Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Henn Põlluaas: represseeritute toetamine on Eesti riigi väärikuse ja au küsimus

27.10.2022
Riigikogu EKRE fraktsiooni esimees Henn Põlluaas kommunismiohvrite memoriaali juures.
© Riigikogu

EKRE Riigikogu fraktsiooni esimees Henn Põlluaas kutsus oma parlamendis peetud kõnes üles nõudma Venemaalt nii okupatsiooni aegadel sooritatud küüditamiskuritegude heastamist kui ka praeguste viivitamatut lõpetamist ning suuremat tähelepanu represseeritutele ka oma riigi poolt.

“Eesti rahvas on vaieldamatult üks enim inimsusvastaste kommunistlike kuritegude käes kannatanud rahvaid.

Meie rahvast tapeti, mõrvati, arreteeriti ja vägistati Nõukogude okupatsiooni ajal, kümneid tuhandeid süütuid inimesi alates sülelastest küüditati kaugele Siberi avarustesse. Suurküüditamised toimusid 1941., 1945. ja 1949. aastal, kuid see polnud ju kaugeltki kõik. Ka vahepealsel ajal arreteeriti ja vangistati tuhandeid inimesi ja saadeti vangilaagritesse või lasti armuta maha.

Vähesed neist, kes saadeti Siberisse või vangilaagritesse, tulid tagasi. Hinnanguliselt jäi meil nõukogude ajal sündimata ligi pool miljonit last, kes asendati umbkeelsete migrantidega, kes näitasid igal sammul oma üleolekut ja omasid privileege, mis eestlastele olid kättesaamatud.

Õnneks me saavutasime taas iseseisvuse. Me teatasime, et see ei kordu enam iialgi. Me ei lase sellel juhtuda. Me mõistsime hukka kommunismi kuriteod ja kuulutasime need inimsusvastastes kuritegudeks. Me ei andesta neid, ammugi kui selle eest andestust ei palutagi. Terroristlik Venemaa ei ole end ju muutnud.

Lõpuks, 2004. aastal jõustus okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus. Alles 13 aastat peale taasiseseisvumist, kuid parem hiljem kui mitte kunagi. Represseeritud isiku seaduse peamiseks eesmärgiks oli ja on Eestit okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohtu leevendamine. See on õige ja hea. Iseasi, kas toetus on piisav olnud ja kas tänases Euroopa rekordkriisis, hinnatõusus selle niivõrd tagasihoidlik tõstmine on piisav. Kindlasti peaks olema suurem. Miks just 292, mitte 300 või 350 eurot?

Kuid ma tahan rääkida represseeritutest, kes on hoopistükkis kõrvale heidetud ja unustatud. Need on terve hulk toonaseid lapsi, alates beebidest kuni gümnasistideni. Nõukogude Liit oma kuritegusid ei häbenenud, kuid ometi püüti neid varjata või hoopiski ümber nimetada. Küüditatute räpastele loomavagunitele kirjutati peale, et neis on kommunistlikule ülesehitustööle ja põllumajandusele appi tulevad Eesti vabatahtlikud. Kas võib olla veelgi küünilisem?

Kui näiteks 1949. aasta märtsis küüditati Eesti pered sundasumisele Siberisse ja pool aastat hiljem, septembris-oktoobris vormistati tagantjärele erinõupidamise otsused, siis tuhandeid küüditatud lapsi neis otsustes ei mainitud, nagu poleks neid olnudki. Siberist vabastamise puhul kordus sama lugu. Kui juulis 1954 tehti teatavaks, et Siberis olevad lapsed on näiliselt vabaks lastud, siis ometi ei kehtinud see Balti riikidest pärit laste kohta. 20. juulil 1954 andis Nõukogude Liidu peaprokurör välja salajase määruse nr 13/32 C, mis võrdsustas need lapsed eriti ohtlike riiklike kurjategijatega, kellele ei laienenud väljakuulutatud amnestia. Ja nii saigi kuuekümnendatel aastatel ENSV prokurör Karl Kimmel südamerahuga kirjutada, et küüditamiste ära viidud lapsed läksid ise vabatahtlikult kaasa koos vanematega sundasumisele või vangilaagritesse. Ise, vabatahtlikult! Lastena rängalt kannatanute kõik taotlused lükati Nõukogude Liidus külmalt tagasi. See on andeksandmatu.

Paistab aga, et Eesti Vabariigis käitutakse täpselt samuti ja punaprokuröri vaim hõljub endiselt meie ametiasutustes. Toon ühe näite. Patarei vanglas sündinud Merike Lipp-Meister ei suutnud aastate jooksul tõestada Eesti Vabariigi riigiametnikele, et poliitvangi lapsena kehtib ka tema kohta täiel määral represseeritud isiku seadus. See tähendab, et vanglas poliitvangi lapsena sündinud ja seejärel Venemaa range režiimiga ebainimlikku vangilaagrisse saadetuna ning seal imekombel ellujäänuna peaks ka temal olema õigus ülekohtu leevendamisele. Aga võta näpust!

Samasugune hoolimatus puudutab paljusid lapsi, kes Siberisse viidi ning kes seal sündisid. Nende vanemad võisid hukkuda, nendeni ei pruukinud jõuda teade vabastamisest, neil ei pruukinud olla võimalik tagasi tulla enne, kui nad said täisealisteks. Kuid see ei tähenda, et nad oleks läinud ise ja vabatahtlikult Siberisse ja et nad ei oleks olnud represseeritud. Memento Liit eesotsas Peep Varjuga on juba aastaid võidelnud kõikide nende meie enda riigi hammasrataste vahele jäänud inimeste ja eriti selliste laste eest, keda represseeritutena ei tunnistata ja ei leia ka mitte mingisugust mõistmist meie ametnike poolt. Keda huvitab, võib nendega ühendust võtta ja heita pilk peale tagasilükkamispaberitele ja represseeritute seaduse rikkumistele, mis sealt selgelt välja kumab.

Paljud Siberi surmateekonnale määratud Eesti lapsed, kommunistide, sõjakurjategijate ohvrid on veel elus ja kõikide nende kuritegude tunnistajad. Miks me ei hooli neist? On viimane aeg arvestada kõikide represseeritutega, ka kunagi represseeritud lastega. On viimane aeg ka neile vastavat pensioni ja represseeritutele mõeldud toetusi maksta. Nad on ju meie endi emad ja isad, vanaemad ja vanaisad.

See on Eesti riigi väärikuse ja au küsimus, täpselt nagu kommunismi kuritegude, sealhulgas küüditamiste, vangistamiste ja meie inimeste orjatöö eest Venemaalt kompensatsiooni nõudmine. Kas me oleme tõesti viletsamad kui Läti ja Leedu, kes oma inimeste eest seisavad ja seda nõuavad? Või oleme selleks liialt allaheitlikud ja arad?

Kui me nõuame terroristlikult Venemaalt vastutust Ukrainas toime pandud inimsusvastaste kuritegude ja territoriaalse terviklikkuse rikkumise eest, siis peab meil olema julgust teha seda ka enda rahva ja enda territooriumi osas. On aeg selg sirgu lüüa!

Mis puutub aga represseeritute ja nendega võrdsustatud isikute toetuse tõstmist, siis loomulikult toetavad rahvuskonservatiivid seda ettepanekut. See on väga õige ja väga hea.”