Kultuuriloolane Loone Ots: „Isamaaline kasvatus peab algama vara.“

Intervjuu,
Loone Ots

Eesti pealekasvava põlvkonna õpetamisel tuleb pöörata rohkem tähelepanu eesti asjadele. Aga ka perekonnaõpetusele, mis tutvustaks konfliktiteooriat, et ennetada suhete purunemist ja sellest johtuvaid traumasid, leiab hiljuti rahvuskonservatiividega liitunud kultuuriloolane LOONE OTS.

Kuidas vaatate tagasi valitsuse vahetusele ja sellele eelnenud kemplusele Riigikogus?

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Selle kohta on eesti keeles ilus sisukas sõna nörritav. See tähendab, et paneb nördima. Nali naljaks, aga lumememmede kui abikaasade probleemi peaks arutama ainult naljasaates. Lapsed on suur väärtus, aga lapsikus Riigikogus on oht.

Minu isikliku karika viimne piisk oli „nali“ küsida referendumil, kas Eestil tuleks ühineda Venemaaga. Üks lubamatu lause saatis väga valesid signaale Eestist väljapoole, ja oh kui head materjali ebasõbralikele riikidele.

Sõltumata diskussiooni teemast tuleks Eestis panna rohkem küsimusi rahvahääletusele, rahvast tuleks senisest rohkem kaasata. Peale kohalike ja Riigikogu valimiste on rahval harva võimalust sõna sekka öelda. Rahvahääletuse kui instrumendi toomine Eesti poliitikasse on teretulnud.

Hääletusele pandavad teemad peavad samas olema hästi läbi kaalutud. Otsedemokraatia laiendamisega rööbiti peame harima rahvast poliitika ja ühiskonna teemadel. Poliitika on suur võimalus, aga ka suur vastutus. Toimivas kodanikuühiskonnas oskab iga kodanik teha parimaid otsuseid, ent ka kaaluda nende tagajärgi.

Miks liitusite rahvuskonservatiividega ja miks just nüüd?

Koroonaaasta on ajanud maailma segamini nagu nõiapada. Inimesed on segaduses ja ebakindlad. Just sellisel ajal peab olema kindlaid kive, mida mööda minna üle jõe. Eesti väärtused on olnud perekond, töökus ja keel. Töökad oleme edasi. Ent perekondades ei sünni enam lapsi ja emakeel on teisenemas slängiks, inglišši-eestiks. Seadus nõuab ametiasutustes keelenormi järgimist. Kolmteist aastat olen teinud sadu eesti keele koolitusi täiskasvanutele, et me hakkaks rohkem mõtlema, kuidas õigesti kirjutada. See on üks minu panus Eesti hüveks.

Sõnavara kahaneb mitte sõnaraamatus, vaid kasutaja suus. Siit jõuame mälu küsimuseni. Üleilmastuvas maailmas kahaneb huvi Eesti mineviku vastu. Kui me ei tunne neid, kes on loonud Eesti ja eestluse, siis ei saa me neid ka austada. Sel juhul saeme ise oma juured läbi ja eestluse puu langeb mürtsuga maha. Eesti aadet ei saa enam hoida MTÜ-de või üksikute entusiastide kaudu. Eestluse kaitseks tuleb teha riiklikke otsuseid.

See ei tähenda sukeldumist konnatiiki. See tähendab avara vaatega maailmakodanikku, kes kindlalt teab: olen eestlane! Hoiab selja sirgu ka suurte rahvaste seas. Ei ole väiksem vennas, vaid võrdne.

Kuidas seletada praktilist teadust või käsitööoskust hindavale inimesele, miks on eesti kultuuri alalhoidmine nii oluline?

Kultuuriteadlasena ütlen, et kultuur on ju õpitud asi. Seda vahendab põlvkond põlvkonnale. Kui tahame mööblit kokku panna, loeme juhendist, kuhu kruvid keerata. Kui teeme toitu, võime paluda, et keegi kogenum õpetaks, kuidas komponendid kokku panna.

Kooli õppekava on nii tihe, et eesti asjade jaoks jääb vaid kitsuke ruum. Aeg ajab takka, faktid õpitakse kontrolltööks pähe, aga emotsionaalset sidet ei teki. Iidoliteks saavad võõramaa räpparid või seriaalitähed. Seda, et eesti noor on just eestlane, need eeskujud ei õpeta.

Tahame kuuluda Põhjamaade hulka. Tore – võtkem siis sealt üle ka rahvuslus. Rootsi pered kaunistavad jõulupuudki rahvuslippudega, see on normaalne. Soomlased laulavad heal meelel hümni mitte ainult aktustel, vaid ka sõprade seltskonnas.

Olete kaitsnud filosoofiadoktori kraadi eesti kultuuri õpetamise kohta. Milline on praegu eesti kultuuriloo õpetamise olukord? On seda üldhariduskooli õppekavades ja klassiruumis piisavalt?

Ma tänan neid paljusid õpetajaid, kes on võtnud minu lasteraamatu „Lugusid kuulsatest eestlastest“ kohustuslikuks kirjanduseks. Ma kummardan nende ees, et nad on eelistanud eesti raamatut välismaisele. Mul on olnud au, et needsamad õpetajad on tulnud ja tänanud – väga vajalik raamat, teist sellist ei ole, aga oleks tarvis. On tulnud ka lapsevanemaid. Ja poisse ning tüdrukuid. Isamaaline kasvatus peabki algama vara. Muidu ei ole me tulevikus mitte Eesti, vaid mingi Lükatõmba.

Eesti keele ja kirjanduse tunde on ikkagi liiga vähe, et aineid selgeks saada. Küsimus pole pelgalt õigekirjas või sõnavara arengus. Noore väärtuskasvatus ja emotsionaalne areng saavad ilukirjanduselt hindamatut tuge. Lisaks on enamik eesti kirjanikke olnud aktiivsed ühiskonnategelased, nende elulood on positiivsed näited, kuidas eestlaseks kasvada ja jääda.

Kümme aastat tagasi kaotati gümnaasiumi õppekavast eesti kirjandus kui eraldi aine. Kirjanduse õpet on nii tihendatud, et see lämbub ainemahu korseti sisse ära. Kujutleme: gümnaasiumi kirjandusloo kursus kannab pealkirja „Kirjandus antiigist 19. sajandi lõpuni“. 35 akadeemilise tunniga peab õppur läbi võtma Homerose, Piibli, Dante, Shakespeare´i, Goethe, Hugo, Ibseni ja veel palju teisi ka, tõin näiteks vaid mahukama loominguga autorid. Ja alles pärast Puškini, Dostojevski ja Tšehhovi mainimist räägib õppekava, nii sauniku stiilis, ka eesti varasemast kirjandusest, nimetab alles siis Kristjan Jaak Petersoni, Faehlmanni, Kreutzwaldi, Koidulat, Vildet ja Liivi! Ei ole ju võimalik, et noor ainult nuusutab nende tekste ja täidab ikkagi õppekava nõuded: teab eesti kirjanduse peamisi arengusuundi ning tähtsamaid autoreid ja teoseid ja oskab avada oluliste teoste tähenduse eesti kirjanduse taustal.

Mis te pedagoogikateadlasena Eesti hariduspoliitikast arvate? Mida teeksite teisiti?

Õppekavas on vajaka sotsiaalsust, ühiskonnaliikme, kodaniku kasvatamist. Ka pereisa ja -ema kasvatamist. Meie perekonnad purunevad, statistika on hirmuäratav, aga see kajastab ju ainult ametlikult sõlmitud abielude hukku. Noored vajavad praktilist perekonnaõpetust. Sellist, mis selgitaks konfliktiteooriat ja mängiks läbi tüüpolukorrad. Kui noored teaks rohkem, kuidas konflikt tekib ja kuidas seda eos tasalülitada, aitaks see kindlasti ennetada suhete purunemist ja sellest johtuvaid traumasid. Me ei peaks otsima meeleheitlikult vahendeid, millega palgata juurde psühholooge ja psühhiaatreid, vaid kasvatama teadmisi pereelust ja lugupidamist üksteise ning ka tulevaste laste vastu.

Kas pealekasvav põlvkond oskab hinnata oma juuri, eesti keelt ja riiklikku iseseisvust? Või liiguvad asjad üleilmastumise mõjul pigem vastupidises suunas?

Kindlasti väärtustavad noored Eestit ja eestlust, nad lihtsalt mõtlevad nendele väärtustele harva. Elu on kiire, homseks tuleb õppida, trennis tuleb käia, lõõgastuda tahad ka – uneaegagi napib, millal sa siis isamaale mõtled?

Uuringute järgi on Eesti lapse õnneindeks madal. Õnnelik laps usuks täiskasvanuks saades kindlasti, et tal tasub elada nimelt Eestis. Mõelgem, kuidas meie lastel hea oleks, siis kasvab ka häid eestlasi juurde.

Eesti kaitsevägi on teinud ja teeb väga tänuväärt tööd noorte isamaalisuse suunal. Mõelda tuleks, kuidas muuta eesti aade noortele paeluvamaks. Kodutütarde ja noorkotkaste liikumine on tõusuteel, aga arvud võiks olla veel kordades suuremad. Isamaakasvatuse laagrid? Jah, kui on tagatud ka noori huvitav sisu ja vorm.

Kuidas globaliseerumise ja ingliskeelestumisega võidelda?

Vaimse üleilmastumise eest ei pääse, kuni töötab internet. Usun, et asju ei muuda võimu ja väega. Ütlesin juba: mina võitlen selle eest, et uus põlvkond tahaks olla eestlased. Ja kulgeks maailmas selle sõnumiga.

Kui palju olete oma erialal puutunud kokku ülikoolide ingliskeelestumisega? Kui tõsine probleem see on?

Õpetasin 23 aastat Tartu ülikoolis eesti kirjandust ja kultuuri inglise keeles. Sellel suunal võiks ülikoolid kohe julgesti ingliskeelestuda. Teised peaks Eestist rohkem teadma.

Omal ajal, kui keisri käsk lubas Tartu ülikoolis kasutada ainult vene keelt, lõid eestlased ise igaks juhuks suurepärase ja mahuka teadussõnavara iga valdkonna tarbeks. Nüüd nõuame iseseisvas Eestis, et doktoritööd kaitstaks inglise keeles. Põhjendus on, et siis saadakse meie saavutusi lugeda üle maailma. Õige. Kuid kaitsmisele lubataksegi vaid need, kes on avaldanud vähemalt kaks artiklit mainekates maailmalevikuga teadusväljaannetes. Kui meie teadlase avastus väärib tähelepanu, saadakse sellest aimu nii artiklite kui ka doktoritöö kohustusliku võõrkeelse kokkuvõtte kaudu.

Võib öelda, et hea tava järgi on väitekirja üks oponent alati välisriigist. Sel juhul tuleb doktoritöö tõlkida ja avaldada kahes keeles. Kuid eesti keel on kohustuslik. Me ei tohi suruda maha motivatsiooni arendada edasi kõrgema, abstraktsema tasandi eesti keelt ja suutlikkust selles keeles mõelda. Mis ei arene, see mandub. Inglise keel teadustemplite seinte vahel hakkab meie vaimueliidi mõtlemist lamedamaks vajutama. Kuni olemegi tagasi ENSV-s, kus kaks eestlasest kolhoosiesimeest suhtlesid seminaril igaks juhuks vene keeles. Tänan, ei!

Olite kuus aastat Lastekaitse Liidu president. Mille eest vajavad lapsed kaitset aastal 2021?

Laste vaesus on suur probleem. See tingib kehvema tervise, paneb tõkked kultuuri ette, piirab hariduse põhikooliga. Vaesust ei tule korvata rohke rahaga vanemate pangakontol. Selle asemel tuleks osta lastele rõivad, saapad ja koolitarbed, hankida spordivarustus, pakkuda perele tasuta lasteaiakoht. Et ennetada noore sattumist halba seltskonda tuleb sisustada aeg pärast kooli, saata lapsed suveks laagrisse. Ja tingimata viia nad teatrisse, muuseumi, ning mitte lihtsalt etendust vaatama – enne peaks selgitama, mida vaatama minnakse ja miks.

Erivajadusega lapsed ja nende pered vajavad rohkem tuge, nii raha kui ka spetsialiste. Lastekaitsetöötajaid peaks olema rohkem, nad peaks saama rohkem suunatud haridust ja täiendkoolitust. Ka paremat palka. Ja rohkem vastutama.

