SUUR INTERVJUU | Eeva Helme seisab elu püsimise eest kogu Eestis

Eesti, Intervjuu,
- Updated
©UU
Eeva Helme oma suvekodus Läänemaal.

Eeva Helmel ei olnud poliitikasse tulemise kavatsusi. Pärast ülikooli lõpetamist ja Martin Helmega abiellumist pühendus ta laste kasvatamisele. Ent eelmisel aastal otsustas ta, et enam ei ole võimalik jääda poliitikas kõrvaltvaatajaks.

Oled üle poole aasta olnud poliitikas tegus Lääneranna vallas. Milliste ootustega poliitikasse tulid ja kuidas on läinud?

Astusin erakonna liikmeks ühel ajal koos sadade inimestega pärast seda, kui 2021. aasta alguses toimus valitsuse vahetus ning EKRE kukkus valitsusest välja. Seda püüti meedia vahendusel kajastada kui suurt ja võimast võitu – päike tuli lõpuks jälle välja. Eetrisse lasti ka üks saade, mis oli püüdlikult koostatud ning meie erakonda ja selle liikmeid mõnitav. See saigi minu jaoks n-ö viimaseks piisaks karikas. Mulle ei tundunud enam õige, et inimesi, keda ma tunnen ja hindan ja kes panustavad ennastsalgavalt erakonna töösse, pidevalt alavääristatakse, mina aga vaatan seda kuidagi eemalt pealt. Järgmisel päeval esitasin avalduse erakonnaga liitumiseks.

Enne viimaseid KOV valimisi tehti mulle ettepanek kandideerida Lääneranna vallas. Ma mõtlesin tükk aega ja kaalusin nii üht- kui ka teisipidi. Otsustasin siiski kandideerida. Olin ju erakonnaga liitudes tahtnud selle töösse panustada ning iga liikme suurim panus on tulla valimistel välja oma nime ja näoga.

Ütlen ausalt, mul ei olnud seda otsust tehes mingeid ootusi. Pigem oli ikkagi mure, et kas ma saan hakkama. Mismoodi ja kuidas teha kampaaniat, et teeksime vallas viisaka tulemuse jne. Kõik läks aga kuidagi loomulikku rada pidi. Sattusin kokku äärmiselt toredate inimestega. Meil oli kogu kampaania vältel väga positiivne ja kokkuhoidev meeleolu. Kõigil kampaaniaüritustel oli meie tuumik väljas. Ja valimistel läks hästi, me saime volikokku ühe koha rohkem kui eelmisel korral.

Mille eest Lääneranna volikogus võitled?

Meie vallas on seitse kooli ja uue vallavalitsuse koolireformi kohaselt ootaks kuute kooli ees viimaste kooliastmete sulgemine. Senistes põhikoolides antaks edaspidi haridust kuni kuuenda klassini. Koolid, kus praegu saab õppida kuni kuuenda klassini, muutuksid algkoolideks. Lääneranna vallas on hajaasustus ning keskuste vahelised vahemaad on pikad. Nii ootakski lapsi ees märkimisväärselt pikem koolipäev ja seda bussisõidule kuluva ajakulu tõttu. Selle reformi vastu meie kolmeliikmeline fraktsioon suurimat võitlust peabki. Tegemist on muutusega, mida pole hiljem võimalik tagasi pöörata. Väheneva rahvaarvuga vallas tähendab see pikemas perspektiivis veelgi rohkemate inimeste lahkumist. Kõige kurvem, et lahkuks just noori peresid, kes on ju külade ja kogukondade liikuma panevaks jõuks. Kokkuhoid oleks 130 000 eurot aastas, aga reformi jõustamise kulu iseenesest on juba mitu korda suurem. Töö kaotaks 14 õpetajat. Kogukondades on reformile mastaapne vastuseis, aga seda kummalisem on, et vallavalitsus liigub kavaga ikkagi edasi. Võimule saadi nende samade inimeste häältega, kellele vahetult pärast valimisi tehti vägagi mõru üllatust.

Mis sind Lääneranna vallaga seob?

Martini vanemad ostsid sellesse paika kunagi suvituskoha. Martin on veetnud siin sünnist saadik kõik suved. Viimased 21 aastat oleme viibinud siin koos oma lastega kõik suved. Martin ehitas meile oma kätega ilusa maja, kus meie suurel perel on palju ruumi ja kõigil on alati tore. Kui puhkes koroona ja riigis pandi kõik lukku, siis otsustasin tulla koos kahe väiksema lapsega juba talvel maale. Ega ma ei teadnud, kuidas ma siin niimoodi üksinda metsa sees toime tulen. Pealegi, me ehitasime oma maja siiski suvekoduks. See oli aga kõigiti õige otsus. Vanematel tütardel olid linnas iga päev Zoomi koolitunnid, samal ajal kui väiksemad kõrvaltoas lärmi tegid. Mäletatavasti olid ju isegi mänguplatsidel piiravad kilepaelad ümber. Lisaks olid Martinil ministrina 18-20 tunnised tööpäevad, me praktiliselt nagunii ei näinud teinetest. Sellele järgneval aastal olin maakodust ära vaid jaanuarikuu. Seega suvekodust sai päris kodu.

