13.12.2018
Henn Põlluaas peab Eesti välispoliitikat selgrootuks ja Brüsselile järelekiitvaks.
EKRE saadik Henn Põlluaas pidas neljapäeval Riigikogus kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu arutelul kõne, mille uued Uudised vahendavad.
“2013. aastal koostas Siseministeerium topelkodakondsuse mõjuanalüüsi, mille lõppjäreldus oli ühemõtteliselt negatiivne, sest see kätkeb endas olulist julgeolekuohtu. Toetungi oma sõnavõtus sellele.
Mujal rakendatakse topeltkodakondsust valdavalt piiratud juhtudel, näiteks kui see tuleb erineva kodakondsusega vanematelt. Topeltkodakondsus pole üldlevinud ja sellel on selged põhjused. Näiteks Holland on halva kogemuse järel muutnud topeltkodakondsuse uuesti mittelubatuks.
Eesti kodakondsuspoliitika on lähtunud konservatiivsetest põhimõtetest. Reformierakonna eelnõu pöörab selle pea peale. Analüüs tõdes, et väide, nagu soodustaks topeltkodakondsus sidemete hoidmist väljarännanud eestlastega, ei ole leidnud tõendamist. See on vaid emotsionaalne häma.
Lubatud riikide nimekirja kehtestamine ei lahenda probleemi, et meie kodanikest võivad saada ka mõne meile vaenuliku riigi kodanikud. Tuleb arvestada, et mitmed Euroopa Liidu või muud riigid lubavad topeltkodakondsust ka kolmandate riikidega. Nii seadustataks vahelüli kaudu ka Vene topeltkodakondsus. Kas see ongi eesmärk?
Andes sünnijärgsetele kodanikele õiguse olla mõne muu riigi kodanikud, avame nad ise teiste riikide mõjutustele. Kuivõrd lojaalsus on jagamatu, tekib konflikt, eriti, kui teisel riigil on teistsugused huvid. Topeltkodakondsusega isikul on kohustused mitme riigi suhtes.
Topeltkodakondsusega anname teiste riikide kodanikele juurdepääsu Eesti Vabariigi kõrgeima võimu teostamisele. Isegi kui on tegemist sõbraliku riigiga, on igal riigil omad huvid, mis võivad olla täiesti vastandlikud. Küsimus on, millise riigi huve näiteks selline Riigikogu liige hääletamistel? Minister või diplomaat, kui ta peab läbirääkimisi riigiga, kelle kodakondsus tal samuti on? Mis riiki kaitseb selline kindral, sõdur või kapo agent? Kuidas vältida riigisaladuste lekkimist?
Põhiseadus sätestab, et Eesti kaitseb oma kodanikke ka välisriikides. Topeltkodakondsus võib tekitada pingeid riikidevahelistes suhetes. Näiteks kui isik soovib diplomaatilist kaitset teise riigi vastu, olles mõlema kodanik.
Topeltkodakondsuse seadustamine paneb ka Politsei- ja Piirivalveametile, kapole, välisministeeriumile ja kaitseministeeriumile suure lisakoormuse ning nõuab suuri ja kulukaid infotehnoloogilisi arendusi rahvastikuregistris, isikut tõendavate dokumentide andmekogus, sissesõidukeeldude registris ja kodakondsuse saanud, taastanud või kaotanud isikute andmekogus. Tuleb sõlmida lepingud paljude riikidega andmete vahetamiseks isikute kodakondsuste kohta jne.
2013. aastal hinnati ühekordseks kuluks kuni 3 miljonit eurot ja püsikuludena kuni miljon aastas. Täna on need summad kordades suuremad. Meil on isikuid, kellel on topeltkodakondsus. Ka siinsamas Riigikogus. Seaduserikkumise tulemusel saadud topeltkodakondsuse omamine ei saa olla alus selle seadustamiseks. On loomulik, et inimene teeb valiku, mis riik on tema isamaa.
Analüüsi lõppjäreldus kõlab: „Kuivõrd topeltkodakondsuse seadustamiseks puudub rahvusvahelisest õigusest ja põhiseadusest tulenev vajadus, see oleks vastuolus järjepideva kodakondsuspoliitikaga ja tooks kaasa olulised nii laiapõhjalised kui otsesed julgeolekumõjud, siis puudub mõistlik põhjus Eestis topeltkodakondsuse seadustamiseks.“
Meie kohus on seista Eesti huvide eest. Seega tuleb tõdeda, et Reformierakonna ettepanekust kumavad selgelt läbi Kremli kõrvad.
Mis puudutab aga optante, ehk enne Eesti Vabariigi loomist Venemaale lahkunud isikuid, siis siin ei ole tegelikult mingit seadusemuudatust vaja. Neil tekkis võimalus taotleda kodakondsust peale Tartu rahulepingu sõlmimist, mis ütles, et optandid on kohustatud aasta jooksul Venemaalt lahkuma, kuid ei sätestanud, et mittetulemise puhul jäädakse kodakondsusest ilma. Paraku ei olnud Nõukogude Liidu poolt tehtavate takistuste tõttu tuhandetel eestlastel võimalik Venemaalt lahkuda.
Seetõttu tegi siseminister Karl Einbund 1922. aastal otsuse lugeda kõik „Venemaalt ärasõitmata jäänud optandid Eesti kodakondsuses olevateks”. 2002. aastal kinnitas halduskohus üle, et kõik optantide järeltulijad tuleb lugeda Eesti kodanikeks. 2015-2016. aastal asus aga PPA millegipärast seisukohale, et kui isik Eestisse elama ei asunud, siis ta Eesti kodanikuks ei saanud. PPA optante ja nende järglasi enam sünnijärgseteks kodanikeks ei loe ja on hakanud kodakondsuse saanutelt seda ära võtma.
Selline nõue ei tulene ei Tartu rahulepingust ega ühestki teisest dokumendist. Keegi ei tea täpselt, kui palju optantide järglasi Venemaal veel täna on, kuid me peame suhtuma neisse kui sünnijärgsetesse eestlastesse. Sünnijärgset kodakondsust on tahetud võtta ka isikutelt, kelle esivanemad toona Venemaal ei elanudki. Näiteks Abhaasia eestlastelt, kes elasid hoopiski Gruusias, mis oli iseseisev, Eesti poolt tunnustatud riik. Abhaasiast on umbes tuhat eestlast siia jõudnud, umbes kolmsada on veel seal.
Mingil kombel saadi 2018. aastal sünnijärgsete kodanike tõrjumisele taha isegi Riigikohus ja Tartu Ülikool kes leidsid, et Eesti kodanikud on vaid need, kes tulid aasta jooksul Venemaalt Eestisse. Varasemast praktikast ei hoolita ja siseminister Einbundi otsust neis analüüsides isegi ei mainita.
Reformierakond esitas justkui optantide kaitseks topeltkodakondsuse legaliseerimise eelnõu, kuid Abhaasia eestlased ja optandid seda ei vaja, neil on tegelikult õigus sünnijärgsele kodakondsusele niigi olemas. Tuleb pöörduda tagasi varasema praktika juurde ja nende kodakondsus vaid ära vormistada. Ka õiguskantsler on avaldanud sama seisukohta. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond käesolevat eelnõud ei toeta. Tegemist on valimiseelse propagandaga.”