21.12.2019
Malle Pärn
Kolumnist Malle Pärn kirjutab tõelisest rahvuslusest ja neist, kellele oma rahvuse austamine on kuritegu.
“Mida te loete, prints?”
“Sõnu, sõnu, sõnu…”
Ikka ja jälle tuleb meil vaadata nende sõnade taha, mida me loeme, kirjutame või räägime ja kuuleme. Ei ole võimalik mõistlikult mingil teemal vestelda, kui vestluses osalejad ei ühtlusta termineid. Meil on see mõisteline möödarääkimine võtnud juba katastroofilised mõõtmed.
Tsiteerin: “Eesti keele seletav sõnaraamat määratleb natsionalismi ehk rahvuslust kui samast rahvusest inimeste kokkukuuluvustunde ilmingut, suunatud oma rahvuse säilitamisele ja põlistamisele,” teatas Reinsalu kirjas Mikserile.
Rahvusluses ei ole Urmas Reinsalu sõnul mitte midagi halba. “Riikide suveräänsuse ja rahvaste enesemääramisõiguse idee on aluseks tänapäevasele rahvusvaheliste suhete süsteemile, tänu millele oli Eestil võimalik iseseisvus taastada.” (tsitaadi lõpp)
Kristina Kallas (Eesti 200) on öelnud, et “avatud rahvuslus peab muutuma vähem etniliseks”. Sedasama avatud rahvusluse mõtet on väljendanud ka mõned liberaalid enne teda.
Kristina Kallas on venelane, kes elab väljaspool oma rahvuse riiki, ta ei saagi rahvuslust mõista.
Aga miks näiteks Ivan Makarov mõistab rahvuslust? Miks tema lausa hoiatab eestlasi, et nad hoiaksid oma rahvuslust ja oma keelt?
Võimalik, et ka oma kodumaal elaval “progressiivsel” venelasel on teistmoodi suhtumine rahvusse, eks suurvene rahvas ongi ju segu paljudest erinevatest rahvarühmadest, kes on “avatult” assimileerunud ja võtnud emakeeleks vene keele.
Usun siiski, et lihtne venelane peab end uhkusega venelaseks ega räägi iial mingist “avatud” rahvuslusest. Ka siis, kui ta Eestis elab. Ta ei kuuluta end iial eestlaseks, ja ta saab aru, et ta elab Eestis, mitte ühes Venemaa provintsis. Elada võõral maal ja ülbelt kohalikele “matsidele” õpetusi jagada – see ei ole just soliidne käitumine.
Mis on “avatud” rahvuslus? Rahvuslus, mis on kõigile avatud? Et mingit erilist eesti rahvust ei ole enam olemas, igaüks, kes tahab, võib astuda selle “rahvuse” hulka? Tuleb siia Aafrikast ja ütleb: mina olen eestlane?
Kas tõesti on inimesi, kes on lahkesti nõus loobuma OMA rahvusest ja kuulutama ennast mingi teise rahvuse osaks? Kas tõesti mõni nigeerlane tuleb Eestisse elama ja kuulutab, et ta on nüüd eestlane? Ka tema lapsed ei ole ju eestlased?
“Avatud rahvuslus” on “sotsiaalne konstruktsioon”, ebaloomulik moodustis, narratiiv, mida esindavad Kristina Kallase taolised globalistid ehk rahvusnihilistid. See on uus Interrinne. Selle kuulutamine on katse Eestit uuesti okupeerida.
Tavaline eestlane ei ela selles “avatud” rahvusluses, ka mitte “avatud” maailmas, tema elab oma esivanematelt saadud pärimuses ja veres. Ta elab oma kodus. Ta teab, mida tähendab sõna “kodu”. Ta elab päriselt, pärismaailmas, ta ei taha mängida kaasa mingis mänguklotsidest kokkuvormitud narratiivis või eluvõõraste fantaseerijate virtuaalmaailmas.
Rahvuslus peaks muutuma vähem rahvuslikuks? Kuidas see “muutumine” tegelikkuses välja näeb? Kallas ei taha ju spontaanset, loomulikku “muutumist”, mitte sellist, nagu me näeme looduses aastaaegade vaheldumisel, ta tahab eestlastele väevõimuga peale suruda oma narratiivi, justnagu ühtset arvutiprogrammi. Windows jäägu arvutisse, inimesi ei saa selle järgi elama sundida.
Kallas ilmselt ei tea üldse, mida tähendab rahvus ja rahvuslus. Ma ei suuda mõista inimesi, kes elavad võõral maal, aga asetavad ennast seal tuhandeid aastaid elanud põlisrahvast kõrgemale ja hakkavad põlisrahvast juhtima ja õpetama.
Meie venelastest poliitikutel, kes küll räägivad soravalt ja koguni ilma aktsendita eesti keelt, puudub üks oluline mõõde: mitte ükski neist ei mõista eesti HINGE, nad ei tea, mida tähendab rahvus nii väiksearvulisele rahvale. Nad käituvad nagu migrandid.
Aga sedasama juttu räägivad ka paljud eestlased. Nemadki on rahvustunde kaotanud. Ja see juba ei ole normaalne. Nõrga immuunsüsteemiga organism võtab viiruse vastu, ei avalda viirusele vastupanu. Organism ei reageeri isegi enam palavikuga. Mürk on võtnud võimu üle.
Sellest õpetusest lähtudes võiks öelda ka nii: ilu peab muutuma vähem ilusaks, tarkus vähem targaks, inimene vähem inimeseks. Just seda soovib see uus soroslik ideoloogia, see liberaalse demokraatia diktatuur, mida Euroopas juba mõnda aega püütakse kehtestada.
Avatud rahvuslus on nagu avatud perekond, niisiis võiks öelda, et see on täielik absurd. Avatud perekond ei ole enam perekond, see on kogukond. Ja kogukonda võib tõesti kuuluda ka teisest rahvusest inimesi. Terminid tuleb endale selgeks teha.
Kas sallivuslased on lahkesti nõus oma perekonda vastu võtma igaühe, kes tahab tema kodus elada ja tema abikaasat ka oma abikaasana tarvitada? Milleks siis üldse abielu? Sooneutraalsusest on tegelikult vähe, miks ei nõua liberid abielu keelamist, sest see on üks suletud ja sallimatu ja äärmiselt tagurlik ühiskonnarakuke!
Kas Kristina Kallase abielu on salliv ja avatud?
Heakene küll, abielu on siiski inimeste VALIKULINE ühendus, selle avatus ja sallivus sõltuvad abielupoolte moraalist ja maailmavaatest. Ja eks vaba-abielud olegi teatud mõttes avatud, kui tahame, läheme lahku, ja ei mingit ametlikku jama! Aga sallivad nad ilmselt siiski ei ole, kolmandaid ja neljandaid abikaasasid sinna ikka vastu ei võeta. Need enamasti LÕHUVAD ära ka vaba-abielu.
Rahvust me ei saa ise valida. Me sünnime eestlasteks, me ei kasva ega “muutu” eestlasteks. Me võime küll häbeneda oma rahvust, nagu paljudega ongi kahjuks juhtunud, ent võime ka austada ja armastada oma rahvust ja rahvuskaaslasi. Võime ilma häbenemata laulda “eestlane olla on uhke ja hää”, sest see tähendab hella isamaa-armastust, mitte sõjakat väljakutset teistele rahvustele. See tähendab tõdemist, et me oleme üks perekond ja me hoiame üksteist.
Me võtame lahkesti vastu ka teistest rahvustest inimesi, kes austavad ja mõistavad rahvuslikke juuri ja pärimusi, aga hakkame vastu nendele, kes tahavad meie juured läbi lõigata ja meist lõikelilled või puuhalud teha.
Maailm on värviline, mitte mustvalge. Liberid tahavad maailma mustvalgeks värvida. Ainsa värvilaiguna helgib nende elus LGBTQI+ lõbus, aga maitsetu ja kunstlik triipude kombinatsioon.
Miks eestlane jääb eestlaseks igal pool maailmas?
Rahvus on midagi muud kui vaid ühine territoorium!
Tsiteerin veel üht antirahvuslast ehk ksenofiili: “Me peame vähem rääkima eestlastest ja rohkem Eesti rahvast või eestimaalastest ning suutma selgemini määratleda need piirid, millega me oma muutunud arusaamist rahvusest piiritleme.”
Kes on see “me”, kelle arusaamine rahvusest on muutunud? Ja miks ta on muutunud? Kas sellele “meile” on teada mingid uued teaduslikud avastused inimese olemuse või ühiskonna ülesehitamise kohta? Miks nad neid siis ei avalikusta, me oleme kirjaoskaja rahvas, me ei vaja primitiivseid plakateid? Me oskame ka keerulisi tekste lugeda ja mõista, kui neis on olemas mingi mõte.
Miks uskmatud inimesed kehastuvad vanatestamentlikeks prohvetiteks ja kuulutavad lääne globalistide ideoloogiat kui absoluutset tõde, ehkki nad teistpidi räägivad, et absoluutset tõde ei ole olemas? Skisofreeniline käitumine, kas pole?
Ma olin keskkoolis, kui meile hakati rääkima, et Nõukogude Liidus ei ole tulevikus enam eestlasi, lätlasi, leedulasi, vaid on üks suur nõukogude rahvas. Niisiis, me oleme selle juba läbi elanud, ja tegelikult mitu korda. Oli aeg, kus koolid olid venekeelsed. Ja oli aeg, kus eesti keel oli “matsikeel” ja vurled rääkisid kadakasaksa keelt. Tänapäeva vurled tahavad jälle rahvused ühte sulatada ja meie emakeele ilusa puu ümber kasvatada uue rahvustevahelise suhtlemise keele võsastiku.
Aga see ei lähe läbi! Eestlane on üksjagu kangekaelne tegelane, ta võib olla kannatlik ja väliselt isegi allaheitlik, aga: ükskord prahvatab vimm… Oleme siiani kestnud, kestame ka selle uue narruse agressiooni. Sest narrus hävitab enda alati ise.“