Henn Põlluaas: Möödub kümme aastat rahvuskonservatiivse liikumise loomisest

Tänavu möödub kümme aastat Eesti Rahvusliku Liikumise (ERL) loomisest. ERL ise on küll ajalooks saanud, kuid mõjutab sellele vaatamata Eesti poliitmaastikku ja ühiskonna arenguid olulisel määral. ERL-i seisukohti ja aateid viib edasi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kelle liikmete ja juhtide seas on suur hulk ERL-i taustaga inimesi.

ERL oli liikumine, mille eesmärk oli kodanike aktiviseerimine ja kaasamine demokraatliku ühiskonna teostamisse, et tagada iseseisva Eesti riigi püsimajäämine ning areng rahvusriigina. ERL tegutses aastatel 2006-2012 aktiivselt ja silmapaistvalt ning sinna kuulus ligi 250 liiget. Liikumise juhiks jõudsid olla Anti Teraväe, Henn Põlluaas, Martin Helme ja Aivar Koitla.

Pärast seda, kui Juhan Partsi valitsus võttis vägivaldselt maha Lihulasse rajatud ausamba Teises maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnud meestele, süvenes ühiskonnas arusaam, et Eesti ei ole selline, nagu me seda taasiseseisvumise alguses olime soovinud. Öö varjus toimunud Lihula ausamba äraviimine, seda kaitsnud inimestele gaasi näkku laskmine ja politseikoerte kallale ässitamine oli paljudele viimaseks piisaks. Suurt pahameelt tekitasid ka valitsuse ning eriti peaminister Partsi ja välisminister Ojulandi väited, et tegemist olevat olnud natsiausambaga.

Samal ajal, olles vastandunud oma rahvale ja võtnud Kremli positsiooni Teise maailmasõja ja eesti meeste võitluse osas, lasti takistamatult tegutseda venemeelsetel jõududel, kelle eestvedamisel võtsid Tõnismäel hoogu nõukogude okupatsiooni ülistavad ja üha räigemaks muutuvad provokatiivsed massiüritused, mis päädisid pronksiööga. Just sellised tendentsid tõid ka minu poliitikasse, sest Lihula ausammas oli kaudselt ka ausammas minu isale, kes oli soomepoiss ja osales 1944. aastal Eesti kaitselahingutes. Käisime abikaasa ja lastega selle pidulikul avamisel ja nüüd sõimas meie enda valitsus minu isa ja teisi Eesti vabadusvõitlejaid natsideks. See ei võinud enam nii jätkuda.

Teisaldada pronkssõdur!

2006. aasta kevadel ilmus ajalehtedes Sakala ja Võrumaa Teataja artikkel, milles Ain Saar (Eesti iseseisvuse eest seisnud Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni nr 1 asutajaliige ja Eesti Kongressi saadik) ja Aavo Savitsch (VSNK nr 1 ja ERSP liige) teatasid, et peavad vajalikuks avardada Eesti poliitilist maastikku uue liikumise näol. Üleskutse langes viljakale pinnasele.

Järgnevatel nädalatel kutsusuti rahvuslasi-patrioote liituma uue liikumisega ning võeti auasjaks kõrvaldada Tallinna kesklinnast pronkssõdur, mida ümbritsesid Vene saatkonnast orkestreeritavad Eesti-vaenulikud ja üha hoogustuvad Eesti-vastased aktsioonid. 20. mail korraldati Tõnismäel meeleavaldus, millega nõuti valitsuse sekkumist, Vene saatkonna ja Öise Vahtkonna ässitustegevuse lõpetamist ning pronkssõduri teisaldamist. Postimehe sõnul kogunes pronkssõduri juurde ligi tuhat inimest. Ka hiljem korraldati seal terve rida protestiaktsioone ja juhiti tähelepanu sellele, et punaarmeelane on eesti rahva jaoks okupant, küüditaja, piinaja, mõrtsukas ja vägistaja.

1. juulil toimus Jõgevamaal Puurmani kultuurikeskuses Eesti Rahvusliku Liikumise ametlik asutamiskoosolek. Ligi sajast liikmeks astunud inimesest tuli kohale veidi üle kolmandiku, lisaks tosinkond külalist. Valiti juhatus ja peeti plaane edasiseks tegevuseks. See oli märgilise tähtsusega sündmus.

Nagu EKRE-gi, nii valati ka ERL pea kohe üle laimu ja süüdistustega. Toon ühe näite: liikumine tervitas Vene presidendi kutset koondada etnilised venelased nende ajaloolisele kodumaale ning kutsus valitsust üles aitama sellele kaasa reimmigratsioonifondi taastamisega. Samuti leiti, et iga rahvas peakski elama oma põlisel kodumaal, kus neil on kõige parem. Ajakirjanik Samuel Golomb esitas selle peale kuriteoavalduse, milles süüdistas ERL-i sotsiaalse ja rahvastevahelise vaenu õhutamises ning küüditamise kavatsuses. ERL märkis vastuses, et ei ole kunagi propageerinud inimeste vägivaldset väljasaatmist ning süüdistustel ei ole alust. Nii KAPO kui politsei keeldusid kriminaalmenetluse alustamisest. Valitsus ettepanekut ei toetanud ja Putin eelistab siiani kasutada teistes riikides elavaid nn kaasmaalasi viienda kolonnina ja soovi korral ka ettekäändena, et tulla neid tankidega „kaitsma“.

Eesõigus eesti keelele ja kultuurile

Oma tegevusaastate jooksul tegi ERL palju erinevaid avaldusi ja pöördumisi, korraldas konverentse, meeleavaldusi, pikette ning ühisüritusi koos naaberriikide Soome, Läti ja Leedu rahvuslikult meelestatud organisatsioonidega. Võib öelda, et ERL oli sel perioodil kõige aktiivsem ühiskondlik-poliitiline organisatsioon Eestis. Tehti ettepanek kuulutada riiklikuks pühaks 28. juuni, mil toimus rahvahääletus Eesti Vabariigi taastamiseks järjepidevuse alusel, tühistada Eestile kahjulik piirilepe ja korraldada sel teemal rahvahääletus, nõuda Venemaalt okupatsioonikompensatsiooni tasumist, kehtestada presidendi otsevalimine, kaotada häälte ülekandumine, lihtsustada eestivaenulike ja kurjategijatest mittekodanike riigist väljasaatmist jne. Rõhutati, et Euroopa Liidust pealesurutav multikulti- ja sallivuspropaganda ei tohi muuta Eestit vaid geograafiliseks mõisteks, kus eesti keelel, kultuuril ja rahvusel pole arenemiseks eesõigust.

Meeldejäävamatest ettevõtmistest võiks mainida 2006. aasta septembris korraldatud suurt kõnekoosolekut Estonia ees, millega meenutati 1944. aasta sündmusi. Võeti vastu pöördumine, millega toetati Teises maailmasõjas kommunismi vastu võidelnute võrdsustamist Vabadussõjast osavõtnutega. Häbiväärsel kombel ei ole seda tehtud tänaseni. Õiguskantsler Ülle Madise väidab, et Eesti riik ei võlgne neile midagi, sest munder oli vale. Munder võis ju vale olla, kuid vaenlane oli õige, ja selge on, et ükski eestlane ei võidelnud Hitleri ega Suur-Saksamaa eest. Võideldi Eesti peaministri, presidendi ülesandeid täitnud Jüri Uluotsa üleskutsel ja Eesti eest.

2006. aasta 14. oktoobril kogunes ERL-i üldkogu, millel kinnitati programm, mis rõhutas, et Eesti on ainus koht maailmas, kus eestlastel kui põlisrahval on eelisõigus ja kohustus luua tingimused oma rahvuse, keele ja kultuuri kestvaks arenguks ning rahvuslikuks julgeolekuks ning Eesti riigi ülesanne on tagada nende kohustuste täitmine. Programm sai hiljem aluseks ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programmile.

