“Hügieenivastastest” rääkiv Reformierakond on üle võtnud natsi-Saksamaa jutupunktid

Kui natsid 1930. aastatel Saksamaal juute, mustlasi ja teisi “mitte-aarialasi” välja juurima hakkasid, kujundasid nad neist kõigepealt mulje kui madalamatest olevustest, kellele on võõras puhtus, tunded ja muu inimlik – seda taktikat on asunud kasutama ka Reformierakond.

Jürgen Ligi nimetas 15. septembril Riigikogus kodanikuvabaduste kaitseks meelt avaldanud inimesi heidikuteks. Millised epiteedid tulevad temalt järgmistena: lumpen, pööbel, inimrämps, kõnts? Millal nõuab “patriits” Ligi nende perifeeriasse väljasaatmist, temasuguste “korralike kodanike” silma alt ära?

Veelgi kaugemale on läinud Reformierakonna linnapeakandidaat Kristen Michal, kes nimetab vaktsiinivastaseid “hügieenivastasteks”? Millel põhinevad tema sellised hinnangud? Kas need inimesed ei pese ennast? Või tagab hoopis vaktsineerimine puhtuse, mida kaitsesüstimatus ei anna?

Vaktsiinivastasust ei anna kohe kuidagi hügieenivastasusega seostada, päris kindlasti pesevad ka süstist keeldujad ennast regulaarselt, aga eks Michal ole ka natside kõrgkihi moodi üliinimene, nagu kõik reformiidid, tema teab.

Kristen Michal ja Jürgen Ligi kasutavad vana natsivõtet, mille kohaselt kõik neile vastumeelsed oponendid on prussakad, kes tuleb jala all laiaks litsuda. Nii Mao, Pol Pothi, Idi Amini kui Stalini ja Hitleri režiimid kasutasid sellist võtet, et sisendada massidele – nende lömastamine pole patt, vaid lausa heategu. Reformierakond loob nüüd sellist õhkkonda oma vastasrinna ümber – see sobib väga sellesse totalitarismiihalusse, mis on neid võimule naasmisest saatnud.

Hügieenist saab rääkida teistes taustaplaanides. Näiteks kui reformierakondlane Yoko Alender ilmub ilma mingisugusegi piinlikkusetundeta parlamenti T-särgis ja mööbliriidest lühikeste pükstega, olles justkui peenramaalt tulnud ja korraks Riigikogust läbi astunud.