Ja nii nad tapsidki meie Eesti pedagoogika…

Arvamus,
- Updated
©Erakogu
Teadlane ja koolmeister Peep Leppik .

PhD ja õpetaja Peep Leppik kirjutab tuntud pedagoogika arendajate kadumisest meie selle ala ajalookäsitlustes.

“Pedagoogika on lihtsalt väljendudes aastatuhandete vanused reeglid-põhimõtted laste (eriti enne murdeiga) arendamiseks, kasvatamiseks ja õpetamiseks. Nagu muudki teadused (näiteks psühholoogia) oli pedagoogika väga pikka aega vaid kogemuslik. Alles 19. sajandi lõpul hakkas ta sündima TEADUSENA (eriti koos psühholoogiateaduse sünniga – 1879 Leipzigi ülikoolis).

Tõelise vundamendi lõid pedagoogikale lapse arengu uuringud J.Piaget´ instituutides ja kognitiivse psühholoogia uuringud 1950-80-ndatel – õpetamisteooriale (didaktikale) koolis.

Eestisse jõudis pedagoogikateadus meie esimesel iseseisvusajal seoses just nn reformpedagoogiliste põhimõtete üsna keerulise kujunemise-levikuga Euroopas (vt. pedagoogikadoktor Maie Tuulik kirjutised). Toonaste õpetajate seminaride osa selles on eriti tähtis, millest hästi teada Johannes Käisi juhitud Võru seminar. Siis vihjas-toetus Käis ka saksakeelse kultuuriala psühholoogiauuringute mõjule.

Uus tõus, mis kahjuks-õnneks oli nn nõuka ajal, algas eesti pedagoogikateaduses 1960-ndatel haridusminister Ferdinand Eiseni ajal, kus riiklike asutuste PTUI (Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut) ja VÕT (Vabariiklik Õpetajate Täiendusinstituut) kõrvale sündis ÜPUI (Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut) – täiesti ainulaadne maailmas (nii on iseloomustatud erapooletult).

ÜPUI-st kasvas välja 33 teaduste kandidaati (tänapäeval PhD) ja kümmekond magistrit, kellest osa vääriksid ka doktorikraadi. Ja muidugi on ÜPUI tegevusest alles ca 60 (!) raamatut teadustekste, mille väärtust ei kahanda isegi mõni oma aja ideoloogiast lähtuv artikkel. ÜPUI-s valitses kogu aeg ju tõsiteaduslik vaim koos matemaatiliste meetodite kasutamisega uurimistulemuste töötlemisel.

Seoses projektiga EV100 ilmusid nüüd paljud ülevaated, mis Eesti Vabariigis toimunut selgitavad. Lehitsedes raamatut „Eesti teaduse 100 aastat“ (2018, Post Faktum, 192 lk.), leiame küll ülevaated 24 teaduse valdkonna kohta, kuid meie haridusele-koolile ülitähtsat PEDAGOOGIKAT seal pole, mis saab olla vaid POLIITILINE otsus, sest autorid nii rumalad ei tohiks olla! Nii polegi teaduse ajaloos enam AKADEEMIKUID Heino Liimetsa ega Ants Kõverjalga, isegi Uppsalas väitekirja kaitsnud Peep Koort (Helsingi ülikooli professor) ei sobi.

Olles nende kõigiga ka isiklikult kokku puutunud just teadusega seoses, ütlen lühidalt – Heino Liimets oli lisaks suurepärasele lektorile-mõtlejale ideede generaator, teadusmõtete levitaja ja väärtusliku üle-eestilise uuringu autor. Ants Kõverjalg oli küll vastuoluline isiksus, kuid analüüsis tõsiselt tehnoloogia ja psühholoogia osa õpetamisel (ka minu väitekirja üks oponent). Varalahkunud Peep Koort oli mitmekülgse hariduse tõttu didaktika keerukuse ja õpetamise-õppimise tulemuste sügavuti uurija. Miks nemad ja kogu 1960-80-ndate eesti pedagoogikateadus ei sobi enam 21. sajandil isegi ühte teadusülevaatesse?

Lootsin, et see kõik on paigutatud sarja ühte teise raamatusse „Eesti hariduse 100 aastat“ (2018, Post Faktum, 192 lk.). Kahjuks ei, vaid Liimetsa nimi lipsab sealt läbi ja kõik. On selle kõige taga vaid RUMALUS või väga peen taktika – uutel haridusjuhtidel-teadlastel on ses olukorras lihtne „lobiseda“, mida tahes. Aga rumalusest pole pääsu – miks oleme üle paarikümne aasta pimesi ahvinud arukuses (IQ) alla käivat maailma? Akadeemik Tarmo Soomeregi kirjutas alles, et „Eestis on pedagoogikateadus praegu mudaliigas“. Õige, aga kõik 100 aastat?

Teaduses on väärtuse-taseme hindamine ülimalt keeruline (olen sel teemal juba kirjutanud). Kui jõulude eel 1990 olin TÜ-s kaitsnud ära oma väitekirja, tuli mu juurde legendaarne Aleksander Elango ja ütles (õnnitlusele lisaks): „Ärge Teie olge küll see teadlane, kelle ainsaks teadustööks on väitekiri!“ No oli tark vana! Seoses õpetamisega on eriti tähtis-keeruline tõsiteaduse RAKENDUSLIK osa koolis, mis nüüd rumalusest on saanud riikliku keelu, isegi viimased 15 aastat.

Kommentaarid

One commentOn Ja nii nad tapsidki meie Eesti pedagoogika…

  • Avatar

    Te ütlete, et Samosel on seesama Jumal, mis Eestiski, siis Te tüürite vaidluse globalismi ja rahvusluse pealt mujale. Mul ei ole selle vastu midagi. Mulle isegi sobib see. Lihtsalt et sellest kommentaarist võib jääda mulje, et rahvuslus või vähemalt antiglobalism kõlbaks ka selleks viimseks väärtuseks.

    Mis puutub pedagoogikasse, siis Eesti kõrge koht Pisa testides on mu jaoks täielik müstika. Mõte liigub kohe suusaspordi peale.

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused