Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Harri Kingo: uus trend meie kultuurielus – näidata ennast, mitte vaadata teisi

03.01.2023
Harri Kingo
© Uued Uudised

On pikka aega olnud tavaks, et kui toimub mõni oluline kultuurisündmus, siis võib pärast ajalehtedest (tänapäeval internetist) leida ülevaateid ja arvustusi sellest sündmusest.

Maalinäituse korral kirjutatakse maalidest ja kunstnike loodust, heliteoste ettekande järel kirjutatakse heliteostest ning ettekandest, balleti korral tantsijatest ja tantsimisest, lavastuse korral näitlejate tööst ja lavastuse eripärast jne. jms.

Uus trend on see, et enam asjast endast ei kirjutata. Peatähelepanu on nihkunud sellele, kes oli publik. Seekord ei saa me ettekandest midagi teada. Paar rida vaid. Et kontsert oli. Küll on üles riputatud tervelt 130 nimedeta pilti neist, kes saalis kohal olid.

Hakkasin neid pilte vaatama ja olid üksikud, kelle ma ka ära tundsin. Ülejäänud olid mulle tundmatud. Ja ma ei jõudnudki pildirea lõppu – 130 pilti tundmatutest nägudest pole mulle põhjuseks neid kõiki ükshaaval läbi vaadata. Kusagil 40. pildi juures andsin loobumisvõidu.

Mida ikka – kultuurisündmused on meil teisenenud seltskonnasündmusteks. Olulisem kui kultuur ise on saanud seal kohal viibimine.

Eks selle taga ole mitte kultuurijanu, vaid väiksem või suurem enesereklaam, enese promomine “Aga mina olin ka seal, ka mina kuulun sellesse seltskonnakihti!” laadis. Meeleldi seistakse fotograafi ette, need muudkui klõpsutavad ja pärast pole kontserdist muud lugeda kui vaadata hiiglaslikku pildigaleriid, kes oli kellega ja mis tal seljas oli. Kogu ürituse tähtsaim tegelane pole ükski neist, kes olid laval ja midagi esitasid või etendasid, vaid… fotograaf! Ja pildil olev isik ise loomulikult.

Arvata, mitte muusika, vaid kohalolu ja pildile jäämine on kaasajal see, mis pärast mingit esitust “rõõmustab kuulajate meeli ja hinge.”

Kultuurisündmused on meil muutunud edevuse laadaks. Kultuur oma ettevõtmisega ise on aga selleks igati hea põhjus teada andmaks, milline on kellegi uus kleit ja soeng või kes on millise oma senise kaaslase välja vahetanud, keda uut maailmale seal siis näitamas käidi. Ajakirjandus on aastaid tegelenud sellega, et asjad ja meie arusaamised kultuurist selliselt muutuksid. Ja inimesed on selle trendiga kahjuks kaasa läinud. Ilmselt on uhke olla osaline sellises väikeses pingviinide paraadis.

Kindlasti oli seal neidki, kes mitte iseennast, vaid esitatut nautisid. Kuid esitusest ei saa me ajalehest midagi teada. Pakun, et rohkem oli neid, kes täna hommikul ajalehest vaid pilti iseendast otsivad. Et kuidas ma pildile jäin?

Kunst kuulub küll rahvale ja see on õige lause ning mõte, aga see “rahvale kuulumine” on võtnud meil väga äraspidise vormi.

 

Harri Kingo