Riigis käib praegu vägikaikavedu laste- ja peretoetusi tõsta soovivate poliitikute ning Reformierakonna vahel, kes on sellele kindlalt vastu. Mis pilguga sa sellele vaidlusele vaatad?

Viimane arutelu peretoetuste teemal nii meedias kui ka Riigikogus oli väga ebameeldiv. On üllatav, et just niisugune teemapüstitus toob inimestes välja nii küünilise, inetu ja alavääristava poole. Alustame sellest, et meie riigil on jätkuvalt peaminister, kes lubas tagasi astuda, kui laste- ja peretoetusi suurendav seadus vastu võetakse. Tema selleteemaline kõne Riigikogus 16.05.22 oli midagi niisugust, mille osas ei kujutagi ette, kuidas üks inimene endale emaduse teemal sellist väljendusviisi lubada saab. Aastaid üritatakse luua mingit toredat kuvandit suurest perest, millesse, nagu me näeme, tegelikult ju mitte keegi ei usu.

Lastekaitse päeval kuuleme kõnesid ja avaldusi, kui oluliseks meie riigis lapsi peetakse. Ühiskondlikul tasandil puudub aga elementaarne lapsi, emasid ja peresid väärtustav suhtumine. Rahalise toe suurendamise võimalus lasterohketele peredele tänases majanduslikus olukorras, kus ainuüksi inflatsioon on 23%, tõi meediaväljale ühe meelevaldse artikli teise järel. Piinlik ja valus ühekorraga! Iga ema, iga isa ja iga suurpere saab aasta tiitliteta hakkama, aga Eesti Lasterikaste Perede ja Eesti Suurperede Liidult oleks oodanud siiski kohest ja jõulist sekkumist arutellu. Niisugustel puhkudel oleks vaja selgelt välja näidata, et meil on väärikus, me seisame enda eest.

Kui palju suurt poliitikat jälgid ja mis on su hinnang olukorrale riigis?

Minu kõige varasem kokkupuude poliitikaga seostub vanaemaga. Vanaemal käisid maal kõikvõimalikud ajalehed. Õhtuti tõime need postkastist ära ja kui tal kõik tegemised tehtud said, istus ta köögilaua taha neid lugema. Ta luges korralikult kõik artiklid läbi ja kui ta lõpuks lehe kinni panni, tuli pea alati lause: „Kuradi kommunistid!“

Minu vanemad pole kunagi ühtegi parteisse kuulnud, aga on alati poliitikat huviga jälginud. Ilmselt seetõttu hakkas see ka mulle huvi pakkuma ning läksin pärast keskkooli õppima Tartu Ülikooli ajaloo erialale lähiajalugu. Elu viis mind aga kokku inimesega, kellega koos elades poliitikast pääsu pole. Ühest küljest ma lihtsalt pean seda jälgima. Teisalt on see aga ka kogu negatiivsuse kõrval ikkagi kohutavalt huvitav ja kaasahaarav. Valimiste eelsed teledebatid, kus Martin on esinenud, löövad adrenaliini maksimaalselt üles. Isegi jalgpall pole sageli nii põnev.

Aga praegu meie riigis toimuv… ma tõesti ei oleks uskunud, et mina oma eluajal niisugust olukorda näen. Kallase juhitud valitus ja riigiaparaat tõlgendavad põhiseadust nii nagu heaks arvavad. Valmistatakse ette vihakõne seadust. Meeleavaldajaid tullakse hirmutama ja kontrollima politseikoerte ning maksimaalse varustusega. Inimesi vallandati, kui nad ei lasknud end vaktsineerida. Lihtsalt uskumatu. Samamoodi on jahmatav, et end alati majanduse hea käekäigu eest seisvaks erakonnaks pidav Reformierakond ei suuda teha praeguses ja ees ootavas majanduskriisis mitte ühtki otsustavat sammu.

Üks nende minister pakub energiakriisis abistava meetmena välja aknatihendeid. Peaminister aga kiidab, et energia hinnad on vahepeal olnud ka madalad ja seda kasu ei ole inimestelt keegi ära võtnud. Eesti Energia juht soovitab sügavkülma sisu viia vanemate külmkappi ja pesta pesu öösiti. Inflatsioon lööb igal kuul järjest uusi rekordeid, aga juhtfiguurid pilluvad üksteise võidu ainult „pärleid“.

Mis on kõige olulisemad asjad, mis Eesti poliitikas teistmoodi olla võiksid?

Tuleks tegeleda seadusloomega, millel on ühiskonnale ka reaalselt kasu. Näiteks, et justiitsminister ei raiskaks aega vihakõne seadusele, vaid looks lõpuks ometi pedofiilide registri.

Ma tean, et see kõlab hästi naiivselt, aga tahaksin, et kõik oleks ausam ja seda eelkõige nn neljanda võimu poolt. Aastatel 2014/15 läks käima laiaulatuslik meediakampaania, kus EKRE ridadest otsiti natse nii maa alt kui ka maa pealt. Alguses loed neid kirjutisi, vihastad, ahmid õhku. Lõpuks loed, on küll tülgastav, aga oled kogu selle vastikuse suhtes juba täiesti tuim. See kõik on ebameeldiv ja ebaõiglane.

Rääkides veel suurtest peredest… Paljud kindlasti kardavad saada palju lapsi. Millega veenaksid inimesi, et see kõik on seda väärt?

Lapsed on siin maailmas kõige ilusam asi. Üdini. Armas „porgandihääl“ ja südamest tulev nakatav naer. Nende naljakad tegemised ja mängud. Siirus ja usaldus. Lapse pisike käsi su peos… Muidugi käib selle kõigega kaasas ka jonni ja nuttu. Vanematele jagub ka väsimust ja muret. Ent mina ei kujutaks ette, kuidas suudaksin ma mulle antud elu kasutada paremini, kui neile viiele pühendudes.

Millega teie lapsed tegelevad? Kas ilmutavad samuti huvi poliitika vastu?

Meie kõige vanemal tütrel Helenal sai sel kevadel kenasti läbi esimene kursus Tallinna Ülikoolis. Ta õpib itaalia keelt ja kultuuri. Kõrvalerialaks valis ta aga ühiskonnateaduse. Seega, poliitika vastu huvi on. Iris asub sügisel samas ülikoolis õppima sotsioloogiat. Ta orienteerub poliitika ja ühiskonna teemadel väga hästi, lisaks on tal tohutult hea väitlusoskus. Viktoria käib gümnaasiumis. Nad kõik kolm on väga tublid ning käivad ka tööl. Poeg Edward läheb sügisel esimesse klassi ja pesamuna Gloria saab kohe-kohe viieseks.

Kui palju te peres poliitikast räägite?

Räägime poliitikast palju. Vahel liigagi palju. Juhtub lihtsalt nii, et ükskõik millisest teemast meie jutt alguse saab, kuidagi seostub see ikkagi poliitikaga ja nii see läheb.

Kui tihti annad Martinile nõu, et tuleks teha üht või teist asja?

Kuna me poliitikast palju räägime, siis see nõu andmine n-ö koorub välja meie aruteludest. Meil ei ole kuigi suuri erimeelsusi, aga mingeid asju näen ma ikkagi teistmoodi. Need on väga põnevad vestlused ja kui eespool oli küsimus, kui palju ma poliitikat jälgin, siis selleks, et n-ö vestluses püsida tulebki poliitikat pidevalt jälgida. Martin tõestas rahandusministrina isegi kõige kõvematele kriitikutele, et on töökas ja heade ideedega mees, seega tuleb tegelikult kuulata Martini nõu. Minul ka. Minu nõuanded annavad talle loodetavasti ikkagi jõudu, seega püüan olla talle toeks nii palju, kui ma oskan.

Huvitaval kombel on EKRE-l meeste seas praegu rohkem toetajaid kui naiste hulgas. Miks see sinu meelest nii on? Ja miks võiksid naised rahvuskonservatiivset maailmavaadet rohkem toetada?

Mehed on naistega võrreldes otsekohesemad ja kuna EKRE juhid on väga otsekohese ütlemisega, siis see sobib meesvalijatele. Naistega läheb lihtsalt veel väheke aega. EKRE Lääneranna osakonnas on üks noor vahva naine, kes kuulus eelnevalt Sotsiaaldemokraatlikusse erakonda. Ta oli seal aktiivne liige. Ühel hetkel ta taipas, et selles erakonnas on võimatu edasi olla. Jutt on küll ilus, aga reaalsus hoopis teine – tema huvide, vajaduste ja õiguste eest see erakond ju ei seisa.

Kuidas te perega suviti puhkate?

Veedame kogu suve oma maakodus. Oleme koos. Martin teeb talveks puid, mina niidan muru. Kui ilm vähegi kannatab oleme lastega mere ääres. Meie poeg on tõeline merekaru, talle meeldib vees isegi siis, kui see meie jaoks tundub olevat jääkülm. Siin on nii ilus ja hea olla, et ei taha kalendri poolegi vaadata, suvi sulab sõrmede vahel.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused