja maailmast arusaamine?
Kust tuleb see ülbus seda meiega teha?
Kadi Polli, KUMU juhi sõnadest järeldub, et see oli KUMU enese initsiatiiv. Lõigus algusega 6.10 räägib Kadi Polli otseselt mina-vormis ja ütleb: “Ma olen teadlikult pannud selle eelmise pealkirja sulgudesse…” Sellest järeldub, et see idee ja teostus lähtub temalt. Kuid Kadi Polli viitab ka oma tegevuses meie kunstnikkonnale kui oma väidetavale ideelisele ja ideoloogilisele taustale. Kas ta räägib seejuures tõtt?
Kadi Polli õigustus on reporteri sõnade kohaselt ka see, et maali nimi ei olevat teose lahutamatu osa (!?) Taas: kas ta räägib tõtt?
Mina arvan, et see on valetamine – teose pealkiri pole teosest lahus, see on osa teosest enesest. Me ju ei saa Tammsaare teose pealkirja “Tõde ja õigus” suvaliselt ära muuta, sest see pole justkui tema teose osa.
Ma väga loodan, et EKRE teeb Riigikogus järelpärimise kultuuriministrile (või ka peaministrile, kes vastutab kõigi valitsuse ja ministrite tegemiste eest), miks, mis põhjustel ja kelle initsiatiivil selline näitus koos meie klassikutest kunstnike tööde pealkirjade muutmisega teoks sai. On vaja selgust saada, kuhu me oma selle hullusega kavatseme minna. Kas me jääme pidama kujutava kunsti juures või on plaan minna edasi ka kirjandusse ja seda ümber kirjutama hakata?
Vaadake-kuulake ise. Pole mõtet siin seda uudist ümber jutustada. Seepärast TV3 uudistelõik näitusest – alates 3.42.
Järelepärimine Riigikogus ministri (peaministri) tasandil on hädavajalik!”
Harri Kingo, poliitikavaatleja