Heategevusest nii väiksemas kui ka suuremas mõõtkavas

Arvamus,
©UU
Olles ise vaene, ei saa teisi aidata.

Riik ei pea tegema heategevust hädas oleva maailma võõrastele enda kodanike arvelt, leiab Uute Uudiste kaasautor Priit Tali.

„Igasugune heategevus on väga-väga tänuväärne nähtus. Kuid väga rumal ja väär on seda eeldada või lausa nõuda sobimatutest kohtadest, sobimatul kujul, sobimatutelt isikutelt.

Valdkondi, mis suures osas tuginevad heategevusele, on palju. Näiteks kodutud loomad või puuetega lapsed või narkoennetustöö ja palju muud.

Kujutleme korraks, et pöördume fondi „Kingitud elu“ poole ja palume sealt toetust mõne koerte varjupaiga heaks. Keegi ju ei saa eitada, et eesmärk on õilis. Samuti on selge, et „Kingitud elu“ on heategev organisatsioon. Kuigi ma ei ole seda proovinud, olen siiski täiesti kindel, et Toivo Tänavsuu lükkab sellise taotluse tagasi.

Miks siis ometi!? Miks heategevuseks loodud organisatsioon keeldub heategevusest?

Muidugi ei esitaks tegelikkuses keegi sellist taotlust ning kõigile on ka selge, miks see jabur oleks. Sest „Kingitud elu“ on loodud ja tegutseb täiesti konkreetsel eesmärgil – aidata vähihaigeid inimesi. Tänavsuu võib küll kaasa tunda vaestele kutsudele (kindlasti tunnebki), kuid tema fondi vahendid EI OLE kutsude heaks kogutud. Nende vahendite siht ja otstarve on hoopis muu ning neid vahendeid paraku ei jätku piisavalt ka sihtotstarbelisteks vajadusteks. Seega mitte keegi ei pahandaks, kui sealt pontudele-pitsudele raha ei eraldata. Teisiti ei oleks ka mõeldav.

Personaalne heategevus on nö vaba. Iga inimene võib annetada vastavalt oma tahtmisele ja sisetundele. Või ka mitte annetada. Ta ei pea seda põhjendama, ta ei pea järgima mingeid reegleid, tema heategevuseks ei ole mingeid piiranguid.

Kui aga teemaks on organisatsioonid, siis nende tegevusel on täiesti konkreetsed sihid, spetsiifika, piirangud ja eeskirjad. Reeglina on see kõik sätestatud organisatsiooni põhikirjas. Ei saa kuidagi oodata mistahes organisatsioonilt, et see tegutseks oma põhikirjas mittesätestatud eesmärkide suunas. Enamasti ei ole see isegi lubatav. Loomakaitseseltsilt ei saa eeldada raha andmist narkomaanidele uute süstalde soetamiseks või puuetega laste tugikeskuse remondiks. Kuigi need mõlemad on väga vajalikud!

Kui mõne sellise organisatsiooni tegevusvaldkonnas juhtub ime ja kõik abivajajad on abi saanud, uusi ei ole ning vahendeid on veel alles jäänud – jah, sel juhul võib ju ka näiteks „Kingitud elu“ toetada kodutuid kiisusid. Kui reaalne see aga on?

Kuid laiendame seda teemat suuremasse mõõtkavasse.

Ka riik on oma olemuselt lihtsalt üks organisatsioon, mis on loodud ühemõtteliselt kindlal eesmärgil. Riigil on omanikering (kodanikud), on omanike poolt valitav juhatus (parlament), on tegevjuhtkond (valitsus), on põhikiri (põhiseadus).

Selles põhikirjas on sätestatud organisatsiooni (riigi) tegevuse sihid ja põhilised tegutsemisviisid. Mitte keegi, mitte kuidagi, mitte kunagi ei saa eeldada ja oodata, et SEE organisatsioon tegutseks oma põhikirja vastaselt või põhikirjast väljapool.

Riik ei ole küll formaalselt heategevuslik organisatsioon, kuid väga suur osa riigi tegevusest kannab siiski heategevuse tunnuseid, näiteks kogu sotsiaalvaldkond ongi ju sisuliselt heategevus. Sellise heategevuse sihtgrupp on vägagi arusaadavalt fikseeritud põhikirjas (põhiseaduses), mis isegi vihjamisi ei luba eeldada riikliku heategevuse suunamist kuhugi kaugemale, oma kodanikkonnast väljapoole.

Nagu eespool mainitud, nii on ka SELLE organisatsiooniga – kui  SELLE organisatsiooni tegevusvaldkonnas juhtub ime ja kõik abivajajad on abi saanud, uusi ei ole ning vahendeid on veel alles jäänud, siis (miks mitte?) võib vahendeid suunata ka VÕÕRASTE abivajajate toetamiseks.

Taas – kui reaalne see on? Millal ja kas üldse saabub päev, mil meil ei ole enam puudustkannatavaid lapsi, hooldust vajavaid ja kodutuid inimesi või loomi ning kõikvõimalikke muid valupunkte?

Ja nüüd mõned kokkuvõtlikud küsimused.

Kui „Kingitud elu“ ei oma vähimatki kohustust toetada oma eesmärkide ringist väljapoole jäävaid hädalisi (loomad, narkomaanid jms), kas me siis saame RIIGILT eeldada ja oodata, et ta abistaks kedagi väljaspool oma kodanikkonda?

Kui Loomakaitse Seltsil ei ole sisuliselt õigustki kasutada sihtotstarbeliselt (loomade kaitseks) moodustunud vahendeid mistahes muu, mittepõhikirjalise eesmärgi (nt naiste turvakodu remont) täitmiseks, kas siis RIIK tohib oma sihtotstarbelisi vahendeid (rahva raha ja ressursse) rakendada oma kodanikesse mittepuutuva ja Põhiseaduses sätestamata tegevuse vankri ette?

Ja kui MEIE RIIK tohib, saab ja tahab aidata mistahes rassist/rahvustest, mistahes muu riigi mistahes põhjusel hättasattunud kodanikke, siis MILLISE RIIGI poole peaks abipalvega pöörduma MEIE RIIGI abivajajad, keda MEIE RIIK ei aita?

Meie kõigi rahvusvahelisest „piiblist“, ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsioonist ei ole kuidagi võimalik välja lugeda, et Maali Maasikas Kükametsast väärib kuidagigi vähem abi ja tuge, kui Mohammad Sareem Somaaliast.

Kui Mohammadi abistamise ainsaks õigustamiseks on, et TEMA ENDA RIIK teda ei aita, siis täpselt sama lugu on ka Maaliga, keda TEMA ENDA RIIK ei aita.“

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused