28.06.2021
Helle-Moonika Helme
Riigikogu EKRE fraktsiooni aseesimees Helle-Moonika Helme kirjutab oma Eesti Päevalehes ilmunud poliitkolumnis, et kui Kui Kaja Kallas oleks Reformierakonna esimeheks saades lugenud raamatut: „Kuidas leida sõpru ja mõjutada inimesi”, ei oleks ta nüüd olukorras, kus ta peaministrina seisab umbusaldusel riigikogu ees ja pahuralt tsiteerib raamatut: „Kuidas mölakatega hakkama saada.”
Sellega on nii, et – kuidas sina külale, nõnda küla sinule! Ja vanarahvas teadis rääkida ka, et ei maksa peeglit süüdistada, kui endal nägu viltu.
Riigikogus, muide, ei ole mölakaid! Riigikogus on rahvalt mandaadi saanud poliitikud, valitsuse ja peaministri tööandjad, kes viivad ellu oma valijate tahet, ning kui osadele valijatele ei meeldi, mida valitsejad ette võtavad, siis on neid esindavatel riigikogu saadikutel suisa kohustus küsida kriitilisi küsimusi ja pärida aru.
Kui kõrgeausused seda pirtsakalt mölakluseks peavad, siis on see nende probleem ja näitab, et nad ei saa aru oma kohustusest ja vastutusest vaid arvavad, et piisab olla ainult tädikajast peaminister ning sulle on kohe kõik lubatud. Ja rahva piiritu armastus garanteeritud. Nojah….
Poliitikas on muide oluline ka omada huumorimeelt ning mitte näha iga küsimuse taga enda kõrgeausust solvavat tonti. Näiteks Eesti filmiklassikast pärit küsimusele „kuidas sa, lilleke, siia said?“ võiks reageerida adekvaatselt, vastates näiteks: „Aitäh küsimuse eest, olen tulnud siia riigikokku nii jala kui rattaga, aga täna tulin autoga!“ Selle asemel vaadatakse hädas näoga spiikri poole nagu viieaastane laps – issi, ta ütles mulle „loll“! Ning süüdistatakse pärast tädikajalikult kõiki teisi, sildistades neid onuheinodeks ainuüksi selle eest, et ise hakkama ei saa.
Paar päeva tagasi võisime lugeda meediast, kuidas Kaja Kallas kardab seoses COVIDiga kodanike õiguste ja vabaduste õõnestamist ning hoiatab autoritaarsuse tekke eest lääneriikides.
Räägib kes? Seesama Kaja Kallas, kes saatis COVIDile viidates omaenda rahumeelse rahva vastu 11. aprillil hambuni relvastatud politseijõud, koerad, kiirreageerijad ja terviseametisse komandeeritud jõustruktuurid.
Kes valitsema asudes keeras kõrgetele nakatumisnäitajatele osundades kõigil kruvid maksimaalselt kinni.
Kes sundis eesti inimesi kodudesse ilma sissetulekuta, manitsedes igapäevaselt kõiki hoiduma viirust levitamast – samas lasi lahkelt üle lõunapiiri ja läbi lennujaama üha uusi tüvesid sisse tassida. Et oleks põhjust ikka COVIDile viidates inimestele maske ette suruda ning kõikvõimalikke kooskäimisi ning kodanike koosolemisi piirata.
Kaja Kallase poliitiline bipolaarsus võetigi tema umbusaldamisel riigikogus tõsiselt jutuks, põhjuseks peaministri pidev valetamine ja vassimine, millel pole olnud otsa ega äärt. Muidugi järgnes sellele südantlõhestav hala, kuidas ninnu-nännule koolikiusajalikult liiga tehakse!
Aga fakt on see, et kui vaadata seaduseelnõusid, mida tema valitsus järjest riigikogu lauale tassib, siis on seal reas ootel mitmed totalitaarse ühiskonna kehtestamise ja politseiriigi ülesehitamise eelnõud.
Lisaks läbisurutud NETSile, hädaolukorra seadusele ning ABISele on sügisel tulemas ka meedia suukorvistamise seadus MEETS ja vaenukõne seadus. Samuti on pealtnäha täiesti normaalsetesse seadustesse üritatud peita paragrahve, mida oleks võimalik Suure Venna ja politseiriigi kehtestamiseks ära kasutada.
