Helena Lotmanile: kui vanavanaisa August oleks mõelnud nagu teie, poleks Eesti Vabariiki tekkinudki!

Kui eestlased oleks Vabadussõja päevil olnud kõige võõrapärase vastu avatud ja sallivad, siis seda risti poleks täna kohe kindlasti olemas!

Tänastes ideoloogiasõdades võetakse kasutusele üha jälgimad võtted, toetudes seejuures üha enam oma esivanemetele ja minnes “euroopalikest väärtustest” rääkima Vabadussõja mälestusüritustele.

Nii nagu sots Ossinovski meenutas üldkogul peetud multikultikõnes oma esivanemaid, võttis ka Vabadussõja pöördelahingute mälestuspäeval Karksi Vabadussõja mälestussamba juures sõna näitleja Helena Lotman, kes tõi ideoloogiamängudesse Vabadussõja lahingute ajal kõlanud lause “Siitmaalt ja mitte enam!” ning oma vanavanaisa Augusti.

Pärast mälestusheietusi oma vanavanaisa ümber paneb Lotman aga maha oma moraalsed sambad: “Ma küsin endalt, kus on moraalses ja inimlikus mõttes piir, mida ma ei tohi ületada, mille ületamisega teeksin ma meie inimestele palju kahju. Siitsaadik ja mitte sammugi rohkem, Helena.”

Järgnevalt siis Lotmani moraalsed dilemmad:

“Kas ma astuksin vahele, kui inimest lüüakse meie parlamendihoone ees jalaga?

Kas ma lähen moraalsesse vabadussõtta, kui inimesel keelatakse armastada just sellist inimest nagu ta soovib, olenemata nahavärvist või soost?

Kas ma protesteerin valjuhäälselt, kui vägivallale – olgu see füüsiline või vaimne – vaadatakse läbi sõrmede?

Kas ma hakkan vastu, kui poliitik valetab valijale? Kui inimene valetab inimesele?”

Kahju, et kõnepidajat parlamendihoone ees polnud – ilmselt oleks ta vahele astudes  ise mikrofoniga ära jooksvale kuraasikale Tarandile ette jäädes päris kõvasti kannatada saanud! Aga ilmselt ongi esimene küsimus pigem retooriline, et EKRE-le veelkord verbaalselt jalaga virutada saaks. Kas Helena Lotman protesteeris vaimse ja füüsilise vägivalla vastu, kui multikultiisa lapsevankriga tankirünnaku korraldas?

Moraalsest Vabadussõjast – Eestis ei keela keegi kellelgil armastada just sellist inimest nagu ta soovib, olenemata nahavärvist või soost. Asi on kiskunud vastuoluliseks siis, kui omasooliste armastajate ülistamise varju jäävad kõik teised armastajad, sest me peame imetlema seda, kuidas kaks meest on teineteist leidnud. Või siis, kui kohtud sellesama armastuse ülimuslikuks kuulutavad, kuigi seadust selleks pole (õigemine, see ei kehti).

“Kas ma hakkan vastu, kui poliitik valetab valijale?” – Jumaluke, Helena Lotman, teil on küll vastupanuvõitleja tulevik – vaadake vaid kogu kartellipoliitikute pagasit, kus lubatakse õiglast riiki ja väidetakse sadadele tuhandetele suhtelises või pärisvaesuses elavale inimesele, et me pole kunagi nii hästi elanud; räägitakse lõhe puudumisest ühiskonnas, kui karvad lendavad nii meedias, Riigikogus kui ka mujal…

Pole vist mõtet neid lillelapse retoorilisi küsimusi edasi analüüsida, sest need ongi retoorika, kus ei arvestata ühegi küsimuse tegelikku tausta. Vastik aga on see, et fraas, millega söösteti surmavaenlaste vastu verisesse lahingusse Eesti riigi ja rahva püsimajäämise nimel, on rakendatud multikultuursuse ideoloogia teenistusse – on ju Lotmani jutus sõjahüüu “Siitmaalt ja mitte enam!” kõrval sõnad “ksenofoobia”, “vihkamine”, “sulgumine teiste jaoks”…

Küsiks Helena Lotmanilt hoopis teistpidi: kas te sööstaksite moraalsesse Vabadussõtta, kui migrandid vägistaksid Eestiski noori tüdrukuid, nagu Oulus; kas te protesteeriksite, kui tänavatel ilmuks šariaadipolitsei, nagu Saksamaa ja Austria linnades; kas teil jagub kaastunnet kahele endasugusele multikultilillelapsele, kelle kõrid islamisõdalased Marokos läbi lõikasid, – neid küsimusi oleks teile palju!?

Lõpetuseks võiks selle kõne esitajale öelda järgmist: ma ei tundnud ega saanudki tunda vanavanaisa Augustit, aga olen kindel, et tema veendumused erinesid täielikult lapselapselapse omadest! Pange tähele – August ei rääkinud punavenelastele, bolševike ideedele ega kellelegi teisele vaenajale “sõltumata rahvusest, soost, seksuaalsest suunitlusest jne.” Eesti avatusest ja sallivusest, vaid läks relvaga nende vastu, ta läks neid mitte sallima, vaid tapma, sest nad ohustasid tema traditsioonilist elulaadi; August armastas Eesti naist ja oleks kahte meest teineteist käperdamas nähes kahtlemata oksendanud ja siis ennast ääretu vihakõnelejast homofoobina näidanud; Augustit tollest ajast otse tänasesse Eestisse tuues oleks ta kindlasti EKRE, mitte oma lillelapsest järeltulija poolel.

Ehk jätaks oma esiisad ja Vabadussõja vasakliberaalsest ideoloogiast välja, Helen Lotman – teie praeguste seisukohtadega oleks Vabadussõda kohe kindlasti kaotatud ja Eesti oleks eestlasteta Venemaa oblast!

Kommentaarid