Harri Kivilo: inimõiguste edumeelseks kohandamine

Arvamus,
- Updated
©Scanpix
Geide ja transsooliste meeleavaldus.

Eesti keeles tähendab inimene mõtlemis- ning kõnevõimelist ühiskondlikku olendit. Ent kõik inimesed ei ole võimelised mõtlema ja rääkima ning on neidki, kes ei saa hästi või üldse mitte hakkama kuulmise ja nägemisega ning neidki, kellel on võib olla teisi vaimseid või kehalisi puudusi.

Statistiliste andmete kohaselt on Eestis praegu umbes 130 000 mitmesuguste puuetega isikut. Üldiselt ja avalikult puuetega inimestest palju ei räägita. Rahvusvaheliste kokkulepetega määratud inimõiguste rakendamise jälgimist puuetega inimeste osas pole vist mitte keegi pidanud vajalikuks.

Erilise tähelepanu osaliseks on aga saanud isikud, kelle seksuaalsed sättumused erinevad märgatavalt sellest, mida enamus peab normaalseks ja sündsaks. Sajandite kestel on inimesed üldiselt oma intiimelu üksikasju vaid enda teada pidanud – olenemata sellest kas üksikasjad on üldlevinud või erakordsed. Aastal 1948 ÜRO poolt vastuvõetud Inimõiguste Ülddeklaratsioon kaitseb kõigi inimeste õigusi – ka nende õigusi kes on puuetega, ebatavalise seksuaalse sättumuse või mis iganes veendumusega. Üldiste tähelepanekute põhjal seksuaalvähemused moodustavad vaid väga väikese osa elanikkonnast. Ent ometi muutsid ÜRO ja EL nende, arvult väheste, pärast Inimõiguste Ülddeklaratsiooni väga radikaalselt: lubades mehel mehega ja naisel naisega abielluda.

Naiivne on arvata et kui samasooliste kooselamine kantakse perekonnaseisu ameti registrisse, siis kõik inimesed hakkavad heakskiitvalt suhtuma samasooliste paaridesse, kes avalikus ruumis suudlevad või käsikäes armunult jalutavad. Veelgi eluvõõramad on need, kes arvavad et lasteaia ja põhikooli lapsed ei hakka oma kaaslasi narrima, kui neile selgitatakse et lastel võivad olla isa ja ema, aga ka isa 1 ja isa 2 või ema A ja ema B. Üldiselt on nii et mida rohkem õigustatakse ükskõik keda või ükskõik millist veendumust, sättumust või muud olukorda, kes või mis erineb sellest mida enamus teisiti teeb või õigeks peab, seda rohkem tekib neid, kes enamust häirivat tegemist heaks ei kiida, hukka mõistavad või naeruvääristavad.

Mingil avalikult selgitamata põhjusel on Eestigi valitsused, riigikogu, õiguskantslerid ja presidendid hakanud homoseksuaalsust väga oluliseks inimõiguseks pidama. Täiendavalt on hakatud kõrgemal tasandil arvama et ühiskond ja praegu kehtivad seadused ei soosi või koguni takistavad samasooliste paaride kooselamist. Ent ometi ei ole teada et meie riigivõim oleks keeldunud homode suhtes rakendama põhiseaduses määratud igaühe ja kõigi õigusi, mida põhiseaduses on 40 ringis. Homode nõue asendada rahva püsimise aluseks olevad põhiseaduse sätted homode sättumust ülistava seadusega ei saa muuta suhtumist homodesse teistsuguseks kui homod selle on oma tegemiste ja ütlemistega kujundavad. Nii homod kui riigivõim peaks tajuma et mitmed olukorrad ning inimeste ja riigivõimu tegemised ei ole ülemaailmselt sellised nagu ÜRO ja EL bürokraadid neid üldistavalt peavad.

USA-s ja vist mõnes teiseski riigis oli homoseksuaalne tegevus olnud keelatud ja karistatav, Eestis mitte. Eestis on olnud inimesi kelle veendumused on olnud üldiselt heaks peetust erinevad, kuid kehkenpüksust (kadakasakslus ja võsainglus) pole seadustega keelatud ning vanameelsuse all kannatajate olukorda pole püütud leevendada seadusega, mis nende olukorra rikastavaks erinevuseks muudaks. Aeg ise on ühiskonnas vajalikud muudatused teinud. Ja nii võiksid ka homod Eesti edasi elada ilma „homoseaduse” loomiseta. Mitte kuigi kaua aega tagasi narriti „isata” last, kuid mitte enam ja seda ilma „isata laste seaduse” loomiseta või „üksikemade uhkuse paraadideta.”

Eesti osas tuleks kõigil, kes senini on püüdnud olla ÜRO ja EL soovide innukad täitjad, küsida: mida arvavad suures enamuses olevad eesti naised, kes oma esivanemate unistusi ja taotlusi on edasi kandnud ja selle kõrval lapsi sünnitanud ja kasvatanud. Kas seksuaalvähemuste ülistamine saab olla midagi muud kui eesti emade võigas solvamine? Kas valitsus, riigikogu ja õiguskantsler saavad end pidada eesti rahvuse nimel toimijateks, kui ükskõik millise vähemuse meeleheaks hakatakse looma ja heaks kiitma seadusi mis on vastuolus nende põhimõtetega mida on põlvest-põlve eesti emad ja eesti isad edasi kandnud ning mida enamuse soovi kohaselt tuleb ikka edasi kanda.

Igati loogika vastaselt on toiminud ka ÜRO ja EL keskendudes homoseksuaalsuse propageerimisele ilma tajumata et homode kõrval on mitmekümneid kord rohkem naisi, kes lisaks oma muudele tegemistelt on tänuväärselt uhked selle üle et nad saavad lapsi sünnitada ja kasvatada. Nähtu ja kuuldu põhjal võib järeldada et ÜRO, EL ja HRW (Human Rights Watch/Inimõiguste järelevalve) on homode inimõigustele keskendumist pidanud tähtsamaks kui maailma rahu tagamist, milleks ÜRO algselt loodi. Ning nad on toiminud nagu emad olla tahtjaid tuleb pidada elava looduse seaduste rikkujateks.  Aga miks on vaja seksuaalvähemusi ühiskonda rikastavaks pidada ning milliselt on kõigi inimeste elu muutunud paremaks riikides kus samasooliste abiellumine on lubatud, seda pole selgitanud ei ÜRO, EL ega homoaktivistid.

 

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused