Harri Kivilo: riik olgu eesti näo ja eesti keelega

Arvamus,
©Uued Uudised
Vabadusrist ei kaitse enam Eesti riiki ja rahvast, sest poliitikud annavad suveräänsust käest.

“Erakond Eesti 200 esimees pr Kristiina Kallas on oma hiljutises kõnes väitnud et „agressiivsus ja lugupidamatus erinevate arvamuste suhtes on imbunud meie poliitilisest kultuurist ka meie omavahelistesse suhetesse.”

Kõigi erakondade vahelise lugupidamatuse põhjus on ilmselt võimust ilmajäämise kurbus ja teadmatus, et okupatsioonieelset Eesti Vabariiki (EV) olid teised demokraatlikud riigid, kuid ka Nõukogude Liit (NL), tunnustanud lugupeetud rahvusriigina.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Osa tänaseid kodanike austab siiralt meie esivanemate sajandite pikkust põlvest-põlve oma maa peremees olemise tahte edasikandmist ning tajub, et see tahe võimaldas luua oma riigi ning võita Vabadussõja. Väga pikk ja kuritahtlik okupatsiooniaegki suudeti üle elada ja iseseisvus ennistada – kahjuks senini ainult tinglikult.

USA ja UK olid enne liitumist NL-ga avaldanud augustis 1941 Atlandi Harta. Selles määratu kohaselt pidid kõik riigid tagasi saama oma iseseisvuse, kui see oli sõjas kaotatud. Lubaduse täitmiseks pärast Teise maailmasõja lõppu, kumbki lubaja midagi ei teinud ning pool Euroopat jäi räigelt kuritegeliku NL-u alluvusse pooleks sajandiks.

Aastal 1991 lagunes NL, ilma et Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) oleks nõudnud NL karistamist väga räigete inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi teostamise eest. See karistamata jätmine võis mõjutada meie iseseisvuse ennistajaid mitte teadma Atlandi Harta olemasolu või arvama, et EV ei saa Euroopa Liidu liikmeks, kui endine olukord ennistada.

Augusti 1991 deklaratsiooni avaldamise järgselt loobutigi EV-i elu edasi arendamisest aasta 1939 augustis olnud olukorrast lähtudes. Ilma saamata 50 aasta taguseid EV-i tegemisi ja saavutusi tuvastada, hakati toonast olukorda halvustama ja hääletuks alistumiseks pidama.

Riigi elu korraldamist jätkati okupatsiooniaja seaduste kohaselt kuni uue põhiseaduse vastuvõtmiseni juunis 1992 ja mõnes valdkonnas veel kauemgi. Osa erakondi oli hakanud koguni arvama et riigi kaherahvuseliseks muutvat genotsiidi ei ole kasulik pidada NL kuriteoks.

Ajakohasemaks peeti EV-i näidata „avatuna ja tulevikku vaatavana” ning riigivõim otsustas: anda aastal 1992 kõigile EV-i elama saadetutele venelastele alaline elamisluba; jätkata vene laste koolitamist venekeelsetes, riiklikult rahastatud, koolides; rahastada ja aidata korraldada vene rahvuskultuuri viljelevate organisatsioonide tegutsemist; jätta esitamata NL-u õigusjärgsele, Venemaa Föderatsioonile, (VF) väga suurte okupatsiooni kahjude hüvitamise nõue; asuda koostama ja rakendama venelaste ja eestlaste lõimimist soodustavaid tegevusi; lubada vene keele kasutamist ametlikes teadannetes, rahvusringhäälingu saadetes, ajalehtedes ning seadusigi oli juba tõlgitud vene keelde.

„Avatud ja tulevikku vaatavad” erakonnad justkui ei märganudki et EV on okupatsioonieelse olukorra vastaselt muutumas üha rohkem kaherahvuseliseks riigiks – osaliselt sellepärast et eestlaste arv vägivaldselt moodustatud NL-u haldusüksuses nimega ENSV oli aastal 1990 ümardatult 40 protsenti.

Möödunut aega analüüsinud endine riigikogu esimees Ülo Nugis väitis oma kõnes 20. Augusti Klubis, aastal 2009: „Me peame endale ausalt tunnistama, et restitutio ad integrum küsimus on meil venekeelsete inimeste osas lahendamata ning jääb lahendamata veel tükiks ajaks.” Tõelise riigimehena oli Ülo Nugis tajunud et EV ei saa üle aegade püsima jääda, kui meie EV-i de jure staatust täies ulatuses de facto staatuseks ei muuda ning jätkame valitsemist nagu ENSV oleks meie endi loodud.

Ülo Nugise esitatud tähelepanek ei mõjutanud peavoolu meediat ega riigivõimu kõrgemaid instantse arutlema kas EV-i põhiseadus lubab põlisrahva loodud riiki muuta kahe rahvuse riigiks. Nii valitsejad kui nende ametitesse valijad on ilmselt minetanud Balti ketis oluliseks peetud eesmärgid ning asunud rakendama erakondade tagatubades määratut retoorikat – taipamata et erakondadevaheline kemplemine võib mõjutada VF-i arvama et nüüd on olukord soodne EV taas Venemaa osaks muuta.

Kuna Tsaari Venemaa ja NL on eesti maa ja rahva oma alluvusse saanud vägivaldselt, on meie riigivõim koos lääneriikide nõustajatega märtsini 2019 järeldanud, et nüüdki tahab VF sõjaga EV-i oma valdusse saada. Vallutamise nurjamiseks on EV kulutanud suuri summasid vajaliku kaitseväe loomiseks ja võitlusvalmiduse tagamiseks. Et VF vägede rünnakut pole võimalik oma jõududega tõrjuda, on põhiraskus jäetud NATO hooleks.

Kui palju eestlasi jääks ellu väga põhjalikult purustatud riiki üles ehitama ning eesti rahvuse ja kultuuri kestmajäämist tagama, on muidugi küsimus, mille vastus selgub kui relvad vaikivad. Ette teadmata jääb seegi kas EV-i iseseisvuse kaitsmine tänaste relvadega lõpeb Venemaa või NATO ja EV-i võiduga – juba Ülo Nugis arvas oma kõnes, et Venemaa võib jõuda EV-i hõivata enne kui NATO suudab hakata vastupanu osutama.

VF võib EV tagasisaamise soovi täide viia ka rahumeelselt. Vähemusrahvuste kaitse konventsioonide sätted võimaldavad vene keelt kasutada avalikus ruumis ning mitte ainult üksikisikutel, vaid ka suurematel inimeste kooslustel. EV-s elavate venelaste arv on protsentuaalselt eestlaste arvuga piisavalt suur, muutmaks EV praktiliselt kahekeelseks riigiks.

Kahekümnenda augusti 1991 deklaratsiooni avaldamise järgselt oleksime saanud Atlandi Harta alusel ennistada okupatsioonieelse riigi valitsemise olukorra. ENSV-sse elama saadetud NL kodanikud oleksid kas VF-i tagasi läinud või eesti keele ilma riiklike kavadeta selgeks õppinud ning mõistnud et nad genotsiidi teostajatena ei saa end pidada EV-i teiseks põhirahvuseks ega avalikus ruumis oma emakeelt kasutada.

Riigikeele õppimise ajaks oleks riik saanud neile anda üksikisikutena mõneks aastaks ajutise elamisloa. Vajaliku riigikeele oskuse saamisel oleks neil olnud võimalik EV-i kodakondsus saada. EV oleks saanud jääda okupatsioonieelseks rahvusriigiks, kus eestlasi ahistanud saksa ristirüütlite ja vene tsaarivõimu ametnike järglastel on juba nüüd põhiseaduses lubatud õigus oma keelt ja kultuuri viljeleda ja ka oma erandlikke suundumusi rakendada –  oma kodudes ja ühingutes.

Kõik erakonnad peaksid ühiselt mõistma et eesti rahvus ja kultuur saab üle aegade kestma jääda vaid siis, kui toimime riigina, millel on eesti nägu ja kus ainult eesti keeles valitsetakse – vähemusrahvusi austades, ilma neid riigi kaasloojateks pidades, sest nad seda ju ei ole. EV-le vajaliku ühise mõistmise loomist saaksid oluliselt virgutada need, kes senini on pidanud planeedi Maa püsimajäämise tagajateks erandlikke, elu edasi andmise vajaduse eitamist propageeriva  suundumustega isikuid.

Harri Kivilo

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused