Üldsus kuulis sinust laiemalt seoses vallandmisskandaaliga Rakvere teatris.Mis juhtus ja mida sulle ette heideti?
Kui sain teada, et homoaktivistidest linnakunstnik Teet Suur ja dirigent Keio Soomelt (kes mõlemad korraldavad seksuaalvähemuste teemalist filmifestivali tuleval sügisel Rakvere teater/kinomajas ) olid läinud selle tarbeks linnalt raha küsima, ei saanud ma mitte vaiki olla.
Seoses sellega ütlesin välja oma seisukohad FBi kommentaarides ja postitustes. Kuna teatasin, et ei kavatse neil päevil ka tööle tulla, lahvatas juba tõsisem skandaal. Hakkasid tulema kaebused minu töökohta. Teet Suur käis isiklikult kino juhatajale kurtmas, et üks töötaja kommenteerib teemat sotsiaalmeedias. Kaebusi minu kommentaaride kohta saadeti e-kirjadega ka Rakvere teatri juhile Velvo Välile.
Tööandjaga oli kohe peale esimesi kaebusi jutuajamine, kui ta kinomajas ise minu poole pöördus. Andsin teada, et ma ei toeta taolise festivali mõtet ega pea õigeks ka homopropagandat. Tema omakorda väitis, et kuna ma esindan Rakvere teatri kollektiivi, ei ole selline asi aktsepteeritav. Mina aga oma seisukohast ei loobunud ja jäin kindlaks, et see festival pole Rakvere linnakese jaoks paslik. Need kolm päeva oleks ma välja võtnud kui palgata puhkuse. Kuna olen korralik, aus ja kohusetundlik inimene, ei olnuks mulle vaja ei tööluuse ega muud seesugust jama.
Töö juures oli seni kõik hästi, kuni hakkas see homopropaganda teema. Mitte kunagi pole keegi kuskil töökohas mu peale kaevanud või minu töötulemustega varem mitte rahul olnud. „Õhtulehes“ (24.03.2017) väidab aga mu tööandja minu ootamatuseks, et minuga oli juba varem probleeme seoses töökohustustega. Ma ei saanud aru millest ta rääkis? Minu prioriteedid ei luba käitumismaneeri, kus oma töökohustustesse suhtutakse ükskõikselt. Teine süüdistus oli minu võimalik suur kahjulik mõju inimestele, kellega ma lävin nii teatris kui ka väljaspool seda. Selline kaebus on hämmastav, sest töötasin põhilise aja kinomajas üksinda ja väga palju suhtlemisvõimalusi töökaaslastega polnud. Teatris suhtlesin vaid mõne publikuteenindajaga, keda tunnen niigi juba varasemast ajast. Tõsi, ka mõned näitlejad on varasemast ajast tuttavad, kuid see ei tohiks ju olla kellegi asi, kes minu sõbrad on.
Ainus mille vastu olen alati olnud ja mis võis erimeelsusi tekitada, on minu vastumeelsus ületundide suhtes. Minu arvates ei tohi inimene töötada ülekoormustega ja just seda kiputakse tööandjate poolt ära kasutama. Kuskil on piirid ja ehk ei meeldinud ülemusele minu õiglustunne selles vallas?
15.02.2017.a. osalesin Rakveres Targa maja ees oleval EKRE korraldatud piketil, kus toimus sel päeval linnavolikogus hääletamine homopropaganda üllitise jaoks. Pikett läks korda ja festival linnalt raha ei saanud, mis oli väga õige otsus. Andsin ka Virumaa Teatajale vastava intervjuu. Kuid juba nädal hiljem võeti mind ette.
Rakvere teatri juht Velvo Väli andis mulle kabinetis valida kahe variandi vahel, et ta kas vallandab mu või ma kirjutan kohe omal soovil lahkumisavalduse. Mulle ei tutvustatud minu kui töötaja õigusi. Ma ei aimanud, et tööandja ei saa lahti lasta inimest ainuüksi tema seisukohtade, isikliku vimma ega perekondlike põhjuste pärast, mis on seadustega vastuolus. Minu töökohustused ei ole poliitikaga seotud. Minu Facebookis väljakirjutatud seisukohad ei olnud samuti seotud kinomajaga. See oli minu vaba aeg, mida ei saa kokku panna ega seostada meelevaldselt minu töökohaga. Minu vallandamise juhtumi on aga tööandja Õhtulehes ümber pööranud hoopis vastupidiseks, nagu poleks seda kõike olnud. Avalduse omal soovil kirjutasin psühholoogilise manipulatsiooni all ja mul polnud aega mõelda ega õieti tegutseda.
Kui ma kinomajast peale krahhi lahkusin, vajus mu kehasse korraga tohutu raskus. Hakkas kohale jõudma, et mind on täielikult manipuleeritud ja sunnitud lahkumisavaldusele alla kirjutama. Mind oli haneks tõmmatud ja töökohast ning palgast ilma jäetud. Olin kurb. Sellise laastava olukorra peale ei suutnud ma terveks jääda. Veel samal ööl haigestusin ja jäin haiguslehele. Kolme päeva vältel lisandus üks häda teise järel, lõpetades põlvepõletikuga, mis surus mind lausa voodisse.
Mõne aja pärast aitas keegi hea sõber mind kurssi viia minu õigustega. Kirjutasin tööandjale avalduse sooviga minu lahkumisavaldus tühistada. Saatsin selle teele nii e-kirja teel digiallkirjastatud kujul kui ka tähitud paberkirjana. Kirja sisus tõin välja, et ma ei kirjutanud lahkumisavaldust omal vaba soovil, vaid survestamise all. Samuti seda, et ma ei näe endal mingit süüd. Minu töökohustustega oldi ju tegelikult varem rahul, mida kinnitas ka tööandja. Selgemast selgem, et mind kõrvaldati seoses minu kommentaaridega ja linnalt festivalile rahaandmise vastu piketil osalemise pärast. Tööandja aga saatis paari päeva möödudes vastuse, kus teatas, et ta ei rahulda minu avalduse tagasivõtu soovi ning töölepingu lõpetamine 23. märtsil jääb jõusse. Avalikustasin asja Facebookis ja sealt sai infot ka TV3 Uudiste toimetus, kes ühendust võttis ja minuga sellel teemal intervjuu tegi.
Enamik selliseid juhtumeid sumbub, sest inimesed ei taha sellest rääkida ja nii kannatatakse vaikselt ära. Kust võtsid julguse asjaga välja tulla?
Ma olin samuti teadlik, et meie töö juures on inimesi, kes samuti ei poolda homopropagandat, kuid nad vaikivad. Inimesed kardavad oma töökohtade pärast ja on väga erinevad. Üks on jutukam, teine aga ei anna oma seisukohti kuidagi välja. Mina olen pikemat aega poliitiliste vaadetega olnud. Ma olen saanud hulga kirju Traditsioonilise perekonna kaitseks ja annetanud isegi raha kooseluseaduse vastaseks võitluseks.
Seega polnudki siin enam midagi kahelda ega mõelda julguse peale, kuna oli toimitud seadusevastaselt. Loomulikult avalikustan ma selle, kui on toimitud ülekohtuselt ja ebaõiglaselt. Mida ma kartma peaks või miks ma peaks valetama kaamerate ees ja ka intervjuusid andes? Olen ju aus inimene. Mis mind kindlasti julgustab, on minu loomus. Minu isaisa oli hästi julge oma seisukohtade eest seisja. Ta oli usklik mees, kes ehitas kandleid ja ka ise neil mängis, päritolu poolest liivlane. Ma väga loodan, et mu isagi saab rahus puhata, sest usun, et tallegi olnuks liiga ränk pealt vaadata, mis minuga toimub.
Sul on sünnijärgsed kergemad puuded. Kas sa oled tajunud halvustavat suhtumist endasse?
Jah, mõnikord on välja paistnud inimeste ütlemised, kus on pahatahtlikult silma torganud minu kõnehäire. Ma olen sündinud opilaudadele. Minu sünnijärgne arm näol, kõik see, mis on mulle tekitatud juba looteeas vägivalla tagajärel, on paraku mõnele häiriv. See näitab vaid üles nende harimatust, sest meist ei tea iial keegi, mis võib hetke pärast juhtuda. Kas minu sünnitrauma seab ohtu kellegi elu? Kas selle pärast kannatavad meie lapsed ja sündimata lapsed? Samuti ei tauniks ma homosid kui nad elaksid oma eripäras vaikselt. Milleks on aga vaja teha homopropagandat? Seab see ju ohtu traditsioonilise pere ja meie laste tuleviku. Mitte keegi (sealhulgas homoseksuaalsed inimesed) pole mulle seni suutnud anda ammendavat vastust küsimusele – milleks on homopropaganda vajalik.
Kuidas ilma tööta hakkama saada, kas oled üritanud uut kohta hankida?
Mõne aja saab kuidagi vastu panna, aga ilmselt mitte igavesti. Küsimus, millal saab uue töökoha, on muidugi pidevalt õhus. Ka sügis pole enam kaugel. Mu poeg on lõpetamas kevadel põhikooli ja tema soov on jätkata Tallinnas õpinguid. Olen hirmul, mis saab siis kui see aeg jõuab kätte ja töökohta pole ikka veel. Minu töökaotuse pärast kannatan nii mina kui minu lapsed.
Annaks jumal, et mu abikaasa tervis vastu paneks, kuna ta tervist tabas mõni aeg tagasi ootamatu tagasilöök. Tööl ta küll käib, kuid pole enam 100% töövõimeline. Vaatamata mehe tervise järsule halvenemisele, on seegi pannud proovile kogu meie perekonna. Meil tuleb arvestada tema haigusega, mis võib järgmine kord üsna kurvalt lõppeda, kui see peaks uuesti korduma. Ma südamest soovin, et ma saan oma käekäigu nii sätitud, et olen suuteline ka ise tagama maksud ja leiva lauale ning ma selle ka saavutan. Iga naine peabki alati mõtlema sellele, et mis siis saab, kui ta üksi jääb nii oma vastutuste kui ka majandusliku poolega.
Hetkel olen teele saatnud mõned CV-d ja eks ma nüüd ootan. Olen ka mõelnud, et kui oma kodulinnas tööd ikkagi ei saa, kas toimida edasi ettevõtluse suunal või mida üldse tegema hakata? Kolida teise linna? Aga mu kodu on ju siin…
Räägi endast pikemalt, kes oled, millega tegelenud oled.
Olen üks täitsa tavaline Rakvere naine, mul on 22-aastane tütar Enelin ja 16-aastane poeg Joel. Tütrel on juba oma pere, tal on mees ja ka väike imearmas üle 3,5 aastane tütar. Ta ei armasta väga öeldagi vanaema, ütleb Inne ja kõik. Inne on talle suureks eeskujuks ja nüüd ka näen, kuidas lapselaps oma vanaema ülistab.
Olen tegelenud oma elu jooksul päris mitmete asjadega: töötanud mänguasjade koostajana TK Normas, kalatöötlejana Kirovi kolhoosi kalakombinaadis, keskkooli päevil ka koristajana, kuid kõige rohkem olen töötanud õmblejana kergetööstuses. Viimased aastad olen jäänud rohkem osalise tööaja raamesse. Kuna minu puhtusearmastus on mulle justkui sisse kodeeritud, siis ma hea meelega koristan. Enne kinomaja olin Rakvere polikliinikus ühe puhastusteeninduse firma all puhastusteenindaja/töödejuhataja. See lõppes minu koondamisega, kuna haigla ütles firmale objekti üles ja tööandjal mulle tööd teist anda polnud. Koondamisigi olen elu jooksul läbi elanud. Kui koondamistel ja töölt vallandamisel on suur vahe. Kuigi mõlemad mõjuvad rahakotile, laastab vallandamine lisaks ka moraali ja tervist.
