08.03.2022
Henn Põlluaas
Reformierakonna valitsus tahab tagasi tuua stalinistliku praktika ja ässitada inimesi üles üksteise peale kaebama. Me ei tohi lasta sel juhtuda, kirjutab EKRE Riigikogu fraktsiooni esimees Henn Põlluaas.
Aasta algul tutvustas reformierakondlasest justiitsminister Maris Lauri Riigikogus valitsuse plaani, mille järgi tuleb kõikides enam kui 50 töötajaga asutustes ja ettevõtetes, kaasa arvatud põhiseaduslikes institutsioonides, luua võimalus anonüümseks pealekaebamiseks, sätestada selle mehhanism ja kord ning määrata kaebuseid vastu võtvad ja menetlevad isikud (loe: koputamisvolinikud).
Eelnõu seletuskirja põhjal kogu Eesti töötavat elanikkonda puudutava seaduse nimi on „Rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu“. Tegelikult võib selle julgelt nimetada „koputamisseaduseks“, sest tegemist on moraalitu õigusloomega, mis lammutab õigusriikluse alustalasid.
Pealekaebamist oodatakse kõikvõimalike rikkumiste suhtes, mis võivad väljenduda nii tegevuses kui ka tegevusetuses, aga ka juhul, kui tegemist ei ole mitte otsese seaduserikkumisega, vaid õigusnormi eesmärgiga vastuollu minemisega. Teisisõnu, seaduserikkumist pole, aga õigusnormiga vastuollu minemise eest võib karistada ikkagi.
Seadusega tahetakse luua võimalus koputada ükskõik kelle või mille peale, kusjuures kõik kaebused säilitatakse, neid menetletakse ning süüdistatavad saavad teenitud karistuse. Pealekaebajatele tagatakse täielik anonüümsus. Teavitaja isiku avaldamine on karistatav: inimesele kuni 300 trahviühikut ehk kuni 1200 eurot ja juriidilisele isikule kuni 400 000 eurot.
Väidetavalt on seaduse eesmärk muuta seaduserikkumistest teavitamine kergemaks. Paraku on see inimeste eksitamine. Ka praegu on kõigil võimalus teatada rikkumistest politseile, prokuratuurile, KAPO-le, asutuse sisekontrollile jne. Soovi korral tagatakse nn vilepuhujale anonüümsus ja süüdioleku korral kokkuleppeliselt ka kergem karistus. Puudub igasugune probleem ja vajadus eraldi seaduse jaoks. Asja iva on mujal.
Stalinismi tagasitulek
Pärast taasiseseisvumist võisime kergendatult hingata, sest olime vabad Nõukogude Liidust, stalinlikust düstoopiast, ideoloogilisest survest, pavlikmarozovlikust pealekaebamisühiskonnast, üdini tungivast meelsuskontrollist ja totaalsest repressiivaparaadist. Olime õnnelikud, et saime lahti süsteemist, kus asutustes oli KGB osakond, mis võttis lahkelt vastu kõik anonüümsed kaebused. Lootsime, et toonasest vaimsest surutisest jääb alles vaid sünge mälestus.
Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem selgub, et totalitaarsele ja ebainimlikule mõtteviisile leidub endiselt toetajaid. Valitsus tahab meid viia jõuliste sammudega tagasi sovetlikku totalitaarühiskonda, mil kaaskodanike peale kaebamisest taheti teha norm.
Meenutagem, et selle totalitaarse süsteemi põhieesmärk ei olnud pisisulide püüdmine, vaid ideoloogilise kontrolli kehtestamine, režiimi vaenlaste püüdmine.
Kui vaadata, millise järjekindlusega jutlustavad teatud võimul olevad poliitilised jõud liberaalset demokraatiat ja tõrvavad rahvuslust, pole välistatud, et tänase valitsuse siht on sama – ideoloogilise kontrolli kehtestamine.
