Ivan Makarov: EKRE on liberitele kinnisidee, paranoia, halb unenägu, Kartaago, mis tuleb hävitada

Kui Venemaa kaks ajaloolist nuhtlust on lollid ja teed, siis Eestis on teed päris korralikud, see-eest toda teist komponenti on rohkem kui küll. Kaks ajakirjandusmaja konkureerivad omavahel kahel põhiteemal – „kes kelle endise eksi tuttava praeguse tulevasega käib kunagise ajutise tõenäolise voodikaaslase nooruspõlve äia mullivannis“ – ja „EKRE, EKRE, kuradima EKRE, sa oled minu maailm!“

EKRE on paljude liberite jaoks kinnisidee, nende paranoia, halb unenägu, nende Kartaago, mis tuleb hävitada. Carthago delenda est! Praegu tähendab see tsitaat pidevat ühe ja sama küsimuse tõstatamist ükskõik mis teema kontekstis. Kusjuures Kartaago lõpuks hävitatigi Kolmanda Puunia sõja tulemusena, ja – pange nüüd tähele – selle ellujäänud põliselanikud müüdi orjadeks, mis on ju sisuliselt globalismi, multikulti ja migratsiooni pooldavate vasakliberaalide higine unenägu. Ehk meie juhul oleksid orjaks müüdud sajad tuhanded rahvuskonservatiive toetavad eestlased. Põliselanikest puhastatud Kartaago linna asustasid siis võõrad – roomlased, aga lõpuks sai see araablaste omaks. Vahe näiteks Rootsiga on selles, et anastajad küll terroriseerivad rootslasi, kuid infrastruktuuri ei purusta, sest isegi nemad aduvad, kust toetuste raha tuleb.

Peavoolumeedia kasutab EKRE materdamiseks iga ettekäänet, ja kui seda ei ole, siis see fabritseeritakse. Võõrkapitali ja väliskeskuste poolt kamandatav meediasüsteem imeb Eestist nii palju raha kui võimalik, ja kui eesti Kartaago hävitamise eest makstakse rohkem, kui selle hoidmise eest, siis hävitataksegi. Sinna lisanduvad muidugi ka isiklikud motiivid, ülbitsemise janu, kättemaks, kadedus ja pahatahtlikkus, mis ajendasid nii mõndagi meie kaasmaalast kaebama kaaseestlaste peale okupatsioonirežiimi repressiivorganitele, nii et loomavagunid said korralikult täis.

Võib-olla ei olegi kõige hullem see, et eesti rahvusriiki ründavad ja õõnestavad Delfi+ koosseisulised estofoobid, sest palgasõdur ei tunne ju ei venda ega oma rahvast, ta teeb oma tööd. Samamoodi ei morjenda eriti see, kui eestlasi süüdistab oma tõmmu voodikaaslase poole trammis vale pilguga vaatamises mingi muidunaisest seikleja, kes ähvardab seetõttu sellest jubedast Eestist minema sõita. Isiklikult minul pole sooja ega külma sellest, et see inimene hargitab jalgu kusagil mujal. Ebameeldivam on aga see, kui kasutatakse ära igatsugu ullikesi, näiteks edevaid pedagooge selleks, et rünnata oma poliitilisi vastaseid. Nõukogude ajal nimetati selliseid pöördumisi „töörahva kirjadeks“ (письма трудящихся) ja nendega toestati kommunistliku režiimi sigadusi.

EPL+ avaldas täna kirja „Siim Ruul: kas EKRE ütleks täna, et paneme koroonapiirangud kevadel rahvahääletusele?“ Ja selle rumaluse autorit on esitletud kui „õpetajat“. Ilmselt astub ta homme õhinal klassi ette, silmad säramas: ta sai oma kuulsuse minuti. Noored muidugi selliseid asju ei loe, aga keegi vanematest kindlasti märkas, mõni isegi luges ja ütles lapsele, et näe, su õpetaja kirjutab ajalehes!

Võrrelda võib kõike – eestlasi terroristidega, rongi rookatusega ja Jumala andi omletiga (see viimane on tuntud kõnekäänd, on ka vürtsikamaid, aga neid ma ei kasutaks). Nüüd lõpuks võrreldi pereväärtusi pandeemiaga. Ja et keegi klikiks, lisati maagiline sõna „EKRE“.

Venelastel on olemas kuulus tšastuška, mida originaalis ma tsiteerida ei julgeks, ja ka kodune kasvatus ei lubaks. Õnneks on käesolev repliik eesti keeles, nii et saan seda tõlkida loominguliselt:

Ämma maja juures riskin, naljata ei möödu eal –

näitan läbi augu miskit ja veel kiigun aia peal.

Ivan Makarov