Imre Mürk: Eestlased keskmise sissetuleku lõksus

euro loks

 

Kindlasti tehakse ka Eestis tublisti tööd. Miks on siis meie sissetulekud väiksed ja ei kasva loodetud tasemele? Mida see tähendab, et oleme keskmise sissetuleku lõksus? Viimaste aastate statistikale tuginedes tuleb tunnistada, et Eesti välis-kaubanduse ja majandustegevuse struktuur ei näita eriti märke sellest, et meie töötleva tööstuse eksportivate ettevõtete tootlikkus läheneks põhjanaabrite ettevõtete omale ning palgad Eestis läheneksid loodetud tempos EL-i keskmisele. Välja arvatud mõned erandid, on välisturgudele suunatud ettevõtluses töötasud jätkuvalt madalad ning keskmisest kõrgemat palka makstakse valdavalt siseturule suunatud teenusesektoris, mis kuidagi raha riiki juurde ei too.

Miks on see nii? Probleem on Eestis tegutsevate ettevõtete pigem sissepoole suunatud arengudünaamikas ehk lihtsamalt öeldes selles, et Eesti ekspordi struktuur on lihtsakoeline ja majandus on kasvanud laenurahal põhineva sisetarbimise teenindamise arvelt. Eestis pole tekkinud piisava mahuga siin arendatud ja Eesti ettevõtetele kuuluvat intellektuaalset omandit, tehnoloogia- ja disainimahukaid lõpptooteid ning teenuseid (ODM), millega globaliseerunud turgudel konkureeriksime (on küll Krimelte, Baltman, Standard, Tere, Silmet, aga seda on lihtsalt liiga vähe). Eestil on küll suhteliselt hästi läinud ekspordi kogumahu kasvu osas, kuid meie netoeksport ehk kasumi, palkade ja maksude näol Eestisse jääv osa on jätkuvalt väga väike. Oleme jäänud suuresti Skandinaavia allhankemaaks ja meie peamiseks müügiargumendiks on endiselt odav tööjõud.

Sellest võib järeldada, et Eestis tööga hõivatud inimvara on küll üsna sobiva ettevalmistusega lihtsakoelisemaks tööks, kuid ei ole küllalt haritud, informeeritud, organiseerunud ja sotsiaalselt välismaailmaga võrgustunud, et teha keerulisemat tööd ja realiseerida ise ärivõimalusi rahvusvahelisel tasandil. Samas on just ekspordi pilt väga oluline, sest väikese avatud majandusega riigina sõltume kõige enam väljaveost. Kui ekspordime kõrge lisand-väärtusega tooteid ja teenuseid, saame importida seda eluks vajalikku, mida teised efektiivsemalt toodavad. Seega, kui ekspordiga on hästi, saab ka sisetarbimine õitseda ja suureneb kogu majanduse heaolu. Eesti võimalik arengutee on väljapoole suunatud duaalse majanduse mudel. Eestis ei ole majandustegevus, eriti selle eksportiv osa, piisavalt spetsialiseerunud ning seetõttu välisturgudel konkurentsivõimeline. Samuti pole Eestis välja arenenud üksteisele toetuva tööjaotuslikkusega ettevõtlust.

Kuid majanduses kasvab tootlikkus ja sellest tulenev konkurentsivõime suuresti just tänu töö spetsialiseerumisele ning nn klastriefektile. Juba ammu ei suudeta ühe riigi piires kõike eluks vajalikku toota. Raha selleks, et Eesti inimesed saaksid lubada endale kulutusi väga erinevatele kaupadele (nt autod või ravimid), peame teenima Eestis loodud kaupade või teenuste müügiga mujale. Paraku on konkurents maailmas tugev ning globaalsetele turgudele õnnestub jõuda vähestel ettevõtetel. Rahvusvahelisele turule välja murdunud ettevõtete edu põhjustab aga koduriigis elatustaseme ning palkade kasvu ning ülejäänud vähem konkurentsivõimeline osa majandusest kaotab konkurentsi-eelist välisturgudel (nt Suurbritannias) veelgi. Paratamatult on tulemuseks duaalne majandus, kus väiksem osa spetsialiseerunud ettevõtlusest ja tööjõust teeb asju, mille ekspordist saadav tulu võimaldab kasvada sisemajanduslikul tegevusel. Eesti majandusarengu tulevikuväljavaadet tumestab ka see, et konkurents keskmise sissetulekuga riikide vahel kasvab. Need tööstusharud, kus tööjõukulud ja loodusressursid on muutunud peamiseks konkurentsieeliseks (nt allhange töötlevas tööstuses, tekstiilitööstus jms), pakuvad tavaliselt ka investoritele madalat tootlust. Samas on uutele tulijatele nendesse lihtsakoelisematesse tegevustesse sisenemise barjäär madalam ja seetõttu kättesaadavam paljudele arenguriikidele, kes otsivad oma majandusele uusi kasvuvõimalusi. See aga tähendab, et kerkib esile liiga palju konkurente ja tootmisvõimekust, pakkumine hakkab ületama nõudlust ja lisaväärtuse osa (palgad, kasum, maksud) kahaneb. Lisaks sellele on ressursi- ja tööjõumahukates tööstusharudes enamasti hästi oluline mastaabiefekt. Näiteks Hiinal on seetõttu selge eelis spetsialiseeruda odavale ja suuremahulisele tootmisele. Globaliseerunud majanduses ei suuda Eesti odava tööjõuga Aasia riikidega konkureerida (Kreenholmi sulgemine). Meil on küll mõningaid eeliseid, nagu Põhjamaade lähedus, hea logistika ja töö kvaliteet, kuid odava tööjõu maad Aasias ja mujal on oma oskusi järjest parandamas (lisaks on neil ahvatlev koduturg, millele ligipääsuga kaubelda) ning kui me ei õpi keerukamat tööd tegema, pole meil Eestis paremat sissetulekut loota! Seega on probleemide lahendamise võtmeks eelkõige inimvara teadmiste ja oskuste ajakohastamine. Meie inimvara vajab uusi teadmisi tehnoloogiatest, oskusi neid kasutada ning võimekust juhtida edukalt protsesse tootearendusest ja tootmisest müügini. Tsiteerin siinkohal Mauritiuse keskpanga juhti Rundheersing Bheenicki: „Riigid Vietnamist Barbadoseni ja Eestist Botswanani on omamoodi „keskmise sissetuleku lõksus“, mille põhjuseks on ennekõike enesega rahulolu. Need on keskmise sissetulekuga riigid, kes on rahvusvahelises tootmises endale kunagi oma niši välja arendanud, kuid võistlevad nüüd madalama sisse-tulekuga riikidega (Aasia), kes samuti soovivad tõusta keskmike hulka.“ Teiste arengumaade kogemus on näidanud, et keerukamad töökohad ei teki iseenesest. Eesti üsna madaltehnoloogiline majanduse struktuur ei vii isereguleeruvalt uute teadmiste ja lahenduste loomiseni (eriti siin tegutsevates Soome ja Rootsi tütarettevõtetes, kelle arendusüksused on mujal). Tarvilikuks eelduseks on, et sisemajanduses tekiks positiivne arenguring, kus olemas-oleva tööstuse uuendamine tuleneks samas riigis asuvast kõrgtehnoloogilisest ning teadus- ja arendustegevusest ning koostoimes nendega. Niisugust arengut võib küll majanduspoliitiliste meetmetega stimuleerida, kuid tulemust on nii väikese majandusega riigil globaliseerunud, järjest süveneva tööjaotuslikkusega maailmas ning avatud innovatsiooni kontekstis üha raskem saavutada. Samuti pole tulemuslik vaid tehnoloogiate Eestisse sisseostmine, sest see tagab küll efektiivsuse kasvu kulude kokkuhoiu arvelt (vabaneb tööjõudu), kuid ei paranda elatustaset riigis üldiselt.

Kokkuvõttes võib arvata, et Eesti positsioon keskmise sissetuleku lõksus oleva väikeriigina lähiaastatel kinnistub, sest oleme olukorras, kus peamised Eesti eksportijad on madalate marginaalidega ning enamasti ilma arendustegevuseta ettevõtted (tihti välisettevõtete filiaalid), kes ei saa endale lubada lisakulutusi uuringuteks ja tehnoloogia arendamiseks. Ning kui Eestis ei teki siseriiklikku positiivse mõjuga tööjaotuse ahelat olemasoleva töötleva tööstuse ning uute kõrgtehnoloogiliste ettevõtete vahel, jääb kõrgtehnoloogilistele ettevõtetele vaid üle siduda end otse eksporditurgudega. See aga ei tõsta elatustaset riigis üldiselt kõrgemale (nt IT-insenerid Skype`is). Tuleb tõdeda, et vana tehnoloogia ja vähese müügioskusega riikidele jääbki edaspidi „supp lahjemaks“. Asi on selles, et globaliseerunud maailmas on tootmisahelad üle riikide laiali laotunud. Riigid ja neis tegutsevad ettevõtted konkureerivad pidevalt ning see on dünaamiline ajas muutuv protsess. Need, kes ei uuenda oma tooteid ega täiusta tootmisprotsessi või ei suuda muul moel tootmissisendite kvaliteeti parandada, püütakse odavama töö tegijate poolt kinni ning senised tootjariigid kaotavad konkurentsieelise, olles sundseisus juba tehtud investeeringute ja väljaarendatud tootmisbaasi tõttu neis tegevusharudes. Paraku kaob keskmise sissetuleku lõksus olevatel riikidel tihti ka tugeva haridussüsteemi eelis, sest spetsialiseerumine tööjaotuses on teinud tööoperatsioonid ettevõtetes lihtsamaks, mistõttu ei esitata erilisi väljakutseid riigi haridussüsteemile. Piisab sinikraede kiirest väljaõppest. Konkurentsiküsimus on hoopis toote kvaliteedis, kiire tootearenduse võimes, toote erilises disainis, müügioskustes jms. Seega mitte hinnas, vaid inimvaras.

Üheks oluliseks protsessiks keskmise sissetuleku lõksu probleemi juures on maailma majanduses üha süvenev spetsialiseerumine tööjaotuses. Eestis tuleb tagada riigi ja ühiskonna kui terviku toimimine, kuid samal ajal peame majanduslikult rahvusvahelisel turul spetsialiseeruma, sest ükski rahvas, eriti nii väike (veidi üle 10 000 gümnaasiumilõpetaja aastas), ei saa ülemaailmses väliskaubanduses olla konkurentsivõimeline kõiges. Tööjaotuslikkus on muutunud maalimas väga spetsiifiliseks ja selle väärtuslikum osa väga teadmusmahukaks. Seejuures oleks vägagi tarvis, et spetsialiseerunud ja ekspordisuunaline osa majandusest moodustaks koos muu Eesti ettevõtlusega positiivselt toimiva väärtuste loomise ahela. Tõenäoliselt  tähendab see eelkõige Tallinna piirkonna taastõusu rahvusvahelisse kauplemisse, nagu oli näiteks Hansa Liidu aegadel, ning teiste regioonide toetavat rolli selles. Praegu on aga teadmusmahukas osa majandusest (nt IKT-d või biotehnoloogiat rakendavad ettevõtted) liiga väike ning selle seos Eesti eksportiva majandusega või positsioon otse välisturgudel jätkuvalt liiga nõrk. Eesti erasektoris on teadus- ja arendustöötajaid kokku vaid umbes 1900. Neist suurema osa moodustavad siiani IT-insenerid, keda on tööjõuturul jätkuvalt puudu. Kahtlemata on sellises olukorras Eesti suureks väljakutseks küsimus, kuidas tagada ettevõtjatele ligipääs haritud välistööjõu turule. Kuivõrd Eestis pole väljakujunenud turuosaga rahvusvahelisi suurettevõtteid, kes oma plaane pikalt ette teaksid ja kelle tegevust oleks märksa lihtsam haridussüsteemi planeerimisega siduda, siis on tähtis ka see, kui avatud on Eesti rahvusvaheliselt mobiilsele, haritud tööjõule. Asi on selles, et alustavatel kiire kasvu ning globaalse ambitsiooniga ettevõtetel, nagu nt Skype, on tarvis avanenud võimalus väga kiirelt realiseerida ja turuosa kasvatada ning neil pole aega oodata kohaliku haridussüsteemi ümberkorraldamist. Nendel ettevõtetel on tarvis vajalikud spetsialistid globaalselt tööjõuturult kiiresti kätte saada.

Seega tuleb Eestil keskmise sissetuleku lõksuga veel tõsiselt silmitsi seista. Peamine pääsetee ja oluline eeldus Eesti majanduse arenguks ning sissetulekute kasvuks on panustada järjekindlalt inimeste haridusele, kvalifikatsiooni tõstmisele ning omavahelise koostöö kvaliteedile. Maailma tegelikke arenguid silmas pidades tuleb pidevalt täiendada Eestis tööd tegevate inimeste oskusi, rakendada uusi tehnoloogiaid. Samas on väga oluline ka inimeste organiseerumisvõime nii organisatsioonide (ettevõtete jne) kui ka ühiskonna tasandil. See tähendab võimet luua eluks ja arenguks tarvilikke sotsiaalseid struktuure, olla informeeritud maailmas toimuvast ning aimata ette muutusi, võimet pidevalt areneda ja uut juurde õppida. See kõik viitab, et majandusnäitajad sõltuvad paljuski sellest, kui hästi toimib ühiskond tervikuna. Kusjuures ühiskonda pole siin mõtestatud mitte inimeste koguarvu, vaid nendevaheliste sotsiaalsete kontaktide summa ning kvaliteedi kaudu.

Kommentaarid