Homokaitsjad, kus te olite 10 aasta eest? 20-30 aasta eest?

Arvamus,
- Updated
©Erki Evestus
President Kaljulaid on oma geikäsulauad Euroopast juba ammu kätte saanud.

Tänastes Uutes Uudistes kirjutab kolumnist Piret Kivi sellest, kuidas ta nõukaajal vähemalt väikeses seltskonnas homode karistamist valeks pidas, ja küsib: millistes kaevikutes oli tänased homoõiguslased tollal?

Tõepoolest, paljud tänased poliitikud on ühiskondlikus elus osalenud juba Laulvast revolutsioonist saati, osa tuli poliitikasse 1990. aastatel, osa uue aastatuhande esimesel kümnendil, osa viimase kümne aasta piires. Millegipärast ei võidelnud keegi neist geide eest näiteks 1990. aastatel – ei meenu ühtegi aktiivset heterost homoõigluspoliitikut.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Jah, mingi geivärk toimus ka varasematel aegadel – 2000. aastate esikümnendis liikus ajalehetoimetusi pidi mingi ähvarduskiri, milles nõuti seisukohavõttu homode suhtes ja musta nimekirja ähvardati panna isegi need, kes ei vasta kirjale. Aga enamik heteropoliitikuid vaikis, sest geide õigused ei puutunud neisse ja neil oli suva.

Läänes aga agressiivne homoagenda neomarksismi toel juba möllas ja kunagi pidi see ka siia jõudma. Põhjalik sissetung algas 2014. aastal ja siis sai alguse ka Eesti liberaalsete poliitikute homolembus.

2014. aastal annekteeris Venemaa Krimmi ja sellele vastuseks tõi USA Ida-Euroopasse, sealhulgas ka Eestisse, omad väed. Väidetavalt seadis Barack Obama juhitav Ameerika sõjalise abi eeltingimuseks homoõiguste fikseerimise seadusandluses. Umbes sel ajal seati sama tingimus sõjalise abi andmisel ka Nigeeriale.

Obama ajal oli USA suursaatkond üks homoagenda levitajaid, kus teatud tähtpäevadel heisati vikerkaarelipp. 2014. aasta sügisel, 3. septembril kohtusid Barack Obamaga ka president Toomas Hendrik Ilves ja peaminister Taavi Rõivas, kus viimased kaks said kätte käsulauad. Seejärel asuti raudse teerulliga kooseluseadust läbi suruma.

Paljud mäletavad ilmselt, et kooseluseaduse läbisurumisel ei kuulatud ühtki vastuväidet, ei algatatud debatte, vastuolijaid asuti vihakõnelejateks tembeldama (sealt saigi see nähtus alguse) ning hääletusel käis julm press, kus eri saadikud tegid igasuguseid vangerdusi. Hääled jagunesid 40 poolt ja 38 vastu. Hääletuselt puudus 13 liiget ning hääletamata jättis 10 liiget. Rakendusaktid jäid üldse vastu võtmata ja seadus ei toimi sisuliselt tänaseni.

Kooseluseadusega aga pandi Eesti tollasele poliitilisele eliidile paika nõue, et kui Eesti tahab Lääne heakskiitu saada, tuleb homoõigused riigis pjedestaali ülaastmele tõsta. Liberaalne poliitladvik on selle nõude endale kohustuseks võtnud ja soodustab igati geiagenda levikut, sest nii tehakse kõigis liberalismile lojaalsetes läänemaades.

Enamikul Eesti heterodest liberaalsetel ja vasakpoolsetel poliitikutel pole geidest sooja ega külma ja kui poleks kõrget kohustust Euroopa Liidu ja omaaegse Obama-USA poolt, siis ei teeks nad homodest väljagi. Aga see on kohustus, sest neomarksismist nakatunud Lääne liberaalne demokraatia on esiplaanile seadnud naiste, pagulaste ja vähemuste eest võitlemise ning Eesti peab sõna kuulama, muidu pannakse järsku Poolaga ühte patta.

On väheusutav, et mitme lapsega liberaalidest heteropoliitikud, kel on abikaasa ja kes tõmbavad ka teisi ahvatlevaid daame külmkapi taha, tunneksid tegelikult vajadust kaitsta mehemürakaid, kes üksteist käperdada tahavad. Ei, geikaitse on rohkem ideoloogiline mäng.

Nii ongi homod Eestis aukohale tõstetud, neile ei keelata midagi, nende propaganda levikut soodustatakse, neid rahastatakse, sest nii tehakse ju kõigis liberaalsetes riikides.

Piret Kivi kirjutab: “Olen oma elu jooksul jõudnud zimbardoliku järelduseni, et inimesed on reeglina olendid, kes toimetavad mingis struktuuris. Struktuurist enamik ei hälbi.”

Eesti on Reformierakonna valitsemise ajal ennast Lääne liberaalsesse struktuuri sättinud, saab sealt hüvesid ja kardab paaniliselt sellest eemaldumist, mida Piret Kivi nimetab hälbimiseks. Struktuur on hundikari, kus tuleb uluda samal noodil, mis teisedki. Hierarhia on paigas ja omatahtsi käitumine keelatud.

Pisut on Eesti küll hälbinud migratsioonistruktuurist (tänu EKRE-le), sest seal näevad ka mitmed teised poliitilised jõud ohtusid selgemalt, aga geid tunduvad kõigile olevat tühiasi, kelle õigusi kaitstes saab suurtele ja vägevatele lojaalsust näidata.

Kes sellisest libasõprusest võidab? Ennekõike homode eliit, LGBT, kes on ennast toiduahelasse sättinud ja hakkab oma seksuaalse suunitluse kaitsmise pealt teenima. Tavalised geid, kes tahaksid oma väljavalituga vaid käsikäes avalikult jalutada, on suurimad kaotajad, sest jäävad kahe tule vahele – ühelt poolt homoagenda liberaalse poliitilise süsteemi toel võimsal rünnakul traditsiooniliste väärtuste vastu ja teisalt konservatiivid, kes neid väärtusi kaitsevad.

Kogu Eesti liberaalne ja vasakpoolne leer aga võitleb geiõiguste eest lihtsalt seetõttu, et ülemuste käske ei arvustata ja neis ei kahelda.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused