14.06.2021
Riigikogu EKRE fraktsiooni esimees Henn Põlluaas kommunismiohvrite memoriaali juures.
Täna, 80. aastat tagasi,14. juunil 1941, küüditatati Eestist punaokupantide relvastatud valve all 10 205 inimest Siberisse, ning kogu nende vara konfiskeeriti. Sellele ”vastutusrikkale tööle” saadeti punaarmee, hävituspataljoni, miilitsa ja NKVD üksused. Lisaks kohalikud riigireeturitest punaaktivistid. Küüditatati riigitegelasi, ametnikke, kaitseväelasi, omavalitsustegelasi, politseinikke, haritlasi, kirikuõpetajaid, erinevaid inimesi, kelles kõigis nähti ohtu nõukogude korrale. Kuid mitte ainult neid. Küüditatutest 80% olid naised ja lapsed. Kuni 16. aastasi lapsi oli üle kolme tuhande, neist kolmandik oli kuni nelja aastased väikelapsed, kelle sooritatud „nõukogudevastased kuriteod” olid kindlasti eriti rängad.
Haisvates loomavagunites, millega küüditatud inimesi transporditi, puudusid elementaarsemadki hügieenitingimused. WC asemel haigutas põrandas auk, kus tuli kõiki oma ihuvajadusi rahuldada mitmetekümnete tihedalt kokkusurutud võõraste inimeste silme all. Küüditatutele ei antud ei süüa ega tihtipeale juuagi, seetõttu hukkusid paljud teel või hullusid janu ja kuumuse tõttu. Perekonnad lahutati jõhkralt teineteisest, mehed viidi Gulagi sunnitöölaagritesse, naised ja lapsed orjatööle Kaug-Ida ja Siberi kolhoosidesse.
Justkui jõhkra ja küünilise naljana oli osadele vagunitele kirjutatud vene keeles suurelt „vabatahtlikud” ja näiteks neil naistel, kes saabusid Novosibirskisse nõuti allkirja tekstile, mis kuulutas, et nad olevatki vabatahtlikult, tervelt 20 aastaks, Siberisse tulnud.
Küüditatuist suri nälja ja ebainimlike elutingimuste tõttu esimese aastaga kokku pea 60%, ainult üksikutel neist õnnestus vene terrorirežiimi kiuste siiski ellu jääda ning hiljem kodumaale naasta. Küüditatud meestest hukkus või hukati surmalaagrites üle 90 protsendi.
Samaaegselt toimusid küüditamised ka Lätis ja Leedus. Osadele Lätist küüditatutele jäi sõit üsna lühikeseks – Pihkva raudteejaamas olevat leitud raudteevagunid surnuks tulistatud läti naiste ja lastega.
Venemaa eestlased olid selleks ajaks üle elanud juba kaks suurküüditamist, esimese 1929. ja teise 1937. aastal. Sama tragöödia puudutas ka karjalasi ja ingerlasi ning kõiki teisi soome sugu rahvaid Nõukogude Liidus.
EK(b)P Petserimaa komitee küüditamisaruandes kirjutati, et järgneva päeva õhtul olevat olnud: „kõik väga väsinud unetust ööst ja tööst, kuid meeleolu oli reibas ja kõik olid valmis täitma ükskõik millist uut ülesannet!” Küüditamisel osalenud Kaarel Ird, kommunist ja hilisem tuntud Tartu teatrilavastaja, teatas järgmisel hommikul oma allesjäänud kolleegidele, et ta on surmväsinud, sest pidi terve öö “sõnnikut vedama”.
Samal aastal plaanis olnud kahte veelgi suuremat küüditamist ei jõudnud NKVD õnneks Eestis enam korraldada. Saaremaal viidi teine küüditamine suve lõpul osaliselt küll läbi, kuid ära viidavad arreteeritud vabastati pealetungivate Saksa vägede ja Eesti vabadusvõitlejate poolt. Otsustades selle järgi, millega kommunistid Saaremaal hakkama said, pidanuks teine ja kolmas laine olema märksa ulatuslikumad kui esimene. Eestlaste, kui rahvuse lõplik hävitamine oli tõsiselt ette võetud. See aga, mis enne sõja puhkemist pooleli jäi jätkus täistuuridel peale sõda, kui Eesti taas kommunistliku okupatsiooni all ägas.
Bolševike poolt kukutatud ja kohutavaks repressiivaparaadiks tituleeritud tsaarivalitsuse karistussüsteem ei saavutanud iialgi sellist ulatust ega ebainimlikkust, mis saavutati Nõukogude Liidus. Massilised hukkamised, koonduslaagrid ja küüditamised olid enne bolševikke täiesti tundmatud. Ebasoovitavaid isikuid saadeti küll maalt välja ja Siberisse asumisele, kuid Sibergi oli vaid lihtsalt eemalolek, kuhu paljud asumisele saadetud sõitsid luksuslikult lausa rongi esimeses klassis. Ka tsaarivõimu verivaenlasi, revolutsionääre, kes olid tsaarile juba seitse atendaadikatset sooritanud, ei koheldud teistest sugugi halvemini. Nõukogude korra ja Gulagi surmalaagrite looja Vladimir Iljitš Lenin, kirjutas näiteks Siberi asumiselt oma emale, et elujärg on tal üldiselt hea, ainult et koduabilist on siin raske leida.
Maailma jõhkraim, bolševike koonduslaagrite süsteem, mis 1929. aastast on tuntud Gulagi nime all ja kus hoiti vangis ning hävitati ebainimlikult kümneid miljoneid süütuid inimesi, rajati 1918. aastal, kohe peale tsaarivalitsuse kukutamist. Bolševikud kutsusid Tsaari-Venemaad rahvaste vanglaks, kuid kommunistlik Venemaa oli lisaks sellele lausa rahvaste tapamaja. Ainuüksi oma kodanikke hävitati Nõukogude Liidus 65 miljonit, teiste, okupeeritud riikide kodanikest rääkimata. Tšekaa (NKVD eelkäia) viis sisse pantvangide võtmise – kui ei õnnestunud arreteerida isik keda jälitati, arreteeriti jälitatava perekonnaliikmed, kes seejärel hukati.
Venemaa kommunistlik režiim ei kasutanud inimeste hukkamiseks gaasikambreid – vange piinati, näljutati, lasti külmuda surnuks, tapeti ülejõu käiva orjatööga, mõrvati kuklalaskudega jne. Kommunistlike timukate fantaasial ei olnud piiri. Siit said inspiratsiooni ja väljaõpet ka natsid enda repressiivaparaadi ja koonduslaagrite ülesehitamiseks. Aleksander Solženitsen kirjutas, et vangide massiliseks hukkamiseks kasutati isegi selleks spetsiaalselt valmistatud avatava põhjaga praame, millese laaditud tuhanded vangid uputati lihtsalt elusalt merre. Iseloomulik on, et kõigis vangilaagrites lasti kriminaalkurjategijail – röövlitel, mõrtsukatel ja varastel – takistamatult jõhkrutseda ja julmalt terroriseerida poliitvange.
Natside inimsusevastastest kuritegudest ja nende ohvritest räägitakse jätkuvalt, kuid kommunismikuriteod on tänaseni nendega võrdväärseks tunnistamata ja kommunistlikud kurjategijad karistamata. Ometi hukkus terves maailmas kommunistide käe läbi ligi viisteist korda rohkem inimesi. Nende kannatuste eest ei ole mitte keegi vabandanud ega ole seda kompenseerinud. Venemaa õigustab kõiki oma inimsusevastaseid kuritegusid tänaseni. Massimõrvarist Stalin on taas suurde ausse tõstetud. Kahetsusväärsel kombel on ka taasiseseisvunud Eestis oma tegude eest pidanud vastutama vaid üksikud punakurjategijad. Pole imestadagi, sest lustratsiooni, nagu teistes Ida- Euroopa riikides, Eestis ei toimunud.
