Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Helle-Moonika Helme: “Kas me joome veel kunagi kohvi Pariisis?”

-
06.04.2020
EKRE Riigikogu saadik Helle-Moonika Helme.
© UU

See maailm, kus me veel kuu aega tagasi elasime, on kokku kukkunud. Ja päriselt sellisena, nagu me olime harjunud, ei tule ta ka enam kunagi tagasi.

See apokalüptiline pealkiri müüks raamatuna hästi. Ilukirjanduses ongi oma võlu – võtad raamatu, kerid end diivaninurgas mõnusasti kerra ja irdud mõneks ajaks reaalsusest. Ja ükskõik kui meeletuid kurve süžee ei võtaks või kui pööraseid olukordi sa lugedes mentaalselt üle või läbi ei elaks, on sinuga ikkagi kogu aeg see turvaline teadmine, et kirjanik on lõpplahenduse juba ette näinud. Isegi kui see ei ole läbinisti õnnelik, on see ikkagi olemas – lahti kirjutatud, äraseletatud ja põhjendatud. On tore, et kirjaniku näol on olemas keegi, kes algusest peale on teadnud, miks kõik pidi nii minema nagu läks. Teadnud, kes käitus mingis olukorras õigesti, kes valesti. Ja kes on süüdi. Aga mis seejuures on kõige olulisem – see kõik ei juhtunud sinuga!

Olen kindel, et maailmas on hetkel miljoneid inimesi, kes annaksid ei tea mida, et see kõik, mis on viimaste kuude jooksul juhtunud, oleks vaid uni. Või siis raamat, mida lugedes saad koledamatel ja ebamugavamatel kohtadel lehekülje edasi keerata. Või film Netflixis, mille vajutad puldist pausile, et minna külmkapi juurde lohutavat võileiba tegema.

Hiina needus, mis soovib, et sa elaksid huvitaval ajal, on oma äraspidisel moel teoks saanud. 21. sajandi inimene igatses ju üle kõige huvitavat elu. Selle nimel oldi nõus töötama 24/7 või siis otsiti kõike põnevat ja huvitavat mööda maailma ringi tuuritades. Jah – inimene mõtleb, Jumal juhib, aga Issanda teed on teinekord keerulised. Ja ole ettevaatlik oma soovidega, need võivad teoks saada. Teinekord muidugi ka nii, et kui oleks teadnud, poleks soovinud….

Usun, et kõik need, kes vibutasid vihaselt rusikaid lennukite poole ja nõudsid, et inimesed nii palju ei lendaks, on juba rohkem kui korra mõelnud, et kui vaid saaks jälle Pariisis kohvi juua, siis selle nimel võiks mõnele meeleavaldusele minemata jätta küll. Tõenäoliselt on nii mõnigi Telliskivi loomelinnakus kohvikupadja peal mõnulenu hakanud aru saama majanduse toimimisest laiemalt. Ja ehk on nii mõnigi Reeded Tuleviku Nimel koolist poppi teinu jõudnud mõtiskleda koduõppel olles põhjus – tagajärg seoste üle, nähes oma õnnetuid töötuid vanemaid, kes ei tea, kuidas ära maksta järgmise kuu kodulaenu või hetkel koroonakindlaima kulgemisvahendi – isikliku auto – liisingut.

Ma usun ka, et see kinnisvaraarendajast filmimees, kes paar päeva tagasi nimetas tõeliseks viiruseks hoopis inimest, keda maakera immuunsüsteem on asunud tõrjuma Covid -19 abil, asub korrastama oma inimvaenulikku mõtlemist, kui ühel päeval tema kinnisvara jääb külmaks ja pimedaks, kui prügi ei veeta enam ära ja kui toidupoe uksed on kinni, sest tema poolt armastatud maakera immuunsüsteem on üleliigsed inimesed olematusse tõrjunud.

Kõik on muutunud. Meie aja kangelased ei ole enam investeerimispankurid, üle võlli meelelahutajad, supertarbimisele õhutavad suunamudijad, iduettevõtete massrajajad vaid hoopis arstid, kassapidajad, politseinikud, õpetajad, põllutöölised, transporditöölised, elektrikud, prügivedajad – kõik need inimesed, keda kadunud maailm ei pidanud ei pilgu ega palga vääriliseks. Neid võeti iseenesestmõistetavalt. Kriisides aga selgub, kes ja mis hoiab tegelikult meie maailma üleval ja toimimas. Ja kriisides pannakse paika ka meie väärtushinnangud.

Juba on kuulda, kuidas valveliberaalid näitavad näpuga EKRE peale – mõtleks vaid, nad said oma unistuse – piirid kinni! Haigemat mõtlemist praeguses olukorras on raske ette kujutada. Jah, EKRE-l jätkus julgust piirid kiirelt kinni panna, sest kui me poleks seda teinud, oleks haigete ja surnute arv juba praegu selline, et meditsiinisüsteem ja meie arstid peaks tegema otsuseid, mis poleks kooskõlas ei liberaalide poolt kilbile tõstetud piiritute inimõiguste ega ka konservatiivsete traditsiooniliste eetika ja moraalinormidega.

Midagi pole teha – kõik riigid on kes varem, kes hiljem ikkagi pöördunud nende ainumaste lahenduste poole, mis töötavad. Kõigi nende suureks pettumuseks, kes loodavad, et kui eriolukord nii meil kui mujal maailmas möödub, üritab EKRE hambuni relvastatult ikka piiri valvata ja kes sonivad mingist dikatuuriihalusest, tahan siiralt kinnitada – ka meil pole suuremat soovi kui see, et võimalikult kiirelt pöörduda tagasi endise olukorra juurde. Ja me teeme kõik selleks, et see kriis meie Eesti inimestest võimalikult valutult mööduks.

Selles osas oleme me lõppude lõpuks kõik ühes paadis. Jah, me peame õigeks kõiges elutegevuses hoida ka edaspidi mõõdukat ja konservatiivset joont, kuid tegelikult meeldib ka meile teinekord juua kohvi Pariisis. Ja lohutuseks kõigile, kes kohkusid artikli apokalüptilisest pealkirjast – Pariisis on alati kohvi joodud, ka pärast kõige koledamaid sõdu. Juuakse ka seekord.

Helle-Moonika Helme