Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Henn Põlluaas: Maarjamäe memoriaal tuleks korda teha ja muuta see Vabadusmonumendiks

-
08.09.2020
Maarjamäe memoriaal
© Wikipedia

Viimasel ajal on tõstatunud üles amortiseerunud ja kohati juba ohtlikus seisukorras oleva nõukogude ajal ehitatud Maarjamäe memoriaali küsimus.

Tegemist on arhitektuurselt kõrgetasemelise ja kauni objektiga, mille on loonud tuntud eesti arhitektid, kunstnikud ja insenerid. Obelisk valmis 1960. aastal ja selle autorid olid arhitekt Mart Port ja skulptor Lembit Tolli. Kompleksis on kahel pool tribüünid, keskel tseremooniaväljak, mille kujundasid 1975. aastal arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik Jüri Palm, insener Vello Hüdsi. Kahju oleks sellisel asjal laguneda lasta või see hoopiski maha lammutada. Samas ei tule selle algsel, kommunistlikust ideoloogiast kantud kujul, taastamine kõne allagi. Kuid taastada see kahtlemata tuleks. Kuidas ja millisena?

Meil on Vabaduse platsil Vabadussõja ausammas ja Maarjamäel uus, suurejooneline kommunismiohvrite memoriaal, kuid puudub Eesti vabadusele pühendatud keskne mälestusmärk. Memoriaali on üsna lihtsalt võimalik korda teha ja ümber kujundada vabadusmemoriaaliks, kus elegantne obelisk kujutaks endast vabadussammast ning kus oleks võimalik korraldada ka üritusi ja riiklikke tseremooniaid.

Objektidele uue tähenduse ja sisu andmine ei ole ajaloos midagi ennekuulmatut, see rõhutaks just meie võitja-, mitte kannatajaoreooli, ja Maarjamäe memoriaali puhul on selle teostamine üsnagi lihtne. Väga hästi on küsimust käsitletud Anni Martini magistritöös, milles keskendutaksegi Maarjamäe memoriaali tähendusväljadele ja nende muutmise võimalikkusele.

1975. aastal rajatud memoriaali juures õnnestus toonastel autoritel vältida traditsioonilist nõukogulikku paatoslikkust, sümboolikat ja figuraalseid kompositsioone. Memoriaali ehitus jäi omal ajal pooleli ja seda ei võetudki okupatsioonivõimude poolt püsivalt kasutusele. Toimusid vaid mõned üksikud väiksemad üritused. Seetõttu puuduvad sellel avalikkuses kinnistunud negatiivsed seosed okupatsiooniaja kommunistliku propaganda ja ideoloogiaga. Möödasõitjatele oli ja on ta pigem kaunis maastikuarhitektuuriline objekt ja Pirita tee kujunduselement. Rahvasuus kutsuti mere ääres kahel pool teed olevaid objekti nähtavaid osi Soome silla ehituse alustuseks.

Huvitaval kombel ei üritanudki nõukogude okupatsioonirežiim siduda Maarjamäe memoriaali, mis oli mõeldud kui mälestusmärk “neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest” mingi konkreetse sovjetliku sündmuse või isikutega. Maarjamäele oli peale sõda küll toodud Naissaarelt nõukogude mereväelaste ja fabritseeritud kangelase Nikonovi sargad, kuid need olid täidetud suvalise rämpsu ja loomakontidega ning nende monumentaalse afišeerimiseni ei jõutudki.

See-eest on aga memoriaali asukohta maetud 1941. aasta juulis maha lastud eesti lendureid, metsavendi ning Erna rühma liikmeid. Seal asub ka saksa sõdurite kalmistu, millest osa jäi ehitise alla. Memoriaali taga, uue ja vana vahel, on langenud vabadusvõitlejate mälestuskivi, kus korraldatakse igal aastal mälestusüritusi ja viiakse pärgi. Sisuliselt kannab vana memoriaal ja selle asukoht seetõttu hoopiski teist sõnumit – ta on kui mälestusmärk bolševismi ja kommunismi vastu ning tõeliselt Eesti vabaduse eest võidelnuile.

Vähemalt korra üritati peale taasiseseisvumist võtta memoriaal kasutusele ka meie endi tähtsündmuste tähistamise kohana. 31. augustil 1994 tähistati memoriaalis Vene vägede väljaviimist Eestist. Kõne pidasid president Lennart Meri ja piiskop Einar Soone. Piduliku tseremoonia lõpetuseks laulis Tõnis Mägi oma võimsa laulu „Looja kaitse Maarjamaad“. Juba ainuüksi see mälestusväärne üritus andis memoriaalile uue narratiivi, kuid millegipärast ei kujundatud sellest uut tseremoniaalkohta ega traditsiooni. Mille või kelle taha see jäi, ei ole siinkirjutajale teada.

Maarjamäele uue, kommunismiohvrite ja represseeritute memoriaali avamisega on Eestis koht, kus meil on võimalik mälestada stalinlike repressioonide läbi kannatanuid ja neis hukkunuid. Koht, kuhu viia lilli ja süüdata küünal oma arreteeritud, küüditatud, maha lastud või teadmata kadunud perekonnaliikmete ja rahvuskaaslaste mälestamiseks. Repliigina mainin, et vahetult selle kõrvale jalgpallihalli rajamine on kohatu ja sobimatu. Kahjuks puudub meil aga koht, kus meenutada ja tähistada meie riikliku iseseisvust, vabadust, laulvat revolutsiooni ja meie imelist taasiseseisvumist. Vana memoriaali kasutuselevõtmisega saaksime sellise koha luua üsnagi mõistlike kulutustega.

Võrreldes teiste riikidega, kasvõi Soome, Läti ja Leeduga, oleme selles suhtes erandlikud. Eesti on üldse üks väheseid riike maailmas, kus puudub Vabadusemonument. Viimatimainitutest on kõige võimsam monument Riias, mis jäi imekombel isegi vene ajal puutumata. Enne sõda korraldati Eestis küll mitmeid konkursse, kuid Vabadussammas jäi kahjuks püstitamata. 2009. aastal Tallinnas, Vabaduse platsil avatud Vabadussõja võidusammas on mälestusmärk Eesti Vabadussõjas saavutatud võidule. Selle juures viiakse läbi küll erinevaid tseremooniaid, kuid oma konkreetse tähenduse tõttu ta Vabadusesammast asendada ei saa ega ole selleks mõeldudki.

Teeme Maarjamäe vana memoriaali korda ja kujundame selle ümber enda soovide ja vajaduse kohaselt Vabadusememoriaaliks ning ühendame selle uue memoriaaliga, sidudes need nii kunstiliselt kui maastikuliselt ühte. Kokku moodustuks tõeliselt võimas, kaunis ja suurejooneline kompleks, mis ühendaks endas kõik selle, mida me vajame oma mineviku, oleviku ja tuleviku meelespidamiseks, austamiseks, tähistamiseks ja kõige selle üle uhked olemiseks. Vägagi sobivalt asub selle kõrval, Maarjamäe lossis, ka Ajaloomuuseum.

Teeme ära! Eesti väärib ja vajab Vabadusemonumenti.

Henn Põlluaas
Riigikogu esimees