14. juunil 1941 oleks pidanud viimaselegi Eesti kommunistist optimistile, kes siiski punavõimudelt naiivselt midagi head lootis, olema selge, et bolševikes ei ole alles raasugi inimlikkusest. Arreteerimised ja inimeste kadumised olid kestnud juba aasta aega. Nüüd, kui mindi juba laste ja naiste kallale, oli kõikidele teistele selge, et bolševik, kelles 1917. aasta revolutsioon äratas tõelise metsalise, on toores ja verejanuline asiaat, kes armastab hävitada, lagastada, riisuda ja tappa ning et ühtki eestlast ei säästeta – kõik hävitatakse aja jooksul. Paraku teame, et see ja isegi järgmiste aastakümnete koledused ei suutnud terve hulga punaste kollaborantide silmi avada ja kuritegelikku okupoatsioonivõimu teeniti andunult kuni selle kokkuvarisemiseni 1991. aastal.
Informatsioon toimunust jõudis loomulikult koheselt ka lääneriikide kõrvu. Kuigi tegemist oli kõikide rahvusvaheliste normide ja lepingute räige rikkumisega, ei järgnenud sealtpoolt mingit reageeringut ega avalikku hukkamõistu. Jällegi oli Venemaale kõik lubatud.
Küüditamine oli viimaseks pisaraks eestlaste kannatustekarikas. Eestis algas nn. Suvesõda. Metsavendadeks läksid tuhanded mehed, kes puudulikule relvastusele vaatamata võitlesid terroristliku ja ebainimliku Vene okupatsioonirežiimiga, tehes seda, mis oleks olnud iseseisva riigi esmakohus: kaitsta ennast ja oma kodanikke. Nüüd oleks kulunud hädasti ära kaitseliitlaste relvad, mis Laidoneri korraldusel olid aga vaenajatele ära antud. Kasutusel olid jahipüssid, isiklikud relvad ja üleüldse kõik, mis vähegi saadaval. Relvi ja torugranaate valmistati ise ja hangiti rünnakutega vaenlase salkade, Punaarmee üksuste, miilitsa ja NKVD vastu.
Peaaegu üleöö muutsid metsad kohati rahvarohkemakski kui külad – sinna põgeneti uute repressioonide kartuses tervete perede ja talude kaupa. Eesti Omakaitse arhiiviandmete põhjal tegutses 1941. aasta suvel Eestis u. 380 metsavendade võitlusgruppi, kuhu kuulus 10 000 – 15 000 meest. Nende toetajate ja varustajate hulk oli aga kümnetes kordades suurem. Ainuüksi Võrumaal tegutses 150 relvastatud metsavendade võitlusrühma.
See oli kahtlemata terve rahva sõda, millega Eesti rahvas andis oma hinnangu Pätsi/Laidoneri alistumispoliitikale, mille tulemusel ei olnud eesti meestel võimalik oma kodumaad kaitsta Eesti mundris. Suvesõda on vaieldamatu tõestus eestlaste vankumatust soovist vastu hakata idast tulnud anastajale ja võidelda oma riigi ja vabaduse eest. Samamoodi hilisem eesti meeste võitlus pealetungivatele punahordidele nii Saksa kui Soome sõjaväes.
Suvesõja sündmused kummutavad kõik Nõukogude Liidu ja Venemaa valelikud väited, nagu oleks Eesti rahvas ise tahtnud sõlmida vastastiku abistamise ehk baaside lepingut ja vabatahtlikult astuda Nõukogude Liidu koosseisu. Suvesõda peseb maha ka kogu selle alanduse ja häbi, millesse Päts ja Laidoner oma mittevastuhakuga Eesti riigi ja rahva jätsid, alistudes kuulekalt Stalini santaažile ja valedele. Öeldakse, et iga rahvas väärib oma juhte. Eesti rahvas näitas Suvesõjas, et ta väärib paremat. Äge võitlus üle terve maa kestis ligi 3,5 kuud. Saksa vägede tulekuks oli suur osa Eestist punaokupantidest juba vabastatud.
Me ei unusta oma rahva kannatusi, kõike seda ebainimlikkust ja jõhkrust kunagi. Me ei andesta seda mitte iialgi. Uut hääletut alistumist ei tule!
Henn Põlluaas
Riigikogu EKRE fraktsiooni esimees