Inimkond pole veel kunagi kollektiivsele hullumeelsusele nii lähedal olnud kui praegu

Me elame ajastul, mil aegajalt tuleb endalt küsida – kas see toimub tõesti või näen ma halba und?

Remix News teatab, et Saksamaa föderaalvalitsus kiitis heaks plaani liberaliseerida riigi soomuutmisseadust, võimaldades ametlikku soovahetust inimese isikliku otsuse alusel, ilma meditsiinilise hindamiseta. Ühtlasi lubab uus seadus muuta eesnime ja soomääratlust alaealistel lastel alates 14. eluaastast, juhul kui neil on lapsevanema või ametliku hooldaja luba. Kui laps aga luba ei saa, on tal nüüdsest õigus pöörduda oma vanemate vastu kohtusse.

See ei ole ainult seaduslik õigus teatada, et ma ei ole enam poiss, vaid tüdruk (või vastupidi) – üldjuhul kaasnevad sellise otsusega ka noortele lihtsamalt kättesaadavaks tehtavad hormoonravi või koguni kirurgiline sekkumine, mis on sageli pöördumatud.

Kes aga on 14-18-aastased noored? Nad on teismelised – mõistust juba on, aga veel enam on mässumeelt ja kõhklematut uuendustega kaasaminekut, puudu aga on elukogemus, mis hoiataks ohtude eest. Seejuures on läänemaailmas nähtav tendents, et soolise enesemääratlemise eapiiri aina madaldatakse ja vanemaid tõrjutakse otsustamise juurest eemale – nii jäetakse lapsed “kommionude ja-tädide” meelevalda. Autoga sõita veel ei tohi, aga sugu muuta juba võib.

Ilmselt on neid, kes tunnevad ennast tõesti “võõras kehas”, kuid enamik lapsi ja noori läheb kümnete eri soovariantide, sooneutraalsuse või -muutmise ning uute seksuaalsuunitluste teooriatega kaasa põnevusest, osad ehk kahtlevadki oma identiteedis. Aga kõik see on vaid noorusaja otsingud ja enesemääratlemine, mis ilmselt varsti unustataks, kui vahepeal pole ainult kirurginuga kallal käinud või hormoonravimeid neelatud – siis enam normaalsusesse naasta ei saa.

Uusmarksismist nakatunud liberaalne Lääs on loonud tohutu ebardlike ahvatluste kompleksi, mille ohvriks langevad eriti verinoored tüdrukud. Sajad ideoloogiatöötajad, LGBT-aktivistid, radikaalfeministid ja muud “uusväärtuste” kandjad taovad neile päevast päeva pähe, et maailm on meestekeskne, nood rõhuvad naisi, naised peavad oma keha eest võitlema ja mitte lubama mehi enda lähedale, elada võivat ka nii, et sa ei olegi naine ega mees, vaid vahevariant, alati on võimalik sugu muuta jne.

Seejuures toetuvad need normaalsuse väärastajad väga sageli teadusele, mis ongi tihtipeale marksistlike mõjutustega kaasa läinud ja väidab, et need kõrvalekalded on normaalsus. Sellistele “teadlastele” koguneb üha suurem patukoorem inimkonna, eriti selle noore ja enammõjutatava osa ees.

Lisaks viibivad lapsed ja noored (juba ka Eestis) tohutu ideoloogilise surve all, kus neile väidetakse pealtnäha täiesti autoriteetsetest kanalitest, et naised ei ole sünnitusmasinad, et sünnitamine on üldse raske ja paha asi, pigem tuleks kasutada piiramatut abordiõigust ja lapsi ei olegi vaja sellisesse tapetud kliimaga maailma tuua, pigem nauditagu karjäärivõimalusi ja vabadust. Ja nende ümber hiilivad LGBT nõustajad, kellel pole sageli mingit õigust anda ei psühholoogilist ega meditsiinilist nõu, nad on tegelikult samal tasemel imearstide ja ravitsejatega.

Ja kujutagem nüüd ette 14-aastast neidu, kes on kõike seda uskuma hakanud: talle on sellest rääkinud temast pisut vanemad “sõbrannad” LGBT-st, umbkaudu sama juttu ajavad minister Signe Riisalo ja riigikogulane Liisa Pakosta; seda loeb neiu iga päev oma nutiseadmest; sõpruskonnas on sooteema popp; tüdruk pannakse häbenema oma naiselikkust ja kartma meeste lähenemist; ta pannakse paanitsema sünnituse ja laste kasvatamise ees – ning viimaks saab ta teada, et kui lapsi ei saa, ongi kliima päästetud.

Neiu otsustab seepeale, et temast naisorja ei saa, vaid ta pühendub karjäärile ja vabadusele, häda korral aitab alati abort; mõnel juhul otsustab tüdruk olla hoopiski sooneutraalne või mingi vahevariant; ning hullemal juhul leiab ta, et poisina ja mehena on elu elatavam. Rootsi kogemus ütleb, et neiud ongi sugu muutes lähtunud sageli sellest, et meeste maailmas on lihtsam läbi lüüa – ja Rootsis on ka tohutult juhtumeid, kus tüdrukud kahetsevad, kuid tehtud otsused on pöördumatud. Kuna riik lubab üha enam noortel endil otsustada ning eemaldab vanemad otsustusõigusest, siis Rootsis ongi meestüdrukud kaevanud kohtusse riigi, kes ei olevat neile piisavalt riske selgitanud.

Kui 14-aastane noor teeb soo muutmisel pöördumatu otsuse, siis tuleb tal keskmiselt 70 aastat elada “uues” kehas. Tavaliselt möödub noortel 18-20. eluaastaks mässuline ja seikluslik teismeliseiga, edasi tuleb üha enam kogemusi, asjadele uue pilguga vaatamist, senielatu analüüsimist… ja mis siis, kui tüdrukust poisiks ja edasi meheks saanud inimene märkab, et naine olla on siiski tore, aga midagi muuta enam ei saa… Soomuutjate seas on enesetappude arv suhteliselt kõrge, seda enam, et enamasti ei võeta sugu muutnud naist siiski päris mehena ja meest päris naisena.

Soo muutmine võib vähestel juhtudel olla õigustatud, kuid ka siis peab inimesel olema täielik pilt sellest, mida see kaasa toob. Läänemaailmas aga on see muudetud justkui sokkide vahetamiseks, seda muidugi lihtsuse mõttes. Väga raskeid ja sageli pöördumatuid valikuid serveeritakse kui tühiasja, vabadust, uut elukvaliteeti ja ei tea veel mida. See on ääretult kuritegelik, kui sellistele asjadele tõukavad “head tädid ja onud”, lausa inimsusvastane, kui seda teeb riik. Ja Eesti läheb seda teed, ehitades riiki noorte võimalikele kannatustele.

Uued Uudised