Armastan väga teha käsitööd, laulda, muusikat kuulata, õmmelda, suhelda, aidata inimesi, jälgida poliitikat ja vabal ajal lastega olla. Oma käsitöö ande olen pärinud enda isaemalt, kes on oma juurtel põlvkondade viisi saarlane. Ka tema oli usklik ja väga hea koorilaulja kiriklas. Ma olen pärit usklike sugupuust ja kus mu esivanematest enamus on elanud kuni surmani oma nooruspõlves armutud kaasaga.
Minu maailmavaade on üsna selge ja korrektne. Mul ei ole midagi homoseksuaalsete inimeste vastu, küll aga homopropaganda vastu. Inimesed peaks tegelema õigete ja vajalike asjadega, mitte raiskama aega kooseluseaduse ja sellest tuleneva homopropaganda teistele peale pressimisega. Kannatajateks on alati lapsed.
Raisatakse tohutu aeg mõttetute asjade tegelemise peale, kus samal ajal vajaks remonti teed, hooned, taastaks mõne ajaloolise hoone – mõisa, tegelema peaks ikka edasi ehitamisega. Riigi üles ehitamisega, kus rahvas saaks inimväärselt elada , kus neil oleks turvatunne ja rahu hinges õhtul magama minnes ja teades, et hommikul ärgates oleks koht , kuhu minna, see on töökoht. Kus õhtul töölt tulles saaks oma koju pere juurde peatuda, mitte elada suurem osa ajast töötades välismaal. Hindan enda juures väga ausust, kohusetunnet, korralikkust, puhtust, armastan oma peret. Olen enesekindel, otsekohene, väga meelekindel inimene, mõtlen paraku ka oma murede kõrval teiste murede peale ja püüan aidata hädasolijaid, mida olen ka teinud. Tõttasin appi oma armsale klassiõele Kristiina Altermann perele, kelle abikaasa kaotas avarii tagajärel jala ja kes said abi ka saate Kodutunne kaudu oma elamistingimuste parandamiseks. Ma olin ainukene tuttav, keda ei jätnud ükskõikseks nende keeruline olukord, kus olen jäänud nende kõrvale ka vaimselt meelerahu toetama.
Ma tahan, et minu maailm oleks täis armastust ja lugupidamist. Minu maailmavaade oleks Eestimaal elada nii, kus me ei tunneks puudust, kus me saaksime elada armastades ja olla armastatud, mitte lõhestatud ühiskonnas, kus oleks vähem õelust, vägivalda, ülekohut, ebaõiglust ja kus me saaksime ka tänaval märgata üha tõusuteel naeratavaid sõbralikke pilke. Et saaksime inimesi usaldada. Vaatamata mobiilide olemasolule, ei peeta kinni lubadustest, ei teavitada muudatustest. Vanasti lepiti suuliselt kokku mitu kuud varem ja peeti oma lubadustest kinni.
See on täna meie endi kätes, me saame ise elu kujundada nii nagu meile elamisväärselt vaja on, mitte loota ja oodata, et küllap keegi võtab midagi ette ja teeb ära. Alati tuleks pöörduda ülekohtu korral töövaidluskomisjoni, sest see on igaühe õigus. Kindlasti ei saa ebaõiglust kogedes jääda lihtsalt kaotajaks. Minuni on jõudnud infot, kus on tuldud isegi „omal soovil“ lahkumisavalduse kirjutamisega võitjatena välja. Seda kinnitas mulle ka Õhtulehe ajakirjanik Maarit Stepanov. Meil on olemas oma eraelu ning oma sõnaõigus ja seda ei ole mitte ühegi tööandjal õigus segi ajada töökohaga.
Intervjueeris Urmas Espenberg