ERL protesteeris rahvastikuminister Paul-Erik Rummo ja Urve Palo juhtimisel välja töötatud integratsiooniprogrammi vastu, mis muuhulgas soovitas võtta kiirendatud korras kodanikeks kõik siin elavad isikud, ehk ka need, kes ei ole olnud ise sellest huvitatud, kes ei taha täita tingimusi või kelle lojaalsus Eestile on kaheldav. ERL soovitas käivitada desovetiseerimise ja dekoloniseerimise poliitika, seda läbikukkunud integratsioonipoliitika asemel, millele raisati poolteist miljardit krooni. Ühtlasi tõdeti, et valitsus loob uue integratsioonikavaga hoopis venestamisprogrammi, mida peaks hakkama uurima KAPO. Rahvastikuminister Palo toetas ERL-i ettepanekuid omavahelisel kohtumisel. Ta kinnitas, et on samuti rahvuslikult mõtlev inimene ja et kava ei ole veel heaks kiidetud. Ta lubas kaasata ERL-i liikmed selle töögruppi. Lubadus osutus valeks. Õhtustes uudistes hoidis Urve Palo pead kinni ja rääkis, kui kohutavaid inimesi (pidades silmas rahvuslasi) meil leidub.

Sada tuhat allkirja

Märtsiküüditamise aastapäeval 2007 viisid ERL-i juhatuse liikmed Jüri Böhm ja Henn Põlluaas Tõnismäele kommunismiohvrite mälestuseks ja pronkssõduri tõelisele tähendusele viitamiseks sümboolse okastraadist pärja, millel olid ahelad ja kiri „Eesti rahva mõrtsukatele“. Tõnismäel aastapäeva tähistanud venelased tungisid pärja toojatele kallale, püüdsid pärga ära kiskuda, rebisid sellel oleva kirja ja lindid puruks ning sõimasid eestlasi fašistideks. Politsei erirühm sekkus meie kaitseks ja lasi ERL-i liikmetel asetada pärja kuju jalamile. Järgnes rünnak, mis küll vaigistati kiirelt kumminuiadega, kuid tekkinud segaduse käigus jõudsid politseiahelikust läbi tunginud kremlimeelsed Öise Vahtkonna aktivistid pärja ära varastada. Politsei pidas kinni kaks kallaletungijat, kelle vastu alustati kriminaalmenetlust, kuid karistust neile ei järgnenud. Hiljem viis ERL monumendi juurde uue okastraatpärja, mis samuti ära varastati. Ülejäänud traadikera on mul tänaseni kodus tallel.

Aprillis 2007 vallandusid Tallinnas ja Ida-Virumaal nn pronksirahutused, milles osales mitu tuhat venelast. Peale esialgset peataolekut suruti mäss maha. Märgilise tähendusega oli see, et siinne Vene kultuuri- ja ärieliit märatsejaid hukka ei mõistnud. Pärast pronksiööd alustas ERL internetis allkirjade kogumist Edgar Savisaare vastu, kes õigustas pronksiöö „kangelasi“ ja süüdistas kõiges hoopis valitsust. Kümne päevaga koguti ligi sada tuhat allkirja. Pöördumine rõhutas, et ajal, mil Eesti rahvas peab toetama valitsust ja riiki ning mõistma kategooriliselt hukka mitu ööd kestnud vaenulike jõudude märatsemisi, tegeleb Tallinna linnapea Eesti riigiesindajate mustamise ning marodööride õigustamisega ning nõudis Savisaare tagasiastumist.

Savisaar teatas, et allkirja andnud isikud ei ole tema valijad ja keeldus linnapea kohalt tagasi astumast. Kuigi nii peaminister Ansip kui president Ilves ähvardasid korrarikkujaid karmilt karistada, mõisteti mässu ninamehed, kes olid kutsunud oma kaasmaalasi Eesti Vabariiki kukutama, lõpptulemusena õigeks ja neile maksti kinnipidamise eest hoopis kopsakas valuraha. Niisugune eestlaste õiglustunnet riivav ja alandav samm tekitas rahvas suurt pettumust ja pahameelt riigivõimu suhtes. Pronksiööde käigus tekkinud küünarnukitunne asendus veelgi suurema võõrandumisega. 2010. aastal esitas ERL reformierakondlikule Tartu linnavalitsusele pöördumise, kus nõuti Tartu Punaarmee monumendi eemaldamist, mille juures käidi samuti Eesti okupeerimist ja NSVL-i tähtpäevi tähistamas. Kuju on alles tänaseni.

Takistamaks Venemaa kavatsust rajada Nord-Streami gaasitoru, mille tegelik eesmärk oli panna Euroopa sõltuma Vene gaasist, ja takistamaks militaarkontrolli kehtestamist Läänemerel, tehti mitmeid pöördumisi ja korraldati pikette nii Stenbocki maja kui Vene saatkonna ees. Nõuti, et valitsus keelduks andmast Gazpromile uurimis- ja ehitusluba meie majandusvetes. ERL korraldas Rahvusraamatukogus rahvusvahelise konverentsi „Nord Stream or Nord Dream“, kus nii Eesti kui välismaa asjatundjad selgitasid Kremli kavade tausta ja tagajärgi. Kongressil loeti esmakordselt ette ka ERL-i seisukohti toetav Teaduste Akadeemia analüüs. ERL-i aktiivne tegevus mõjutas seni kõhelnud valitsust asuma torujuhtme suhtes negatiivsele seisukohale.

Eesti-Soome merepiiri märgistamine

2007. aasta sügisel korraldas ERL koos Tartu Rahu Põlistamise Seltsi ja Soome rahvuslike ringkondadega (Aluepalautus, Suomen Karjalan Palautus, Pro Karelia ja Tarton Tauhan Ry) õige Eesti-Soome merepiiri märgistamise aktsiooni Soome lahe mediaanjoonel. Aktsioon sai rahvusvahelise kõlapinna. Tõuke selleks andis Kremli ettevõtmine, mille käigus viidi Vene lipp allveelaevaga põhjanabale ja kuulutati Põhjamere alad Vene aladeks.
Mõlemalt poolt Soome lahte saabunud jahtidelt lasti pidulike hümnihelide ja Reutersi kaamera surinal üheaegselt merre roostevabast terasest valmistatud piiritähised – Eesti ja Soome riigilipud. Kindlasti püsivad need seal veel ka tuhandete aastate pärast. Kahe riigi merepiirid puutusid kokku kuni 1994. aastani, mil need Lennart Meri initsiatiivil ilma igasuguste põhjendusteta ja avaliku aruteluta tagasi tõmmati. Tolleaegse välisministri Trivimi Velliste sõnul, kes Riigikogus otsust läbi surus, oli tegemist vabatahtliku enesepiiramisega. Oponendid süüdistasid toona presidenti ja valitsust Vene huvides tegutsemises.

ERL-i aktsioonil kuulutati mediaanjoon taas Eesti-Soome merepiiriks ja kõnealused alad Eesti territoriaalmereks, deklareeriti, et kuna praegune tagasitõmmatud merepiir on Eesti ja Soome huvisid kahjustav ja kehtestatud põhiseadust rikkudes, siis tuleb seda käsitleda õigustühisena. Tagasi tulles tekkis piirivalvega sekeldusi, kuid pärast selgituste andmist meile rohkem pretensioone ei esitatud.

Toetati (ka rahaliselt) Vaba-Sõltumatu Kolonni Nr. 1 poolt 2008. aastal tehtud rahvaalgatust Teise maailmasõja kangelase Harald Nugiseksi autasustamiseks Eesti Rahva Tänumedaliga. Vaatamata korduvatele ettepanekutele oli president keeldunud andmast talle riiklikke autasusid, kuid rahva toetus oli suur ja annetuste kogumine oli edukas. Puhtast kullast valmistatud tänumedal anti Harald Nugiseksile pidulikult üle Tori Vabadusvõitlejate kirikus. Nördimust tekitas aga see, et kavandil olnud õige Eesti kontuur oli medalil asendatud ENSV kontuuriga. Ain Saar, asja eestvedaja ja korraldaja, ei osanud selgitust anda. See ei vähenda aga rahva tänulikkust ja austust meie vabaduse eest võidelnud meeste vastu.

ERL-i jälgis Vene spioon Dressen?

Meelde on jäänud ka ERL-i delegatsiooni tagasisaatmine Läti piirilt 2008. aastal, kui olime Läti seimierakonna Višu Latvijai kutsel teel Riiga, Leegionäride Päeva pidulikule rongkäigule, kus igal aasta osaleb enam kui kümme tuhat inimest. See, et kremlimeelsetele provokaatoritele Revale, Linterile, Klenskile, Sirõkile ja teistele olid piirid kinni, on arusaadav. Et aga ebasoovitavate isikute nimekirja oli lisatud ka ERL-i liikmed, oli meile suureks üllatuseks. Eriti tekitas hämmastust Läti piirivalve nimekiri, kus olid täpselt kirjas autonumbrid ja igas autos istujate nimed, mis meile endalegi olid lõplikult selgunud alles varahommikul teele asudes. Niisuguse info kogumine pidi nõudma operatiivjälgimist.

Hiljem esitasime KAPO-le selle kohta arupärimise. Vastuses öeldi, et nemad ei tea asjast midagi. Vaevaltusutav, et Läti eriteenistus Eestis meie järel nuhkimas käis. Andmed, kes millises autos on, pidid olema edastatud Lätile ikkagi Eesti poolt. Selgus saabus, kui KAPO töötaja Aleksei Dressen, kelle vastutusvaldkonnaks olid äärmuslased, paljastati Vene spioonina. Ma oletan, et tema oligi kurja juur, lasknud meid jälgida ja teatanud Lätile meie tulekust. Meie leidsime aga ikkagi teeotsa, kus kontrolli ei olnud ja kuigi me Riiga enam ei jõudnud, osalesime Jekabpilsi üritusel, kuhu olime samuti kutsutud. Rohkem Lätisse minekul probleeme ei olnud.

Jõudmine Riigikokku

Viie aasta jooksul sai üha selgemaks, et valitsust ei huvita ühiskondlike liikumiste ja rahva seisukohad ning poliitiliste protsesside mõjutamiseks peab pääsema Riigikokku. 2011. aasta alguses toimunud ERL-i üldkoosolekul otsustati asuda erakonnastumise teele. Suvel 2011 toimus Mart Helmele kuuluvas Suure-Lähtru mõisas kohtumine lagunemise äärel oleva Rahvaliidu toonase juhi Margo Miljandiga ning lepiti kokku võimaliku koostöö osas. Selleks ajaks olid korruptandid, tuulenuusutajad ja vasakpoolsed Rahvaliidust lahkunud või jooksnud üle sotsiaaldemokraatide, Keskerakonna ja Reformierakonna ridadesse. Just need parteid kannavad täna endas seda negatiivset Rahvaliidu pärandit, mis erakonna langusesse viis.

2011. aastaks oli Rahvaliitu jäänud alles tõeline maa sool, tublid ja rahvuslikult meelestatud inimesed, kes keeldusid püssi põõsasse viskamast. Kohtumiste käigus selgus, et jagatakse ühiseid konservatiivseid väärtusi ning jõuti otsusele liita jõud. Asuti välja töötama programmi, mille koostajaks sai siinkirjutaja.

Veebruaris 2012 toimunud Eesti Rahvusliku Liikumise üldkoosolekul kiideti heaks ühinemisotsus, loodava erakonna programm ja nimi. 24. märtsil kiideti need heaks ka Rahvaliidu kongressil ja kahe organisatsiooni põhjal sündiski Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.