Nii et Kaja Kallase poolt lääneriikide manitsemine teemal, kuidas seal õõnestatakse kodanike õigusi ja vabadusi, pole selle kõige valguses midagi muud kui järjekordne poliitiline bipolaarsus.
Tuletame siinkohal ka meelde seda, kuidas Kaja Kallas opositsioonis olles harrastas oma erakonnaga riigikogus obstruktsiooni. Ei olnud neile siis mingi probleem teha kaks ja pool tundi enne istungi algust protseduurilisi küsimusi, tulla kodu- ja töökorra vastaselt riigikogu saali loosungitega, teha eelnõule üle üheksa tuhande muudatusettepaneku, karjuda saalis lihtsalt kõnepidajatele või ministritele vahele. Kaja Kallase meeliskiljatus iga asja peale muide oli: „Mis asja???”
Ja mis diagnooside panekusse puutub, siis osundas Kaja Kallas opositsioonis olles ise mitu korda täiesti diskrimineerivalt ja ebaviisakalt mõne ministri kõrgemale eale, öeldes, et sellises vanuses ollakse ilmselgelt ebaadekvaatne ja võiks juba eest ära astuda, ning samuti kiusas Kaja Kallas personaalselt mõnuga eelmise valitsuse üht naisministrit.
Ei kuulnud küll tookord, et keegi oleks teda selle eest korrale kutsunud või avalikkuses nädalaid nahutanud. Ei läinud talle siis karvavõrdki korda, et äkki keegi saab haiget!
Poliitiline bipolaarsus on hiilimas ka parlamendi tasemele. Parlamendi tasalülitamise ja autoritaarsuse kehtestamise katsed ei piirdu ainult sellega, mida on seadusandluses juba tehtud või mida kavatsetakse teha.
Reformierakondlased Siim Kallas ja Hanno Pevkur isegi ei varja enam plaane parlamenti tasalülitada, soovides muuta praegu kehtivat riigikogu kodu- ja töökorda. Tasub lugeda, missugust Põhja-Korea parlamenti pakub meile oma hiljuti ilmunud artiklis Siim Kallas! Tuleb välja, et rahvasaadikute esitatavad küsimused ja puldist peetud kõned takistavad parlamendi tööd! Ja seda just nüüd, kui nemad on valitsuses! Milline meelemuutus!
Aga tulles tagasi peaministri umbusaldamise juurde, tahaks tähelepanu pöörata ühele seigale, mis võib-olla laiemale üldsusele märkamata jäi. Kui umbusaldati kaitseminister Kalle Laanetit ja see läbi ei läinud, siis viidi koalitsioonierakondade poolt talle suur lillekimp ja riigikogu saalis kõlas tugev aplaus.
Kui aga Kaja Kallase umbusaldamine lõppes – mis teadagi läbi ei läinud – siis pärast haamrikolksu kõlasid hõredalt mõned käteplaksud. Kallas seisis riigikogu ees nõutult mõne hetke ja lahkus siis vaikselt tagaukse kaudu. Ei mingeid lilli ega toetusavaldusi peaministrile, ei mingeid õlalepatsutusi ega kallistusi isegi mitte tema enda erakonnakaaslaste poolt.
Vist tuleb Kaja Kallasel nüüd raamat „Kuidas mölakatega hakkama saada” omaenda erakonnakaaslaste käitumise valguses uuesti üle lugeda!
Ja ikkagi ei jookseks külgi mööda maha võtta ette ka vana hea klassika – „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi.” Selles raamatus kirjapandud ajatud nõuanded oleks ilmselgelt talle ka parim vahend raviks. Sest vähendaks valetamist ja vassimist, teistele omaenda mõtete inkrimineerimist, iseendale vastu rääkimist ning päev päevalt kasvavat uskumust, et kui olen võimul, siis riik – see olen mina!
Alatute valede, süüdistamiste, sildistamiste ning välistamistega sõpru ei võideta. Ei elus ega poliitikas.