Henn Põlluaas: siseministeerium valetab võõrtööjõu ja iibe küsimuses

Massiimmigratsioon tähendab Euroopa hukku.

On tervitatav, et siseministeerium leidis vajalikuks arendada diskussiooni rahvastikuprobleemide ja sisserände üle. Püüan omalt poolt diskussiooni edasi arendada, tehes seda siseministeeriumi kommentaaride alusel minu Delfis ilmunud artiklile. Pean tõdema, et ministeerium mitte ei põrmustanud minu väiteid, vaid näitas oma ebakompetentsust. Seda enam et lõviosale minu artiklis väidetule ei suutnud nad ühtegi vastuväidet esitada. Sest neid polegi.

Kuigi ministeeriumi käsitluses on palju ilmselt tahtlikke faktivigu, keskendun ma siiski mõnele põhimõttelisele ja poliitikat mõjutavale küsimustele.

1. Siseministeerium väidab, et rände suurendamine on lahendus demograafilisest olukorrast tingitud tööjõupuuduse lahendamiseks.

Vastus: Pean taas kinnitama, et demograafilisest olukorrast tingitud tööjõupuudust ei saa lahendada rände abil, sest ka sisserännanud vananevad. Kolmandiku meie elanikkonnast moodustavad nõukogude ajal töörände raames sisserännanud, kellest suur osa on täna juba pensionil. Kas see lahendas probleeme või tekitas hoopiski juurde? Neis riikides, kust peamiselt pärinevad Eestisse tulnud võõrtöölised (Venemaa ja Ukraina), on sündimus madal, ning reeglipäraselt muutub sisserändajate sündimus uuel asukohamaal veelgi madalamaks. Eakate ja tööealiste senise proportsiooni säilitamise tagab taastetasemel sündimus, mille kasvu me peame panustama, mitte sisseränne. Et püsida kaasaegses maailmas konkurentsivõimeline, tuleb tööjõupuudust kompenseerida ka innovatsiooni, tootmise automatiseerimise, robotiseerimise, digitaliseerimise ja tootlikuse kasvuga. Töökäte arv on majanduskasvu ainsaks tagatiseks vaid mahajäänud arengumaades, kelleks meie end vast ikkagi ei pea.

2. Siseministeerium väidab, et tänased sisserände reeglid ei võimalda Eestisse tuua odavat tööjõudu, sest tööandja on kohustatud välismaalastele maksma vähemalt Eesti keskmist brutokuupalka.

Vastus: Küsimus on selles, mis on odav tööjõud. Eesti on Euroopa Liidu liige ning Euroopa Liidus on kehtiv tööjõu vaba liikumine. 2015. aastal moodustas Eesti elaniku keskmine sissetulek vaid 42% Euroopa Liidu keskmisest. Seega on Eesti keskmine töötasu Euroopa Liidu taustal kahtlemata madal, ning arvestades, et välistööjõule tuleb maksta Eesti keskmist töötasu, pole kahtlust, et Euroopa Liidu taustal on tegemist odavtööjõuga. Minu väite kontekst seisnes selles, et kinnistades Eesti keskmist, ent Euroopa Liidu kontekstis äärmiselt madalat palgataset välistööjõu sissetoomisega, surume omaenda inimesi ja tööjõudu Eestist välja, sest näiteks Soomes oli keskmine töötasu 2017. aastal ligi 2,5 korda kõrgem kui Eestis.

Vaid kasumit, mitte Eesti jätkusuutlikkust või rahva kestmist väärtustavatel ettevõtjatel on kasulik hoida võõrtööjõuga palga ja tootmiskulud all, selmet panustada tehnoloogia arengusse või tõsta palku. Kuna suur osa siinsest ettevõtlusest kuulub väliskapitalile, siis ei pane säärane suhtumine imestama. Selline lühinägelik strateegia, mida ka valitsus vastutustundetult toetab, kinnistab Eesti igaveseks vaeseks ja odavat allhanketööd tegevaks riigiks, kust eestlased rändavad välja ja meid ähvardab oht muutuda vähemusrahvuseks omaenda kodumaal.

3. Siseministeerium väidab, et nn ajutine tööjõud ei mõjuta pikas perspektiivis Eesti rahvastikku.

Vastus: Väide ei vasta tõele. Kui Eestisse tuli ainuüksi 2017. aastal 7578 nn registreeritud töötajat, kelle hulk kavandatud välismaalaste seaduse muudatuse tulemusena 2018. aastal tõuseb, siis ei saa kuidagi öelda, et see ei mõjuta pikas perspektiivis Eesti rahvastikku. Lisaks võib Eestisse tulla ka teiste EL töölubadega. Siseministeeriumil ei ole vähimatki ainu, kui palju on Eesti illegaalseid või renditöötajaid, kas neid on kümme või kakskümmend tuhat. Eesti rahvastikku mõjutab nii nende kõigi kohalolu kui ka nende kaudu madalamal hoitud palk, mis surub Eesti tööjõudu Eestist välja. Ei pea olema raketiteadlane, et jagada loogikat, mille kohaselt odavama tööjõu juurdevool, tingimustes, kus on võimalik mujal valida tasuvam töökoht, viimasele valikule suunabki, ning seda rohkem, mida suurem on töötasu vahe.

Oma artiklis ei rääkinud ma aga ainult ajutisest tööjõust. Jutt käib ka alalise elamisloa saavatest inimestest. Immigratsioonikvoodile, mis lubab sisse tuua ca 1300 inimest aastas on tehtud tervelt kaheksateist erandit ja see on muudetud juba tõeliseks immigratsioonipumbaks. Kui sisserännanute arv jätkuvalt tõuseb, siis ei saa väita, et nende siinolek ei mõjuta Eesti rahvastikku.

Lisaks on siia töötama või õppima tulijatel võimalik tuua kaasa ka oma pered. Minister Anveti koduerakond SDE on korduvalt tõstatanud teema anda kõikidele siin sündivatele lastele automaatselt Eesti kodakondsus. Praegu saavad nad selle kui vanemad nii soovivad.

4. Siseministeerium väidab, et Eesti ei ole demograafilises kriisis. Statistikaameti andmetele tuginedes väidetakse, et ehkki surmade arv ületas sündide arvu 2017. aastal 1960 võrra, on välisrände saldo olnud juba kolm aastat positiivne, 2017. aastal näiteks 5030 inimese võrra.

Vastus: See on üks küünilisemaid ja hämmastavamaid valeväiteid nende vastuses. Algatuseks tuleb märkida, et siseministeeriumi ametnikud on andmete tõlgendamisel kõike muud kui täpsed. Juba selles Eesti Statistikaameti pressiteates, kust siseministeerium on rändearvud saanud, toonitatakse, et tegemist on esialgsete andmetega ning täpsustatud andmete kohaselt suureneb väljaränne ilmselt sisserändest enam. Rahvastikuteadlased on 2000. aasta ja 2010. aasta rahvaloendustele tuginedes järeldanud, et väljaränne on ligi 30% ulatuses alaregistreeritud. Statistiaamet korrigeerib oma andmeid ilmselt lähemal ajal, ent täpsemad andmed rahvaarvu muutusest käesoleval kümnendil saame paraku alles peale 2020. aasta rahvaloendust.

Teiseks ja hoopis olulisemaks küsimuseks on rahvastikukriisi defineerimine. Näib, et siseministeerium ei suuda või teadlikult ei taha aru saada, mis on Eesti ja mis on rahvastikukriis. Eestlaste väljarännet ületav välismaalaste sisseränne ei tee eestlaste demograafilist kriisi olematuks. Kui mõistame Eestit eelkõige meie kultuuri, identiteedi, eestlaste ja põlisrahvastiku kaudu, st meie põhiseaduse vaimu kohaselt, mille täitmine on isegi siseministeeriumile kohustuslik, siis on kriisi defineerimisel oluline just taastetasemest allpool olev sündimus, aga mitte see, kuipalju välismaalasi Eestisse mõnel aastal elama tuleb. Statistikaameti andmetel – ning sellekohased andmed on täpsed – on Eesti summaarne sündimuskordaja kõikunud viimasel kahekümnel aastal 1,32 ja 1,72 vahel, olles 2017. aastal 1,6 last naise kohta. Taastetase on aga teatavasti 2,1. Eestlaste arv on vähenev.

Siseministeeriumi enneolematu kinnitus, et Eestis rahvastikukriisi ei ole, on kas teadlik vale või näitab nende täielikku ebakompetentsust. See on pehmelt öeldes üsna omapärane ka sel taustal, et Riigikogus on moodustatud Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon, mis toob peamiste probleemidena välja madala sündimuse ja suure väljarände ning püüab välja töötada vajalikke meetmeid. Kui ministri arust Eestis demograafilist kriisi ei olegi, miks siis riigi kõrgeim seadusandlik organ selle küsimusega tegelema peaks?

Raske öelda, kas ministeeriumiametnikud vastandavad end omaalgatuslikult nii Eesti põhiseadusele kui Eesti rahvaesindusele, või on tegemist sotsiaaldemokraadist minister Anvelti korraldusega. Sotsid on rahvusriiklusevastasuse ja multikultuurse Eesti loomise tõstnud oma prioriteediks. Reaalsuse ja selle negatiivsete tagajärgede ees silmade kinni pigistamine enda erakondlike eesmärkide nimel on lubamatu. Vaatamata siseministeeriumi vastupidistele kinnitustele on meil on sügav ja tõsine rahvastikukriis ning see on vaieldamatult meie rahva, keele, kultuuri ja omariikluse püsimajäämisele kõige suuremaks ohuks.

Tekib küsimus, kas siseminister on üldse adekvaatne ja suuteline oma ministeeriumit juhtima. Siiamaani on Anvelt vaid naeruvääristanud nõuet taastada kontroll meie piiridel. Tema lubadus hakata nüüd tõhusamalt võitlema ebaseadusliku tööjõu kasutamise vastu, st seaduste täitmise eest, on vähemalt aastajagu, tegelikult palju rohkemgi, hilinenud, sest politsei tuvastas juba eelmisel aastal, et ebaseadusliku tööjõu kasutamine on koguni kolmekordistunud. Hilinemine, mille tagajärjel on Eestis võib-olla üle kümne tuhande, võib-olla enamgi, ebaseadusliku töötaja ning osale ettevõttetest on ebaseadusliku tööjõu kasutamine juba rutiin, tõendab, et minister ei ole kursis oma ministeeriumi haldusalas toimuvaga. Või ei ole soovinud tagada seaduste täitmist. Kas selline minister tohib oma ametis jätkata?

Henn Põlluaas,
EKRE aseesimees

UU

Kommentaarid