07.12.2020
Helle-Moonika Helme
Jõulukuu on läbi aegade olnud rõõmuootuse, mõtiskluste, rahu ja enesessevaatamise aeg, sestap ei hakka ma seekord kellelegi näpuga näitama ega süüdistama. Mis sest, et teatud seltskond üürgab oma kiusukisa ja tülitaplust ikka edasi, lõhestades sellega koroonakriisist niigi räsitud inimhingi. Aga kuna nad jõuludest ja sellega seonduvast jõuluimest peavad ilmselt samapalju kui siga pühapäevast, siis ei saa neid selle pärast ka hukka mõista.
Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad
Olen olnud kristlane kaugelt kauem kui poliitik. Või muusik. Püüdlemine millegi kõrgema poole on olnud mulle omane nii kaua kui ennast mäletan. Muidugi olen eksinud, olen kukkunud, olnud ahastuses, aga Jumal on mind jälle üles tõstnud, kui olen talle ja iseendale tunnistanud, et elasin või tegin valesti. Selles meeleparanduse aktis on alati tohutu vabastus ja miski, mis paneb mind temast kinni hoidma, teda usaldama ja temale toetuma. Kõigis muredes, rõõmudes ja võitlustes.
Kui Jumal on meie poolt, siis kes saab olla meie vastu
Ristiinimese põhiseadus on olnud mu öökapil 1986. aastast, mil praegu end geikristlaseks nimetav Heino Nurk selle mulle ristimise ja leeritamise päeval kinkis. Ta oli nimelt tookord mandri – Kõpu kiriku hingekarjane ning koondas enda ümber salajase seltskonna, kes otsustasid sel sügaval ja pimedal nõukogude ajal oma elu Jumala hooleks anda. Mis omakorda aga võis kaasa tuua kehtiva režiimi hukkamõistu ja isegi repressioonid. Mul on südamest kahju, et seesama inimene, kes ennast siiamaani tõenäoliselt kristliku sallivuse ja armastuse etaloniks peab, arvab nüüd sotsiaalmeedias, et mu abikaasa tuleks saata Merimetsa haiglasse tahtevastasele ehk sundravile. Nagu selsamal sügaval ja pimedal nõukogude ajal. Aga eks ka sellised ütlemised on Jumalale näha nagu meie kõigi südamed.
Sealt tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle
See selleks. Meid oli tookord terve tihe altariesine muusika ja kunstiüliõpilasi, paar praegust tuntud ühiskonnategelast, ajaloolast ning minu jaoks sai see üheks sündmuseks, mis on edaspidi määranud mu elu olulisel viisil. Olen kõigekõrgemale tänulik kõigi imeliste juhtimiste ja juhtumiste eest, mis mulle osaks on saanud.
Kes sõna tähele paneb, leiab õnne ja kes loodab Jumala peale, on õnnis
Nüüd – olles poliitikas ja juhindudes oma tegevuses meie armsa Eesti riigi põhiseadusest, pean oma kohuseks seda kõigel viisil ühildada ka ristiinimese põhiseadusega, et mitte minna riidu oma südametunnistusega.
Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga oma hingele kahju teeks
Sestap on mulle mõistetamatu, kuidas saab poliitikuna olla vastu nii rahvahääletusele ( on ju Põhiseaduses rahva tahte avaldusena sätestatud nii korralised valimised kui rahvahääletus ) kui ka seekord hääletusele pandud küsimusele, mille kohaselt abielu peaks jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks. Milleks muuks ta siis saama peaks? Või kui laiaks ja lahjaks me selle institutsiooni üldse ajama peaksime? Ka ristiinimese põhiseaduse kohaselt lõi Jumal inimese meheks ja naiseks. Ja nii on! Muid variante ei ole, kõik muu on lihtsalt ussi susin. Ristiinimese põhiseaduses on kirjas palju lugusid, mis räägivad inimeste vahelistest suhetest. Öeldud on, et teatud suhted on Jumala silmis jäledad. Inimene võib sellest muidugi mööda vaadata, mööda elada, aga sügaval, väga sügaval südames teab suurem osa siiski, mis on tõde ja mis vale.
Loo mulle Jumal puhas süda ja uuenda mu sees taas kindel vaim
Armastus on ilus. Armastus on ülev. Armastus on õilistav. Just seda viimast. Oma salakavalal moel räägivad armastusest ka abielu ümberkujundajad. Nad väidavad, et vaid armastus kui emotsioon on see, mis peaks andma kõigile õiguse abiellu astuda. Ka mõned end kristlaseks pidavad hingekarjased toonitavad, et Kristuse sõnum oli armastuse sõnum, mistõttu peaksid homopaaridki saama kirikus laulatatud. Paraku ei vääri nad seda rääkides hingekarjase nimetust, sest nad juhatavad hingi eksiteele nagu see madu paradiisiaias. Kristuse armastusesõnum oli siiski tingimuslik – kõigepealt armasta Jumalat kogu oma südamest, hingest ja kõigest omajõust ja oma meelest ning alles siis, kui sa oled jumalike printsiipide armastuses sada protsenti kohal, siis saad armastada ligimest nagu iseennast. Ja kui sa siis ligimest armastad, siis ei tee ega räägi sa enam midagi mis viib ligimese tõe teelt hukatuse teele. Ja kui sa kirikuõpetajana ütled „ei” mehe ja naise vahelisele abielule, kui sa ei räägi õiget sõnumit vaid seda, mille järele inimeste kõrvad sügelevad, siis oled sa ise ja ka su lambukesed hukule määratud.
Kes minu sõnade pärast häbeneb, selle pärast häbeneb Inimese Poeg
Ja lõpetuseks – kui me räägime poliitilise spektri kontekstis parem- ja vasakpoolsusest, siis Koguja raamatus on kenasti kirjas: Targa süda asub paremal, aga albi süda vasakul pool. Ilmselgelt on inimkonna pikk ajalugu näidanud inimese sügavama olemuse kaudu peegelduvaid käitumismustreid, mis paratamatult on jõudnud ka poliitikate kujundamisse. Ja nii ongi – parempoolsed poliitikad on olnud targad poliitikad, vasakpoolsed aga albid, rumalad ning toonud kaasa miljonitele inimestele läbi ajaloo vaid suuri kannatusi. Kõik püüded inimloomust tema jumalikest printsiipidest eemale juhtida, inimest ümber kujundada on määratud jooksma liiva.
Kes sõnu kuuleb ega tee nende järele, on võrreldav jõleda mehega, kes ehitas oma koja liivale. Ränk sadu tuli ja vetevoolud ja tuuled ja koda langes. Ja tema langemine oli suur
Rahulikku jõuluaega, imelisi koosolemisi koroonast hoolimata ja olge kõik hoitud!
Helle-Moonika poliitkolumn ilmus Delfis