10.12.2018
Riigikogu esimees Henn Põlluaas.
Riigikogu liige Henn Põlluaas võtab vaatluse alla Abhaasia eestlaste kodukondsusküsimustest alguses saanud vaidlused optantide ja topeltkodakondsuse ümber ning sellest tingitud poliitilised vangerdused ühe kindla poliitiku asjus.
“Viimastel aastatel on Piirivalve- ja Politseiamet (PPA) asunud sünnijärgsetelt Eesti kodanikelt kodakondsust ära võtma. Küsimus on vastavalt Tartu Rahule Venemaal tsaariajal elavatele eestlastele ehk optantidele ja nende järeltulijatele antud sünnijärgsest kodakondsusest.
Sünnijärgse kodakondsuse puhul kehtib põhimõte, et laps omandab sünniga Eesti kodakondsuse, kui vähemalt üks tema vanematest on sel ajal Eesti kodakondsuses. Optantide näol on tegemist isikutega, kes olid lahkunud tsaariajal Eestist Venemaale enne Eesti Vabariigi loomist 1918. aastal, ei elanud Eesti Vabariigi loomise ajal Eestis ning seetõttu Eesti kodakondsust automaatselt ei omandanud. Neil tekkis võimalus taotleda kodakondsust optsiooni teel peale Tartu rahulepingu sõlmimist.
Optsiooni korras kodakondsuse saamiseks pidi isik esitama taotluse ja saama kodakondsustunnistuse. Neid tunnistusi väljastas Eesti mitmel pool üle Nõukogude Liidu, aga ka passe, näiteks Gruusias. Kõnealuseid isikuid oli palju ja nende õigust kodakondsusele tunnistati nii enne sõda kui peale taasiseseisvumist. 2002. aastal kinnitas halduskohus üle, et kõik optantide järeltulijad tuleb lugeda Eesti kodanikeks.
2016. aastal asus aga PPA millegipärast seisukohale, et kui isik Eestisse elama ei asunud, siis ta Eesti kodanikuks ei saanud. Selline nõue ei tulene ei Tartu rahulepingust ega mitte ühestki teisest dokumendist. Tartu rahuleping ütles, et optandid on kohustatud aasta jooksul Venemaalt lahkuma, kuid ei sätestanud, et mittetulemise puhul jäädakse kodakondsusest ilma.
Siseminister Karl Einbundi 8. septembri 1922. aasta otsus luges igatahes kõik „Venemaalt ärasõitmata jäänud optandid Eesti kodakondsuses olevateks”. Otsus tulenes Nõukogude Liidu poolt tehtavatest takistustest, mistõttu ei olnud tuhandetel eestlastel lihtsalt võimalik Venemaalt lahkuda.
PPA optante ja nende järglasi enam sünnijärgseteks kodanikeks ei loe ja on hakanud neilt, kes kodakondsuse olid juba saanud, seda ära võtma, kui passide kehtivusaeg hakkas läbi saama. Sünnijärgne kodakondsus on tahetud võtta ka isikutelt, kelle esivanemad toona Venemaal ei elanudki. Näiteks Abhaasia eestlastelt, kellele Venemaalt lahkumise nõue ei oleks saanudki laieneda, sest nad elasid hoopiski Gruusias, mis oli iseseisev, Eesti poolt tunnustatud riik.
Siseminister Andres Anvelt on seda seletanud asjaoluga, et: „Aastatel 2002 kuni 2014 tuli Eesti välisesindustesse, enamasti Venemaal, pea 40 000 inimest. Nad kõik ei ole optantidega seotud, tegeleti lihtsalt õngitsemisega. Prooviti leida mitmesuguseid õiguslikke põhjuseid, et Eesti kodakondsus saada.“ Loomulikult tuleb õngitsejad tagasi lükata, kuid see ei selgita, miks hakati tõrjuma sünnijärgseid eestlasi ja nende lapsi.
Mingil kombel saadi 2018. aastal sünnijärgsete kodanike tõrjumisele taha isegi Riigikohus, kes võttis aluseks põhjenduse, mille kohaselt olid Eesti kodanikud vaid need, kes tulid aasta jooksul Venemaalt Eestisse. Siseminister Einbundi otsust Riigikohtu lahendis isegi ei mainita.
Abhaasia eestlasi kõnealune otsus ei puuduta, kuid sellele vaatamata PPA neid sünnijärgsete kodanikena ei tunnista. Keegi ei tea täpselt, kui palju optantide järglasi Venemaal veel täna on, kuid me peame suhtuma neisse kui sünnijärgsetesse eestlastesse. Abhaasiast on umbes tuhat eestlast siia jõudnud, umbes kolmsada on veel seal.
Reformierakond esitas justkui nende kaitseks topeltkodakondsuse legaliseerimise eelnõu, kuid Abhaasia eestlased ja optandid seda ei vaja, neil on tegelikult õigus sünnijärgsele kodakondsusele niigi olemas. See tuleb vaid ära vormistada. Reformierakonna kava lööks aga uppi kogu meie senise kodakondsuspoliitika. Kodakondsus ei anna mitte ainult õigusi ja hüvesid, vaid tekitab ka kohustusi, mille suhtes valikuvabadus puudub.
Millise riigi huve esindab näiteks minister, kes peab läbirääkimisi mõlema riigiga, kelle kodanik ta on, kumbale poole keerab relvatoru sõdur, kui sõjas ta mõlemad kodumaad, kellele ollakse lojaalne ja keda reedetakse? Pole ime, et topeltkodakondsus Eestis ja enamikes riikides keelatud on. Kuigi Reformierakonna eelnõu välistab topeltkodakondsuse Venemaaga, ei pruugi seda välista nende riikide seadused, kellega topeltkodakondsus lubatakse ning läbi selle võivad tekkida lausa kolmikkodakondsusega isikud ning jõuda Riigikokku ja valitsusse. Me ei tea tänagi kas ja kuipalju meil seal vene kodanikke on, sest Venemaa meile oma kodanike kohta andmeid ei anna.
Kurioosne on lugu aga Andres Anvelti enda kodakondsusega, kes sai selle naturalisatsiooni korras 1992. aastal. Tema vanaisad, aktiivselt Eesti Vabariigi vastu võidelnud kommunistid Richard Majak ja Jaan Anvelt olid nõukogude kodanikud. Nende abikaasad Linda-Maria Põder ja Alice Stein-Anvelt olid Eesti kodanikud, kuid nad kaotasid selle abielludes Venemaal, peale Eestist lahkumist. Nimelt sätestas seadus, et välismaalasega abiellunud Eesti naiskodanik loetakse kodakondsusest vabastatuks, kui ta ei esita abiellumise päevast kahe nädala jooksul avaldust Eesti kodakondsusesse jäämiseks. PPA kinnitusel kõnealuste isikute avaldusi Eesti arhiivides pole.
Teades nende sügavat eestivaenulikkust ja Nõukogude Liidu olusid, ei ole mõeldavgi, et Linda-Maria Põder ja Alice Stein-Anvelt ei võtnud endale Nõukogude kodakondsust. Andres Anvelti mõlemad vanemad Jaan ja Rosa sündisid juba Nõukogude Liidus, vastavalt 1936. ja 1934. aastal. Seega puudub Anveltil seaduslik õigus sünnijärgse kodakondsuse saamiseks.
2017. aastal vormistati Andres Anvelt aga kõigest hoolimata sünnijärgseks kodanikuks. Vassiti veel, kas seda tegid ametnikud omal algatusel või ministri tahtel. Ja seda ilma ühegi dokumendita, mis tõendaks õigust sellele, samas kui teistelt nõutakse, et nad tõendaksid oma õigust kodakondsusele viimastegi pisiasjadeni koos kõikide asjassepuutuvate dokumentidega.
Siseministeerium teatas, et kuna arhiivist ei leitud Anvelti vanaema Alice Stein-Anvelt Eesti kodakondsusest loobumise avaldust, siis olevat tegemist sünnijärgse kodanikuga. Kuid see ei ole üldse oluline. Oluline on, et ei leitud tema Eesti kodakondsusesse jäämise avaldust, mille ta oleks kodakondsusseaduse põhjal pidanud esitama. Märgiline on, et Anvelti alluvuses olev PPA on juba aastaid tõestanud, kuidas ministriga täpselt samasuguse põlvnemisega inimesed
ei ole sünnijärgsed kodanikud.
On teada mitmeid juhtumeid, kus analoogsel põhjusel keelduti sünnijärgse kodakondsuse vormistamisest. Tuleb välja, et teatud isikud on võrdsemad kui teised ja neile Eesti seadused ei kehti. Õigetel sünnijärgsetel kodanikel kodakondsust ära võtta ei saa, kuid säte ei kehti Anvelti kohta, sest tema sünnijärgne kodakondsus on saadud teadlikult oma ametipositsiooni ära kasutades ja valedel alustel. Kui see tühistada, jääks talle naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus alles.
Mida aeg edasi, seda segasemaks olukord läheb. Nüüd on Anvelt tulnud välja eelnõuga, mille järgi ekslikul alusel sünnijärgse Eesti kodakondsuse saanud inimeste kodakondsus loetakse jätkunuks tingimusteta ja nad ei pea edaspidi tõendama teisest kodakondsusest loobumist kui see neil on. Ehk teisisõnu, kui vastav seadus vastu võetakse, siis sisuliselt legaliseeritakse topeltkodakondsus, mida sotsid on ka varem toetanud. Väidetavalt tehakse seda sünnijärgse kodakondsuse saanud Abhaasia eestlaste olukorra lahendamiseks. Tegelikkus on ilmselt märksa triviaalsem ja hullem.
„Eksliku kodakondsuse andmine oli riigi, mitte selle inimese viga, ning me peame selle olukorra heastama. Riik ei tohi luua ebaõiglust,“ sõnas Anvelt, kelle suhtes tehti viga teadlikult ja tahtlikult. Tegemist on eriti küünilise sammu ja huvide konfliktiga, sest seadus legaliseeriks ka Anvelti enda „ekslikult“ saadud sünnijärgse kodakondsuse. Optandid, Abhaasia eestlased ja nende lapsed pühkigu tulevikus aga endiselt Eesti sünnijärgsest kodakondsusest suud puhtaks.
Ma ei tea, kas on tõepõhja spekulatsioonidel, et Anveltil oli sünnijärgset kodakondsust vaja selleks, et tal on ambitsioon saada presidendiks. Naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus selleks igatahes võimalust ei anna. Tundub aga, et tõepõhi on all ütlusel: eesmärk pühitseb abinõud.”