29.10.2020
Inimkonnal on oma õiged eelistused juba ammu paigas.
Abielu ja perekond. Teise maailmasõja ülisuured inimeste ja nende elupaikade hävitamised olid mõjutanud suurriike järeldama et maailm vajab riike suunavat rahvusvahelist organisatsiooni.
Aastal 1945 loodigi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO). Riikide ja üksikisikute elu korraldamiseks vajalikud õigused ja kohustused avaldas ÜRO aastal 1996 Inimõiguste Ülddeklaratsioonina (IÜD).
Inimõigused ja seadusedki põhinevad inimeste veendumustel, mõtteviisidel, väärtushinnangutel, kombetalitustel, keelekasutusel ning kõigi nendega seonduvatel olukordadel ja kogemustel.
Ilmselt teatakse et kõik Eesti Vabariigi (EV) „meie rahvad” peavad täitma põhiseaduses määratud kohustused, kuid ei taheta teada, et okupatsioonieelses EV-is ja varemgi olid perekonna moodustajaks olnud abiellunud mees ja naine – nii kõnes kui kirjas.
Mehe ja naise vahelise abielu õigus on nüüd määratud: EV-i põhiseaduse §27 sõnastusega „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all”; Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis , avaldatud 16.04.1996 Artiklis 12 sõnastusega „Abieluealisel mehel ja naisel on õigus abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele”; IÜD-s sõnastusega „Täisealiseks saanud meestel ja naistel on õigus ilma igasuguste kitsendusteta rassi, rahvuse või usu põhjal abielluda ja perekonda asutada. Neil on võrdsed õigused abiellu astumise suhtes, abielus olemise ja abielu lahutamise ajal. Abielu võib sõlmida vaid mõlema abielluva poole vabatahtlikul ja täielikul nõusolekul.”
Sõna „perekond” tähendus kestis okupatsiooni aastatel edasi EV-i de jure staatuses ning iseseisvuse ennistamise järgselt on kogu aeg, see sajandite vältel kasutatud sõna tähendanud mehe ja naise vahelist kooselamist.
Kahtlejad võivad täiendavalt tõdeda, et möödunud aegade ürikutes ja tegevuste kirjeldustes pole mitte keegi proovinud mehe ja naise mitme sajandi pikkust abiellumise ainuõigust teistsuguseks muuta.
Mehe ja naise kooselamist on EV pidanud okupatsioonieelsel ajal põlisrahvuse õiguseks ning selle õiguse ennistamist lubati juba Atlandi Harta loomisel. Täiendavalt on vaja tõdeda et inimeste elu edasikestmise võimalus planeedil Maa hakkab vähenema kui samasooliste kooselu leviku suurendamise propageerimist hakkab riik rahastama ning tähistama põhjendamatult sõnaga „abielu.”
Abieluga seonduvalt tuleb tõdeda et IÜD-i sissejuhatus innustab inimesi „kasutama oma mõistust ja südametunnistust ning suhtuma teistesse inimestesse vendluse vaimus”. Et seda erilist vaimu pole aga ÜRO liikmesriigid kuigi tähtsaks pidanud, kajastab Inimõiguste Nõukogu 26. septembri 2014 koosoleku protokoll, mille kohaselt jätsid koosolekule tulemata 7, poolt hääletasid 25 ja vastu 24 hääleõiguslikku liiget. Koosolekul tõdeti et kõigis maailma piirkondades on esinenud sügavat muret tekitavat vägivalda ja diskrimineerimist seksuaalvähemuste vastu – ent sellist süüdistust pole olnud vaja EV-le esitada.
EV põhiseaduse §12 määrab üheselt mõistetavalt et kedagi ei või mingi erinevuse tõttu diskrimineerida (=õigusi teistega võrreldes kitsendada või kärpida) ning EV-s ei ole teada et põhiseaduse §12 nõudeid oleks avalikus ruumis rikutud. Põhjendamatu on arvata et diskrimineerimise keeld nõuab täiendamist loodusseaduse vastase riikliku kohustusega.
Seksuaalvähemuste poolt soovitud täiendav seadus on ilmselges vastuolus sajandeid kestnud eestlaste väärtushinnangute ja kombetalitustega, mida EV-i hääleõiguslike kodanike enamus on õigustatult austanud – ilma vähemuses olijate soodumust avalikult halvustamata.
Elu edasiandmine
Kauges minevikus määratu kohaselt tuleb planeedil Maa elu põlvest-põlve edasi anda ning selleks on kõik inimesed sündinud osa meestena ja osa naistena; mõlemal liigil on, vaatamata iseloomude, tundmuste ja teistele erinevustele, täiesti ühesugused elu edasiandmiseks vajalikud keha osad ja ka instinktiivne tung neid kehaosasid kasutada.
Kõigi isendite elu edasiandmise instinkt on toiminud tõrgeteta sajandite vältel. Väga väike osa inimestest pole siiski suutnud nüüd, enamuses olijate kombel, oma hingelisi tundmusi sünnijärgse instinkti kohaseks kujundada ning on kiindunud samasoolise isikuga koos elama – ning nõudma et riigivõim kiidaks heaks nende erandlikud soodumused.
Seksuaalvähemuste erandlikud soovid võivad tõeliselt halvata nii eestluse kui kogu maailma edasikestmist. Kahe samasoolise isiku kooselamise abieluks seadustamine on ilmselge põhiseaduse preambula ja inimese sünnijärgse instinkti vastane toiming. Kui inimesed tahavad elada ilma elu edasiandmiseta, võib pikema aja vältel lõppeda kõigi rahvuste üle aegade kestma jäämine.
Seksuaalvähemused võivad põhiseaduse §12 alusel samasoolistena koos elada ja selle eluviisi üksikasjade määramiseks notariaalse kooselamise lepingu sõlmida – ilma et riigivõim seda kooselamist peaks tunnustama „abieluna.” Samasooliste kooselamine on nende endi tahte rakendus mille korraldamisse ei luba põhiseaduse §26 riigiametitel sekkuda. Samasooliste kooselamise propageerimine on ilmselge elu edasikestmise vastane kuritegu.
Harri Kivilo