Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Helle-Moonika Helme: “Kui palju on meile jäänud veel õigusriiki?”*

-
07.11.2022
Helle-Moonika Helme

Iga kord, kui riigikogus on kõne all teemad, mis on Kaja Kallasele ebamugavad või käib arutelu asjus, milles peaminister ei tunne ennast pädevalt või tehakse talle etteheiteid, keerab ta jutu sinna, et Eesti on õigusriik ja kui teil on probleeme, pöörduge kohtu poole.

Viimasel ajal armastab ta ka eriliselt üle rõhutada, et tema on advokaat, tema on palju koolis käinud ja õppinud, erinevalt mõningatest riigikogu liikmetest, kes end niisama targaks peavad.

Jättes kõrvale asjaolu, kas peaminister üldse peaks selliseid isiklikke märkusi või eneseupitusi tegema, keskendume seekord sellele, mis asi see õigusriik siis ikkagi on. Või kui palju meil teda üldse järgi on jäänud.

Mis ta peaks olema, seda me kõik teame – tavainimese seisukohalt on õigusriik see, mis mõistab igas olukorras õigust ning ainult õigust. Õigusriigis püüavad õiguskaitseorganid ja kohtunikud omakasupüüdmatult lahendada erinevaid probleeme ning kaitsta tões ja vaimus kodanikke olukordades, kus neile on liiga tehtud. Õigusriik on see, kus kohtud mõistavad süüdlased süüdi ja süütud õigeks, kus prevaleerib õigluse loogika ning kedagi ei kohelda erinevalt hoolimata tema ühiskondlikust positsioonist, erakondlikust kuuluvusest või avalikkusele teadaolevast maailmavaatest.

Praktikas näeb see paraku välja siiski mõnevõtta teisiti. Protseduur näeb ette, et Riigikogu nimetab ametisse peaprokuröri, riigikohtunikud, õiguskantsleri, riigikontrolöri ja see kõik peaks justkui tagama süsteemi üle parlamentaarse kontrolli.

Paraku on see protseduur hakanud tööle tagurpidi, on kujunenud formaalsuseks ja isegi võiks öelda, et farsiks, sest kõik nimetatud ametnikud, kes peaksid juhtima sõltumatuid institutsioone, saavad  heakskiidu ja nimetatakse ametisse koalitsioonierakondade enamushäältega. Ja kuna meil on võim olnud pikalt ühe erakonna käes ning kõigi ametisse nimetamiste garant olnud põhiliselt Reformierakond, siis me näeme – eriti viimasel ajal – kuidas kõik need institutsioonid suuremal või vähemal määral on hakanud täitma Reformierakonna tellimust. Kas seal taga on telefoniõigus või loetakse soove peaministri silmist, ei tea, kuid praktikas on asjad ikka väga kiiva kiskunud.

Võtame näiteks juhtumi, kus kaks kohtuastet ütlesid, et peaministri ja valitsuse korraldused seoses koroonapiirangute ja vaktsineerimistõendi nõudmisega olid Põhiseadusega vastuolus, kuid Riigikohtu otsus küüris põhimõtteliselt valitsuse ja peaministri käpakesed kenasti puhtaks.

Kas te tõesti arvasite, et riigikohtunikud, kes on riigikogus ametisse seatud nende poliitiliste jõudude häältega, kelle tegevuse üle nad pidid praegu väga põhimõttelise otsuse langetama, suudavad päriselt ka langetada otsust, et peaminister on hakkama saanud Põhiseaduse rikkumisega? Loomulikult mitte! See oleks olnud tõeline maavärin ja viinud valitsuse langemiseni. Sellisel juhul  oleks peaminister Kaja Kallas rikkunud Põhiseadust, mis on käsitletav riigireetmisena ja mille eest pannakse vangi ja see on muuseas kuritegu, mis ei aegu! Kas te tõesti kujutasite ette, et sealt tuleb seesugune otsus!?

Kui meil oleks tõeline õigusriik, siis loomulikult – kaks eelnevat kohtuastet põhjendasid väga selgelt ära, miks nad sellise otsuse tegid. Riigikohtul oleks vaid tulnud see üle kinnitada. Kuid ei!

Või võtame Keit Pentus-Rosimannuse ilmselge toimingupiirangu rikkumise seoses enda ametisse nimetamisega Euroopa kontrollikotta. See kõik oli kuriteoteates prokuratuurile väga veenvalt ja põhjalikult juristide poolt ära kirjeldatud. Ometigi sai juhtum prokuratuuri poolt olematu tähelepanu, kogu materjal saadeti riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni juhile tagasi lakoonilise e-mailiga, kus kirjas, et prokuratuur otsustas menetlust mitte alustada. Ei mingeid põhjendusi ega analüüsi. Lihtsalt  ja ülbelt – me otsustasime nii ja punkt. Ajakirjandusele antud kommentaaris teatas prokuratuur nagu polekski asjas mingit protseduuri ette nähtud, mida oleks rikutud, kuna peaminister võttis kogu juhtimise enda kätte. Irooniliselt võime öelda, et võttiski, kui ta  nädalapäevad varem avalikult ütles, et ta eeldab, et prokuratuur mingit menetlust Keit  Pentus-Rosimannuse osas ei alusta.

Kas te kujutate ette, et peale sellist peaministri avalikku isiklikku arvamusavaldust oleks tulnud prokuratuurist teistsugune otsus? Jah loomulikult, kui meil oleks tõeline õigusriik, mitte Reformierakonna tellimust täitev õigusriik jutumärkides, siis oleks tulnud. Kuid ei!

Keit Pentus-Rosimannus, kes pärast Autorollo skandaali oma poliitilist nähtavalolekut oluliselt vähendas, tuli suurde poliitikasse tagasi väga selge ja ambitsioonika eesmärgiga. Võttis vastu rahandusministri portfelli, ametikoha, mis pidi saama talle hüppelauaks Euroopa Kontrollikotta, tagades hea palga ja kõrge positsiooni pikaks ajaks. See kõik oli tal muidugi Kaja Kallasega kokku lepitud ning kui ilmnesid asjaolud, mis seda protsessi fataalselt ohustasid, läks käiku järjekordne mõjutamistaktika.

Kas te tõesti kujutate ette, et need kaks naist – Kaja Kallas ja Keit Pentus-Rosimannus leppinuks võimalusega, et asja hakatakse prokuratuuris menetlema ja see seab ohtu Keidu filigraanselt väljatöötatud ja ettevalmistatud tulevikuplaanid?! Oh ei!

Kui meil oleks tõeline õigusriik, siis loomulikult – prokuratuur oleks juhtumi menetlusse võtnud, seda enam, et asjatundlike juristide poolt koostatud kuriteoteates prokuratuurile oli kuriteo koosseis täiesti olemas. Aga kuna prokuratuuri silmanägemine on muutunud viimasel ajal nii valikuliseks, et üldse aru ei saa, mis nende silmis on kuritegu ja mis mitte, siis pole midagi imestada, et järjekordselt sai üks reformierakondlane õiguskaitseorganilt soodsa isikliku otsuse.

Ja nüüd jõuame selle kõige olulisema teemani, mis eelmise nädala neljapäeval tuumapommina plahvatas. Kus meediasse ilmusid materjalid, mis juba kaks aastat olid vaikselt ja summutatult teatud ringkondades tiirelnud ning mille kinnimätsimisega oli kõik need aastad tegelenud väga mõjukas seltskond. Meediajuhid, politseiorganid ja paljud teised, alates lastekaitsest kuni kohtuni.

Jälle räägib peaminister õigusriigist, kes justkui on oma otsuse teinud ja avalikkusel ei tohiks siin enam mingit kobisemist olla. Paraku ei ole need asjad sugugi nii lihtsad, nagu peaminister üritab meile näidata. Muidugi – Reformierakond on tuntud selle poolest, et nemad teevad omadele viimse hetkeni katet, kasutades selleks absoluutselt kogu mõjuvõimu, mis neil on ühiskonnas tekkinud üheksateistkümne võimul oldud aasta jooksul. Ja nii me näemegi, kuidas järsku viskus kõrge reitinguga reformierakondlase kaitsele kogu süsteem, mis peaks õigusriigis olema sõltumatu.

Mäletate, kuidas Venno Loosaare sarnase juhtumi puhul reageeris seesama süsteem? Ja õigusriik. Kuidas kohe pärast politseile tulnud kaebust lendas Loosaare juurde kohale politseiüksus, kes teostas läbiotsimise ja viis kaasa kõik andmekandjad ja arvutid. Kust siis leitigi tõendusmaterjal, mille alusel pärast kohtud tegid oma tööd.

Tuntud reformierakondlase puhul aga, kui kodanik pöördus politseisse, kaasas pildimaterjal, mis nüüdseks on tunnistatud selgelt eetiliselt taunitavaks, hakati leiutama põhjendusi, miks prokuratuur ei saa alustada reformierakondlase suhtes uurimist ning lisama asjale pehmendavaid eufemisme. Kuni selleni välja, et põhjenduseks toodi – kuna laste ema oli kõigega nõus, siis ongi kõik lubatud ning kellelgi teisel siin midagi arvata ei ole. See on ikka uskumatu, milleni võib viia pikalt võimul olnud ja kõigi riiklike institutsioonidega end tihedalt sidunud seltskonna ühistegevus. Mujal maailmas oleks lapsed sellise ema ja kasuisa juurest pikema jututa ära võetud, viidud nad kohe esialgu turvalisse kohta ning alles siis hakatud arutama, mida täiskasvanutega ette võtta. Aga mitte meil.

Kas te tõesti kujutate ette, et juba kaks aastat tagasi oleks algatatud kohe uurimine, tuntud reformierakondlane, arvamusliider ja välispoliitika spetsialist oleks võtnud vastutuse ning lahkunud poliitikast, et õiguskaitseorganid saaks sõltumatult oma tööd teha? Oh ei!

Loomulikult, kui meil oleks tõesti õigusriik, mitte reformierakondlastele teenuseid osutav süsteem, siis jah – kõik õiguskaitseorganid, alates politseist ja lõpetades prokuratuuriga oleksid olnud juba kaks aastat tagasi kohustatud alustama menetlust. Eriti kui olid olemas tõendusmaterjalid, mis mõnede neid näinud ja südametunnistusega ametnike sõnul olid jälgid ja tülgastavad. Ometigi seda ei tehtud.

Ja siinkohal ei saa ma mitte jätta meenutamast, kuidas Reformierakonna poliitilisest oponendist EKRE ministri osas teostati aastaid avalikku ja kohtulikku arveteõiendamist, menetleti läbi kõigi kohtuastmete juhtumit, kus polnud isegi kannatajat ning mis põhines vaid meedias ülespuhutud külajuttudel. Ja seejuures ei läinud tookord kellelegi korda selle pere kaks last, kes pidid kõik need aastad väikeses kohas elama ja koolis käima, samal ajal kui nende isa nimetati igal pool alusetult naisepeksjaks.

Nüüdseks on see õudus selle pere jaoks läbi, aga nende jaoks ei jätkunud mitte kordagi, mitte kellelgi empaatiat ega hoolimist, rääkimata sellest, et oleks üritatud kogu protsessi ära jätta, rõhutades eriliselt, et me peaksime ennekõike lähtuma laste huvidest ja lapsed ei tohi mingil juhul kannatada.

Nüüd aga näeme, kuidas tuntud reformierakondlase puhul on isegi õiguskantsler end „sõltumatu” institutsioonina välja veeretanud, et rääkida laste õigustest. Tegelikkuses tehes lihtsalt ja labaselt katet võimuloleva erakonna juhtpoliitikule.

Eriti naeruväärne on see, kuidas Kaja Kallas süüdistab, et meil on jõude, kes ründavad õigusriiki ja seavad kahtluse alla meie õiguskaitseorganite erapooletuse, samas kui kõigile karjub lausa näkku, kui erapoolik see on. Kaja Kallas, kes omab telefoniõigust ja oma positsiooni ära kasutades, võimu kuritarvitades lammutab ise õigusriiki ja politiseerib sõltumatuid institutsioone, on küll viimane, kes üldse õigusriigist peaks rääkima.

Olukorras, kus me näeme, kuidas see õigusriik on Reformierakonnale tekina alati olemas, et endale peale tõmmata, kui on vaja midagi kinni mätsida või siis kasutatakse õigusriiki nagu koera, keda oma poliitiliste vastaste kallale ässitada, on eriliselt karikatuurne Kaja Kallase silmakirjalik jutt õigusriigi teemal.

Niisugust rünnakut võimude lahususele ja parlamentaarsele tsiviilkontrollile ei ole iseseisvas Eestis olnud Pätsi vaikivast ajastust alates. Ja sellist häbematut ja ahastamapanevat tuima panemist, nagu Reformierakond juba viimased poolteist aastat harrastab, pole samuti enne nähtud.

Aga tuletame meelde, mida on taolisel puhul mõistu öelnud vanad eestlased – uhkus on enne langemist. Ja pill tuleb pika ilu peale. Ja et ükski puu ei kasva taevani.

 

Helle-Moonika Helme, riigikogu liige (EKRE)

 

*Delfi keeldus seda artiklit oma poliitkolumni sarjas avaldamast