Nagu nõukogude ajal, nii püütakse meile praegugi selgeks teha, et tänapäeva Euroopas on õige ainult üks mõtteviis – äärmusliberaalne, multikultuurne ja globalistlik ideoloogia. Sellest ideoloogiast lähtuvalt kirjutatakse ümber aja- ja kultuurilugu, tühistatakse teoseid, loojaid ja valgeid keskealisi mehi, kuulutatakse rahvused ja rassid olematuks või väheoluliseks, ema ja isa vanemateks number üks ja kaks ning sugu sotsiaalseks konstruktsiooniks.
Kujutan ette, et esialgu on koputamine soovituslik, kuid tahtes kiirendada meie teed üleüldise õnneühiskonna poole, muutub pealekaebamine iga kodaniku pühaks kohuseks. Ühel hetkel pööratakse valvas pilk juba nende poole, kes polegi ühtegi pealekaebust esitanud. Seaduse järgi on ju ka tegevusetus karistatav ja sellised tagurlikud isikud võivad oodata öist koputust oma välisuksele. Seda kõike tehakse, otse loomulikult, „õiguskorra ja õigusstabiilsuse huvides“.
Igal pool Eestis hakkab olema tuhandeid koputamisvolinikke, kelle kätte jooksevad kokku anonüümsed kaebused ja kes edastavad need pädevatele organitele, mida pole muuseas seaduses nimepidi välja toodud. Kujutan ette, kuidas kaitseväes, kaitseliidus, politseis, omavalitsustes, haiglates, koolides, riigiasutustes, ministeeriumites, ettevõtetes, laulukoorides ja kõikjal mujal pannakse paika vastutav ja anonüümseid kaebusi menetlev isik, kelle armust sõltub süüdistatavate esialgne saatus.
Igatahes jättis Maris Lauri vastamata minu küsimusele, kuidas me Riigikogus, põhiseaduslikus institutsioonis, peame talitama. Kuna seadus kohustab ka riigikogulasi teineteise peale koputama, siis kuidas saab see olema sätestatud. Kas valime koputamisvoliniku enda seast, nii nagu valitakse Riigikogu esimees, või saab selleks automaatselt Riigikogu esimees? Või määrab selle isiku Riigikogu juhatus? Ka õiguskantsler, presidendi kantselei, Eesti Pank, kohtud ja Riigikontroll on põhiseaduslikud institutsioonid. Oleks huvitav teada, kuidas Riigikohtu esimees, õiguskantsler või vabariigi president oma uut kodanikukohust täitma hakkavad.
Seaduseelnõus on ette nähtud, et anonüümse kaebuse esitamiseks on lubatud koguda erinevaid andmeid ja informatsiooni. Saame ilmselt näha, kuidas aktiivsemad seadusetäitjad hakkavad lindistama jutuajamisi, kuulama pealt kaaslasi, jälgima sotsiaalmeedia postitusi, tegema märkmeid jne. Varsti ei julge keegi enam naljagi visata, sest seintel võivad olla kõrvad ja naljal võivad olla kurvad tagajärjed. Eriti kui arvestame tänase valitsuse kavaga jõustada ka nn vihakõneseadus, mis teeb pealekaebamiseks põhjuse leidmise eriti lihtsaks ja magusaks.
Koputamisseadus tuleb peatada
Pole kahtlustki, et anonüümsete pealekaebuste soosimine soodustab madalate kirgede, viha, alatuse ja kättemaksuhimu tõusu ning ühiskonna sidususe vähenemist. Ajakirjandust suukorvistav ja tsenseeriv meediateenuste seadus on kohe-kohe vastuvõtmisel ning superandmebaas ABIS, kuhu talletatakse kõikehaarav info iga kodaniku kohta, juba loomisel.
Kaja Kallase valitsus viib meid sihikindlalt orwelliliku düstoopia suunas.
EKRE tegi ettepaneku see seaduseelnõu prügikasti saata. Meiega tuli kaasa ka Isamaa, samas kui sotsiaaldemokraadid arvasid, et seadust võib edasi arutada. Kahjuks ei olnud meil kahepeale piisavalt hääli, et hullumeelsus lõpetada. Kuid me teeme kõik, et koputamisseadus ei saaks teoks. Kui Reformierakonna, Keskerakonna ja sotside teerull peaks Riigikogust üle sõitma, peavad president ja Riigikohus selle peatama.