Infoühiskond kurnab. Meie lapsed on pidevalt väsinud, nukrad ja viimasel ajal selgub järjest rohkem, et ka kehalt ülekaalus. Tervislike eluviiside propageerimine senisest agaramalt aitaks kaasa, et meie järgmine põlvkond jaksaks meilt teatepulga üle võtta.

Aga kõigepealt peaks Eesti tegema oma parima, et meil kümne aasta pärast üldse oleks lapsi, keda kaitsta! Julm mõelda, et aastal 2020 sündis tuhat last vähem. Sündide arv oli umbes 13 000 – kas see tõesti tähendab, et aastal 2030 on see hoopis null?

Teie viimane raamat on populaarses reisiraamatute sarjas ilmunud „Minu Odessa“. Mis suhe teil selle linnaga on?

See on imeväärt paik, täis uhket arhitektuuri, väga häid teatreid, võrratut toitu, äärmiselt keni inimesi. Märgiline linn. Õppisin seal elades palju head, sain uusi sõpru. Nägin sedagi, kui erinev on Eesti Ukrainast, kui korrektne on meie ühiskond, kui turvatud meie inimeste elud. Hea on elada Eestis!

Muide, Odessa ja Tallinn on sõpruslinnad.

On teil praegu ka mõni käsikiri pooleli?

Kirjutan romaani ja suurt vabaõhunäidendit. Ees on mõned tõlked. Varsti ilmub aimeraamat maailma kõige kuulsamatest naismõrvaritest läbi ajaloo.

Üleilmse pandeemia olukorras on paljudel inimestel rohkem aega raamatuid lugeda. Mis on teie meelest need eesti kultuuri tüvitekstid (peale „Tõe ja õiguse“ ja „Kevade“), mille iga eestlane peaks kindlasti elu jooksul läbi lugema?

Karl Ristikivi ajalooromaanid. Need on sügavalt eetilised ja, nagu head tekstid ikka, mitmekihilised. Igaüks leiab endale midagi. Kuigi romaanide tegevus toimub Euroopa riikides, on kõik süžeed kui Eesti saatuse allegooriad. Ka Ristikivi ainus luulekogu „Inimese teekond“ on hindamatu.

Juhan Liivi luule on tüvitekst, lausa tüvitekstide hiiesalu. Huvitugem rohkem luulest, kus väga paljut saab öelda nii väheste sõnadega.

Rohkem peaks rõhutama Henrik Visnapuu kui isamaalauliku, aga ka lihtsat suure poeedi tähtsust.

Milline on Eesti saja aasta pärast?

Kaks võimalust.

Esimene – territoorium Balti mere (tänapäevalgi kuulen ja loen järjest vähem eestipärast nime Läänemeri) kaldal, kus on üks suur pilvelõhkujaid täis linn ja rahvusvaheline lennujaam. Linnas elab paljurahvuseline mass, siniseid ja halle silmi kohtab vähe. Linn nagu linn ikka, selliseid on kümneid tuhandeid, Californiast Kuala Lumpurini.

Kusagil linna taga kiratseb seltskond marginaale, kes tahavad elada ilma ööelu ja kaubanduskeskusteta. Mõni mäletab veel imelikku eesti keelt, kuigi seda enam ei kasutata.

Teine võimalus – mõnus pisike maalapp, kus on kümmekond väikest linna ja kaks suuremat. Et loodusest peetakse lugu, elab päris suur hulk noori inimesi linnadest väljas. Probleeme ei ole – koolid on olemas, poed on olemas, arstid on olemas. Majad on just nii suured, et on soodsad pidada ning mahutavad isa, ema ja vähemalt kolme last. Eakamad elavad lastest jalutuskäigu kaugusel ega ole oma korrusmaja korterite lõksus. Perekonnad suhtlevad, kogukonnad tegutsevad koos, otsused tehakse ühiselt ja viiakse üheskoos ellu. Igal pool kõlab eesti keel, iga noor saab ka kohapeal eestikeelse kvaliteetse kõrghariduse doktorikraadini välja. Elu on siin nõnda ilus, et kellelgi ei tule mõttessegi Eestist ära minna.

Liiga armas, et olla tõsi? Liiga naiivne? Aga see on ju meie teha.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused